„Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Issandat; ja Issand pani tähele ning kuulis ja tema palge ees kirjutati mälestusraamat nende heaks, kes kardavad Issandat ja austavad tema nime.“ (Ml 3:16)
Kui Jumala rahvas taevasel kodumaal kord kokku saab, siis on üllatusi mitmeid. Keegi ei tea teise kohta päris kindlalt siin maa peal olles, kas ta ikka on nimekirjas. Ja ega me peagi seda teiste kohta niiväga teadma. Enda kohta aga küll.
Piibel annab meile selged kriteeriumid, mis on kehtinud ühtselt kõigil aegadel. Kindlasti ei ole selleks kriteeriumiks edukus mingite ettevõtmistega, kaasa arvatud koguduses. Juba esimene vendade paar demonstreeris seda selgelt. Omavahelises võitluses, kus Kain kasutas alatuid võtteid ja Aabel pigem loobus võitlusest, jäi väliselt peale Kain. Inimeste silmis – kui neid oleks toona palju olnud – olnuks võitja Kain, sest tema jäi ellu. Teatud mõttes rakenduks siin evolutsiooniteooria: tugevamad peaksid ellu jääma ja elu edasi viima.
Maailmas ja maailmalikus koguduses ongi kõikide aegade jooksul nii olnud. Mäletan, et aastate eest mõtlesin kaua, miks Jeesuse kaasaegsed ründasid Teda etteheitega: „Arst, aita iseennast!“ Mida nad said üldse meie Õnnistegijale ette heita? Nii on olnud kõikidel aegadel ka ustavatega. Ikka on neile etteheiteid tehtud ja samas kiidetud õelaid. Piibli viimane prohvet räägibki meile sellest, kui ütleb: „Siis näete jälle vahet selle vahel, kes Jehoovat teenib ja kes ei teeni.“ Järelikult on aegu, kui seda vahet pole võimalik nii selgelt tajuda. Prohvet Jesaja räägib „viletsatest ja vaestest, kes asjata otsivad vett“. Kummast nimekirjast nad pärit on? Veel räägib ta neist, kel on „õpitud inimeste käsk“. Kummas nimekirjas nemad oleksid ja on?
Aegade lõpu eelperioodil, mis on arvatavasti üsna lühike, ühinevad nii eneseõiged julmurid kui ka alandlikud ja tasased, kel on Jeesuse Kristuse õigus. Kas see ühinemine saab olema kõigile nähtav? Tegelikult mingis mõttes on see nähtav kogu aeg, sest solidaarsus endasugustega kehtib kõikidel aegadel. Omal ajal olid saduserid ja variserid üksteise suhtes väga vaenulikud, aga kui oli vaja Jeesuse vastu minna, siis tehti kõike koos. Samuti võib täheldada, et ka apostlite ja jüngrite hulgas oli erimeelsusi, aga kui Püha Vaim nende peale välja valati, siis arusaamatused ununesid. Teadjad inimesed on selgitanud, et kolme ingli kuulutus on Kristuse õiguse kuulutus ja nii ka kindlasti on. See ei loe, et inglitega on aegade jooksul ka hirmutatud. Jeesusega on ka hirmutatud, aga Jeesus ise ei hirmutanud kedagi. Isegi siis kui kõik koosolijad nagu kiskjad hundid Juudase mõjutusel Maarja Magdaleenale nardisalvi pärast etteheiteid tegid, lausus Jeesus vaid malbelt, ehkki kindlameelselt ja üheselt mõistetavalt noomivad sõnad jüngritele ja lohutussõnad kurjadest jõududest päästetud õnnetule naisele. Kui jüngrid hiljem järele mõtlesid, kuhu nad tegelikult Juudase juhtimisel olid teel olnud, siis kahetsesid nad olnut sügavalt. Õnnetu Maarja seltsis nendega ja kõik olid sõbrad, vennad-õed.
Nii kujunebki see tõeline kogudus, taevas kirja pandud kogudus. Kuid ka maa peal kirjas oleval kogudusel on kõikidel aegadel olnud oma roll. Nende kätte oli Pauluse sõnul usaldatud Jumala Sõna hoidmine. See ei ole vähetähtis ülesanne. Leiti ju ikkagi peaaegu et hüljatud templis 5. Moosese raamatu rullraamat. Midagi oli veel järel, midagi, millele suur reformaator kuningas Joosija sai ehitada uuenduse. Käesoleva kvartali hingamispäevakooli õppetükis õpime meiegi seda raamatut. Usaldagem Piiblis kirjapandut ja toetugem sellele eluvõitluses. Siis ei kustuta taevase pühamu eeluurimiskohus meie nime taevastest raamatutest. Olgu see meist igaühe kindel toetuspunkt. „Taevas ja maa hävivad, aga Jumala Sõna ei hävi mitte.“ Panter ei saa muuta oma täppe ja meie ka ei saa iseend muuta, küll aga saab seda teha meid armastav Jumal. Ja oh imet: Tema tahab seda tõesti teha.
In English