Elu on tee. Sellest kõnelevad paljud laulud, räägivad raamatud. See mõte on enamusele tuttav. Meie, inimesed, oleme teelised. Seegi mõte on vast teada suuremale osale meist. Eluteel toimub palju kohtumisi: põgusamaid ja pikemaid, toredaid ja ebameeldivaid. Elutee peidab endas mägesid ja orge, kive ja ohakaid, päikest ja vihma. Kõike.
Olen sageli imestanud selle üle, kuidas eluteed ristuvad. See on tõeliselt suur imede rada. Kui olen vaadanud minevikku, siis ikka tõdemusega, et erinevate inimeste n-ö sattumine minu eluteele on olnud enamasti õigeaegne, vajalik just siis ja seal ning teinud mind rikkamaks. Vahel olen mõlgutanud mõtteid ja üritanud meenutada hetki, mil olen esimest korda trehvanud oma praeguseid häid sõpru. Mõnega kohtumine ja sõbraks saamine on olnud üks kindel kogemus, hetk, sündmus, koostegemine või ettevõtmine. Teise inimesega sõbrunemine on tulnud läbi pika aja; mõnega ka läbi erimeelsuste, omamata vähimatki igatsust just selle inimesega sõbraks saada. Nii julgesingi oma praegusele väga heale sõbrale öelda, et ei ole iial igatsenud temaga sõbraks saada. Jumal teeb inimestest sõbrad. Vahel on ka esmapilgul täiesti sinust erineva inimese taga peidus suurim, ustavaim ja truum sõber. Ta tuleb lihtsalt üles leida selle kõva kooriku tagant ning avastada see pärl, mis just temas peidus on.
Kui veel kiigata tahapoole, siis on selgelt näha, kuidas elu ongi kohtumiste ja lahkumiste rada. Tuntud ütluski räägib sellest, kuidas elu jooksul kohtume paljude inimestega, kuid vaid tõelised sõbrad jätavad südamesse sügava jälje. Nii ta kipub olema. Elu on sisaldanud endas palju, väga palju ristteid, kus ühe või teise inimesega mõte, tegevus, ülesanne, kohustus, rõõm või mis iganes on haakunud, ristunud. See hetk ongi kohtumise risttee. Hetk tol teekonnal, mil kaks teed ristuvad. Mitte asjata, vaid ikka selleks, et midagi mõlemale kohtujale anda. Imelised on olnud need hetked, mil tajud, et just too inimene on õigel ajal õiges kohas – ja see teadmine on vastastikune. Kohtumine, mis sööbib meeltesse ja mõjutab inimest tervikuna. Kas sellest kujuneb koos edasimatkamine, sõpradena, teineteist toetades ja julgustades, innustades ja trööstides, või jääbki kohtumine sügavaks, kuid põgusaks – seda näeb vaid seljataha kaedes. Kõik kohtumised on erinevad. Inimesed on erinevad, aeg on erinev, koht ja kontekst samuti. Erinev on ka see, mida teineteiselt õppida tuleks, mis on see n-ö missioon, mis kahel inimesel teineteise elu jaoks nõndaviisi kohtudes antud on.
Iga kohtumine on plaanipärane. See teeb südame hardaks ja paneb hindama iga seika sel teel. Inimesed ei tule me ellu lihtsalt niisama. Igaühel on midagi õpetada. Mõne inimese mõtete valguses on hea leida kindlus astuda järgmine samm või näha selgemalt käidud rada ja selle tähendust tänase päeva kontekstis. Teine inimene aitab edasi sammuda, kandes koormat või osakest sellest. Kolmas ehk on see, kellega on tore maha istuda, piknik või puhkepaus pidada ja juttu vesta. Neljandaga on vast ühine eesmärk, mille suunas püüelda ja pingutada, et siis rahulolevalt võiduni jõuda või ebaõnnestumises teineteisele toeks olla. Koostöö. Viies on ehk see, kes tuleb, korraks vaid, põgusalt, kuid jätab sügava jälje, kas oma ütlemiste, tegude või mõtete ning terve olemusega.
Arvatavasti on igas inimeses seda, mida ta on õppinud oma sõpradelt. Tegelikult mitte üksnes sõpradelt, vaid ka nendelt inimestelt, kellest sõbrad saanud ei ole, kes on jäänud tuttavateks või kellega eluteed on hoopis üsna kiiresti taas lahku läinud. Sugugi mitte kurvastuse või pahameelega, vaid lihtsalt eri suundadesse jätkunud. Võib-olla isegi selleks, et mitte kunagi enam kohtuda sel kohtumiste ja lahkumiste rajal. Oma jälje jätab aga iga kohtumine. Sügavaimad kohtumised jäävad meeltesse pikemaks ajaks. Põgusamad ehk annavad oma osa just tolles hetkes, muutes ikkagi mingitki osakest kohtujates endis. Mõni kohtumine viib lahkumiseni, et mõne aja pärast taas kohtumiseni tuua. Sel juhul kulgevad teed kohtumiste ja lahkumiste taktis, kus iga kohtumine oleks justkui loomulik jätk eelmisele. Nagu lahkumist ei oleksi olnud! Mõtteniit ei olegi katkenud, naer ei olegi südames lakanud, soov ei olegi hinges kustunud – ikka jagada seda, mis on ühine ja hea, just selle sõbra või tuttavaga. Jutt jätkub sealt, kus see eelmisel kohtumisel katkes. Vahepealsetel aastatel ei näigi kaalu olevat. See on imeline tunne ja teadmine. Lihtsalt jätkata teed, üheskoos, et siis taas mõneks ajaks lahkuda. Soomerootsi professor ja luuletaja Erik Andersson on ühes oma jaapani haikus kirjutanud read, mis vabalt emakeelde tõlgituna kõlavad järgnevalt:
„Me jätame hüvasti,
ning me lahkumisest võrsub
järgmine kohtumine.“
Eluteed kulgevad, risti ja rästi. Sirgelt ei kulgegi nad vist iial, ikka looklevad üle maastike, mis eri perioodidel nõnda erinevad. Vaade on erinev ja vaatenurk samuti, kaaslased on erinevad ja ise oled erinev. On keegi, kes on sama igal ajal ning kel on soov ristuda iga eluteega. See kohtumine saab olla sügavaimast sügavaim. Ikka Jeesus, seesama sõber, kes tahaks iga inimesega kohtuda ja mitte iial lahkuda. Tema tahaks kulgeda terve elutee sinu kõrval, kanda koormat, lohutada, trööstida. Ta tahaks näidata kaunemaid vaateid kui nood norus allavajunud nina all paistvad mügarikud; tahaks viidata taevalindudele ja kõnelda nende elust ja usaldusest Taevaisa vastu. Tema tahaks istuda üheskoos maha ja nautida head rooga, imetleda teepervel oleva lille ilu ning kuulata mesilaste suminat, vaadata, kuis tuul teeb puulehtedes oma töö. Pole kahtlustki, et Tema valikul ei lahkuks need kaks teed iial – inimese ja Jumala tee. Need võiksid alati kulgeda paralleelselt, ühiselt, või pigem teineteisega põimununa. See Sõber, meie suur Jumal, on ainus, kelle läbi võib näha nii olnut, tänast kui ka saabuvat teises valguses, ja aduda eesmärki, mis meie maisel teekonnal üldse on.
Mida teed, kui kohtud Jumalaga? Kas haarad Tal käest ja näed Temas suurimat Sõpra, kellega koos on hea teed jätkata? Või vaatad eemalt kahtlustavalt ning tõmbud endasse ja oma mõtetesse, kuna too „sõber“ tundub liiga häiriv ja teistsugune kui sina? Mida olekski teil jagada? Nähes teda, põgened vastassuunas, nii kaugele kui võimalik, et mitte kogeda tema otsekohesust ja selgejoonelisust? Kohtumisi on igasuguseid. On kohtumisi, mis lõpevad lahkumisega, on lahkumisi, mis jätkuvad uutes kohtumistes, ja neid kohtumisi, mis jäävadki üheks lõputuks kohtumiseks. Milline on Sinu kohtumine Jumalaga sel ristteel?
In English