Kas sa mäletad, missuguses meeleolus sa täna hommikul voodist tõusid? Olid sa rõõmus uue armupäeva üle või oli su südames mure, rahutus, võib-olla koguni nurin eesootava päeva sündmuste pärast? Jumal annab meile alati valikuvõimalused. Meie valikutest aga olenevad tulemused, mida saame. Viimased võivad olla nii ebameeldivad kui rõõmustavad. Meil on võimalus rõõmu ja tänuga vastu võtta Jumalalt kõik olukorrad, mida Ta meile tulla laseb. Samuti on meil võimalus ka vastupidiseks: võime protesteerida ja mässata või... vähemalt nurisedagi.
Selline nähtus nagu nurisemine – rahulolematus ükskõik kelle või mille suhtes – on saatnud inimkonda läbi kogu ajaloo. Kui avame Piibli, leiame näiteid nurisemise kohta juba selle esimestel lehekülgedel. Kas mitte just rahulolematus ei tekitanud Kainis kadedust ja viha? Tulemust võime näha 1Ms 4:8: „Ja Kain ütles oma vennale Aabelile: „Lähme väljale!“ Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema.“ Niisiis – esimene mõrv! Kahjuks on tänapäeval teated kõikvõimalikest tapmistest saanud maailmas üsna tavalisteks uudiste „avalöögiks“.
4. Moosese raamatu 14. peatükist võime lugeda Iisraeli rahva nurisemisest Issanda vastu. Siin ütleb salm 2: „Kõik Iisraeli lapsed nurisesid Moosese ja Aaroni vastu ja terve kogudus ütles neile: „Oleksime ometi surnud Egiptusemaal või siin kõrbes! Oleksime ometi surnud!““
Tegelikult aga nurisesid nad Issanda vastu. Kui siis Mooses poleks Issanda ees seisnud ja palunud (loe seda peatükki edasi), oleksid tagajärjed rahva jaoks kujunenud veelgi kurvemaks. Siinkohal tasuks ehk meilgi veidi mõtiskleda, kust oleme tulnud. Kas oled ka sina vahel mõelnud Egiptusele? Pean seda silmas vaimulikus tähenduses. Usun, et me kõik mäletame, kust ja kuidas oleme Jumala juurde tulnud. Vaevalt küll, et keegi igatseb tagasi sellesse „kaevuauku“, millest Jumal meid kunagi on välja tõmmanud. Seevastu oleme rõõmsad oma pääste üle!
Näiteid nurisemise kohta leiame ka Uuest Testamendist. Matteuse evangeeliumi 20. peatükis on tähendamissõna töötegijaist viinamäel. „Aga kui nad selle olid saanud, siis nad nurisesid majaisanda üle: „Need viimased on töötanud ainult ühe tunni, ent sina oled teinud nad võrdseks meiega, kes me oleme kandnud päeva koormat ja lõõska!““
Eks sinagi, hea lugeja, oled üks paljudest töötegijaist Issanda viinamäel. Kas oled rahul selle töölõiguga, mida teed, või vaevad pead selle üle, et keegi teine sinu kogudusekaaslasist saab vähem tehtud töö eest „sama tasu“ või isegi rohkem!? Tasu all ei pea ma silmas muidugi mitte raha, vaid kiitust ja austust kaaskristlaste poolt. Kahjuks olen juhtunud selliseid arutelusid kuulma ja ikka on siis esikohal rahulolematus.
Sügavasti on mind puudutanud veel teinegi Uue Testamendi näide. Need on hetked Jeesuse salvimise juures, kui ta oli Betaanias pidalitõbise Siimona majas. Markuse 14:
„Ja Jeesus oli Betaanias pidalitõbise Siimona majas. Kui ta istus lauas, tuli naine, kellel oli alabasternõu ehtsa ja kalli nardisalviga. Ta murdis alabasternõu katki ja valas salvi Jeesuse pea peale. Aga seal olid mõned, kes nurisesid õige pahase meelega omavahel: „Milleks see salvi raiskamine? Selle salvi oleks võinud ju müüa rohkem kui kolmesaja teenari eest ja raha anda vaestele.“ Ja nad tõrelesid naisega.“
On selge, et igasugusel rahulolematusel on oma kindlad motiivid. Paljude nurisemist pidid kuulma ka Jeesus ja Tema jüngrid. Variserid heitsid Jeesusele ette, et Ta võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega (Lk 15:2), või seda, et Jeesus läks patuse mehe juurde öömajale (Lk19:7).
Oma pahameelt Jeesuse vastu väljendavad juudid Johannese 6:41: „Siis nurisesid juudid Jeesuse üle, et ta ütles: „Mina olen taevast alla tulnud leib.“ Kahtlemata ei tundnud nad Jeesuse olemust ja seega ka ei mõistnud Teda. Heebrea kirja autor aga küsib: „Kes siis olid need kuuljad, kes nurisesid? Eks ju kõik need, kes olid Egiptusest välja läinud Moosese juhtimisel?“
Mõelda vaid: mida need inimesed kõik olid kogenud, ja ikka nurisesid! Kuhu jäi nende tänu kõige selle eest, mida Jumal neile oli teinud? Paraku aga pole meie mitte sugugi ses suhtes palju targemad: küll kirume parajasti võimul olevat valitsust, küll üha süvenevat majanduskriisi, või siis – kui enam midagi muud pole kiruda, pahandame ebasoodsa ilmastiku üle. Kas poleks mõistlikum selle asemel antud olukordade eest palvetada? Meie nurisemine ei kaota valitsuse ebaõiglasi otsuseid ega pane majandust tõusule pöörduma. Küll aga pole midagi võimatut kõikvõimsa Jumala jaoks, kelle palge ette saame minna mis tahes momendil. Kui aga valime rahulolematuse, saame varem või hiljem maitsta selle kibedaid vilju. Apostel Paulus hoiatab meid 1. Korintose 10:10: „Ärge ka nurisege, nagu mõned neist nurisesid ning hukkusid laastaja käe läbi.“ Lugeja võib nüüd väita, et ega Jumal meid seepärast veel maha löö, Tema arm on ju... Jah, maha ei löö, kuid siiski ärgem unustagem, et kõik meelevald on Kõigeväelise Jumala käes! Küll aga viib igasugune rahulolematus meid Õnnistegijast kaugemale.
Aga ikkagi, mida teha, kui inimene nii väga tahab nuriseda? Piibel annab vastuse ka sellele küsimusele. Olgu mainitud üks väga huvitav kirjakoht, milles, jah, lausa kutsutakse nurisema. Kummatigi pole siin tegemist kurioosumiga.
Nutulaulud 3:39 ütleb: „Miks inimesed elus nurisevad? Igaüks nurisegu omaenese patu pärast!“ Kas sina oled kunagi nurisenud oma patu pärast või on seesugune mõtteviis sulle võõras? Ei, ma ei mõtle patukahetsust ja valu siis, kui tulid esmakordselt Issanda ette, kui olid alles päästekogemust omandamas. Mõtlen siin igapäevast rahulolematust oma patu pärast, mida tahes-tahtmata teed. Jumala heldus on väga suur, kuid samas kutsub Ta ka meeleparandusele. Kui sageli tõstame meie oma südame ja käed Jumala poole taevas (nagu öeldakse sama peatüki 41. salmis).
Nutulaulud 3:40-41 manitsevad meidki: „Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde!“
Tõstkem oma süda ja käed Jumala poole taevas!
Elame kõik praegu väga kiirel ajal. Tundide arv ööpäevas aga on meie kõigi jaoks võrdne. Ka siin oleme valikute ees – kuidas kasutame seda kallist armuaega, mille Jumal meile on kinkinud? Võime paluda ka nii, nagu kunagi palus psalmist: „Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!“ (Ps 90:12) Me ju ei tea, kui palju aega on veel jäänud Jeesuse teise tulekuni! Olen veendunud, et peaksime võtma rohkem aega, et olla teadlikult koos Jumalaga, rohkem aega palvetamiseks! Kui sinu prioriteetides on esikohal Jumal, ei jää sul enam aega nurisemiseks. Selle asemel on sinu südames ja suus tänu ja palved. Usaldagem siis Jumalat, Tema tõotused ei kõigu! Ta õpetab meid oma Sõna kaudu.
Loodan, et need tagasihoidlikud mõtted kutsuvad meid vähem nurisema, rohkem alanduma, kuulamaks ka Jumala häält ja muutma oma rahulolematus palve läbi kiituseks ja tänuks Kõigeväelisele Issandale. On ju lugematul arvul põhjusi, mille eest me lausa peame Jumalale tänu tooma!
In English