Nagu liiv sõrmede vahelt

Tere. Mina olen Jimmy. Lõpetasin äsja ülikooli, käin nüüd tööl ja kolisin just 1 500 miili kaugusele kõigest, mida tean ja tunnen.

Kasvasin üles seitsmenda päeva adventistina. Mängisin hingamispäevakoolis vildipiltidega ja lugesin kolmeteistkümnendal hingamispäeval peast piiblisalme ette. Tegin tööd suvelaagris ja tegelesin kirjandusevangelistina. Juhtisin keskkooli palvekoosolekuid ja pidasin ülikooli lõpetamisel kõne. Viimase 22 aasta jooksul – mu vanemate, eelistuste või lähedalasumise tõttu – on kogudus olnud minu elu lahutamatu osa. Nii loogika kui traditsioon ütlevad, et nii see ka jätkub.

Kuid praegusel hetkel piitsutab tegelikkus nii loogikat kui traditsiooni.

Tegelikkus ütleb, et uut pühapaika otsides külastan mingit kindlat kogudust kolm korda, enne kui otsustan, kas see rahuldab mu vajadusi. Kui ei, lähen mujale… või ei kuhugi.

Tegelikkus ütleb, et igas viiendas adventkoguduses Põhja-Ameerikas pole ühtegi last ega teismelist – ning minuvanuseid on veelgi vähem. Tegelikult on nende koguduste keskmine vanus peaaegu 60 – see on 20 aastat vanem kui keskmine ameeriklane.

Tegelikkus ütleb, et teismeliseea keskpaiku ristitud adventistina kukun ma 50-protsendilise tõenäosusega enne 25-aastaseks saamist kogudusest välja.

Selle muserdava statistika kiire tõlgendamisega jõuame tõdemuseni: meie kogudus vananeb. Samal ajal lahkub meie kirikust homne kogudus, kuna puuduvad harimine, kasvatamine, kaasahaaratus ja olulised suhted. Lahkub… nagu liiv sõrmede vahelt.

Probleemi isoleerimine

Võime kõik nõustuda, et see on probleem. Küsimus on selles: „Miks lahkub kogudusest nii ärevusttekitavalt palju täiskasvanud noori?”

2008. aasta sügisel kogunes grupp helgemaid päid adventiste Põhja-Ameerikast, Austraaliast ja Euroopast Andrewsi Ülikooli 180° Sümpoosionile. Mis oli teemaks? Noorte täiskasvanute tagasitoomine adventkogudusse ja nende hoidmine.

Ühisest uurimisest ja vestlemisest sündis kokkuvõte, milles toodi välja viis peamist võtmeküsimust noorte kire säilitamisel oma koguduse vastu:

Neil peab olema tugev identiteet, mille abil oma usku kujundada.

Neid tuleb teadlikult kaasata koguduse juhtimisse.

Neid tuleb harida ja kasvatada tõelises vaimulikkuses, mis põhineb ühendusel Kristusega.

Neile tuleb aktiivselt jagada teenimisvõimalusi nii koguduses kui kogukonnas evangeeliumitöö näol.

Viies „võti”, mis on ilmselgelt seotud mainitud neljaga, on üpris lihtne, kuid siiski püsivalt kõige olulisem tegur noorte täiskasvanute koguduses hoidmisel ja eemaletriivinute tagasivõitmisel: kui tahame, et noored täiskasvanud jääksid kogudusse, peavad neil olema koguduse kui perekonna sisesed tõelised suhted, olgu siis mõne keskealise abielupaariga või hakkaja pastoriga.

Pane nende viie punkti juures tähele üht… Kuskil pole näha neid sageli süüdistatud „suuri probleeme” – muusikastiili või teenistuse ülesehitust –, mis põhjustavad pidevaid kokkupõrkeid ning toovad sageli kogudustesse põlvkondadevahelisi lõhesid. Lase käia – katsu leida noori täiskasvanuid, kes on kogudusega ühendatud tervete ja vaimulikult sügavate suhetega, vaidlemas jumalateenimise stilistiliste eelistuste üle. Ega neid leia küll.

Jumalateenistuse stiil on probleem vaid siis, kui on puudu sügavatest suhetest.

Üritades mõista noorte täiskasvanute soove, viis Noorte Evangelismikeskus (Center for Youth Evangelism, CYE) läbi uurimuse, milles vastajatel paluti hinnata 28 muutuja olulisust otsustamisel, millisesse kogudusse nad sooviksid minna. Osalejatele andi ette skaala 1-st 3-ni, millega tuli iga kategooriat hinnata – 1 tähendas „ebaolulist” ja 3 „väga olulist”. Kõrgeima keskmise punktisumma, milleks oli 2,88, sai „omaksvõttev õhkkond” ning kolmandaks tuli lihtsalt „kogukond”.

Kõik seisneb suhetes.

Roger Dudley analüüsis põhjuseid, miks noored adventistid kogudusest välja langevad, ning leidis, et „üks peamistest põhjustest, mida väljakukkunud jagasid, oli see, et nad ei tundud end aktsepteerituna”. Veelgi enam, Raineri poolt 1000 kogudusest lahkunud noore hulgas läbi viidud uurimuse tulemustes oli kogudusest lahkumise põhjustest olulisuselt teisel kohal see, et „koguduseliikmed näisid hukkamõistvad või silmakirjalikud”.

See pole sugugi uus nähtus. Isegi Ellen White täheldas seda oma päevil: „Jumala rahvas arendab liialt vähe kristlikku seltsivust… Sotsiaalsete suhetega luuakse tutvusi ja sõlmitakse sõprusi, mille tulemuseks on südameühtsus ja armastuse õhkkond.” „Kui alandaksime end Jumala ees ning oleksime lahked, viisakad, hella südamega ja kaastundlikud, oleks iga praeguse pöördunu asemel sada tõe juurde pöördujat.”

Noored täiskasvanud tahavad, et neid aktsepteeritaks sellistena, nagu nad on, ning et neid haarataks piiranguteta kogukonda.

Kuidas me seda siis teeme?

Varjupaiga pakkumine

Kui iisraellased lähenesid tõotatud maale, teadis Jumal, et turvalisus ja kindlus olid ülitähtsad – eriti nende jaoks, kes seda kõige vähem väärisid. Nii andis Ta juhised kuue põgenikelinna rajamiseks, kuhu võisid kättemaksu eest sihipärase kogukonna kaitse alla põgeneda need, kes olid kogemata tapnud teise iisraellase.

Järjekordse näitena Piibli praktilisusest on see Vana Testamendi infrastruktuur süüdanud sädeme Noorte Evangelismikeskuses – sädeme, mis on hakanud eredalt põlema. Selle nimi on Varjupaiga Kogudus (Church of Refuge, COR).

Varjupaiga Koguduse missiooniks on „aidata kogudustel teha sügavat ja asjakohast tööd noorte täiskasvanutega, selle eesmärgiks on adventistist noorte täiskasvanute koguduses hoidmine ning samas ka nendeni jõudmine, kes ei võta parajasti osa adventkoguduse tegevusest”. See tugiteenistus on pühendatud sellele, et aidata adventkogudustel paremini vastu tulla noorte täiskasvanute pidevatele vajadustele.

„Varjupaiga Kogudused hoolivad noorte täiskasvanute vaimulike vajaduste eest,” ütles Ron Whitehead, Noorte Evangelismikeskuse tegevjuht. „Kuid samas hoolivad need kogudused ka noorte füüsilisest ja sotsiaalsest heaolust.”

Ühes koguduses vajas tervisekindlustuseta noormees hädasti tööd hamba juurekanali kallal. Selle asemel, et lihtsalt lahenduse pärast palvetada, leidis see kogudus enda hulgast hambaarsti, kes oli nõus protseduuri tasuta tegema. Nagu vana kõnekäänd ütleb – ära anna näljasele mehele Piiblit –, mõistab see kogudus, et vaimulik terviklikkus on seotud elu kõigi tahkudega. Just selles seisnebki Varjupaiga Koguduse olemus.

Selleks, et saada Varjupaiga Koguduseks, peab kogudus läbi tegema atesteerimisprotsessi, alustades registreerumisega Varjupaiga Koguduste Võrgustikus (COR Network, www.churchofrefuge.org). Järgmine samm selle koguduse jaoks on kirjaliku kirjelduse saatmine sellest, kuidas neil läheb üheksas peamises valdkonnas, mis mängivad noorte täiskasvanute kaasahaaramisel suurt rolli. Kui atesteerimismeeskond on veendunud, et see kogudus on tõesti noortele täiskasvanutele „turvaline, toetav ja kaasahaarav kogukond”, saab kogudus Varjupaiga Koguduse tunnistuse ja see lisatakse internetilehekülje nimistusse. Et tagada pidev usaldusväärsus, tuleb kogudustel esitada iga-aastane taasatesteerimise aruanne.

„Kujutage ette, et noortel tööleminejatel oleks pärast kooli lõpetamist või kolimist ligipääs koduleheküljele, millelt leiaksid nimekirja kogudustest, mis on valmis nende vajaduste eest hoolitsema,” ütles Whitehead. „See ei lahenda kõiki probleeme, kuid näitab noortele täiskasvanutele vähemalt kätte koha, kust alustada.”

Uus internetilehekülg (mis avatakse 2009. aasta varakevadel) on enam kui vihjeallikas noortele täiskasvanutele ja reklaamivõimalus kogudustele.

Foorumite, blogide ja värskete uudistega on Varjupaiga Koguduse kodulehekülg oluline abivahend asjakohase teabe jagamisel ning kohalike koguduste ühendamisel katusorganisatsioonidega, pastoritööga ja omavahel.

„Kogudused ei saa eeldada, et tudengid ja noored töölkäijad otsustavad oma vaba aega koguduse juures veeta vaid seepärast, et see on õige valik,” ütles Whitehead. „Ma armastan evangelismi, kuid keegi peab hakkama rääkima ka tagauksest.”

Õnneks teeb Noorte Evangelismikeskus lisaks rääkimisele veel paljugi muud.

Lihtsalt võta vastu

Kui naine noore pastori poole astus, peksis ta süda metsikult. Ja miks poleks pidanud? Lõppude lõpuks oli ta kõigest üks väärtusetu prostituut. Läbi kiriku fuajee Tema poole sammudes tundis ta endal külmi pilke ja nägi kulmukortsutusi.

Ma ei kuulu siia.

Siis Ta nägi teda. Hääles lahkus, mille osaliseks naine polnud kunagi saanud, küsis Ta naise nime.

„Maarja.”

„Kena tutvuda, Maarja. Mina olen Jeesus,” vastas Ta. „Oled sa näljane? Me sööme täna kõik koos lõunat – igaüks tõi veidi kaasa – ja sa oled enam kui teretulnud sellest osa võtma.”

Kas Jeesus nõustus Maarja Magdaleena lõbunaiseeluga? Sugugi mitte. Kuid Jeesuse jaoks polnud ega pole nõusolemine vastuvõtmise eelduseks.

Nii ei pea see ka meie puhul olema.

Liialt kaua oleme lasknud vanuse, riietumise, söömisharjumuste, muusika ja keelekasutuse erinevustel meelitada end arvama, et me ei suuda ühtse kogukonnana eksisteerida. Maadlemine nende väikeste eelistuste pärast on purustanud suhteid ning vähendanud meie tõhusust ka tõeliselt olulistes asjades.

Poolte noorte täiskasvanute kaotamine paistab tõenäoliselt kui võitlus tuuleveskitega.

Eks ta olegi.

Kuid asi pole statistikas, asi on päästmises.

Just nagu see väike poiss, kes ükshaaval meritähti tagasi merre loobib, võta vastu tingimusteta, armasta õhinaga ja sinu mõju saab nähtavaks – üks elu korraga.

Ah jaa – ja tasuta toit ei tee ka kunagi paha.

Jimmy Phillips on turunduse ja suhete koordinaator San Joaquin Community haiglas.

Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Kärt Vahtramäe