Kogemuste Kotike: Otsige esiti Jumala riiki…

Avaldatud 26.1.2022, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Meie elus on vähemalt kahte sorti vajadusi: vaimulikud vajadused andestuse, rahu, armastuse järele, mis saavad rahuldatud suhte kaudu Jumalaga ja praktilised vajadused toidu, riiete, elukoha jms järele, mis saavad ka rahuldatud meie suhte kaudu Jumalaga. Seekordsed lood räägivad rohkem neist teise sordi vajadustest, mille kaudu kogeme Jumala armastust ja rahu väga praktilisel moel – juhul kui tuleme muretsemise asemel nende vajadustega Jumala ette. Matteuse evangeeliumi 6. peatükist loeme: „Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (s 31–33) See tekst annab juhise asjade õige järjekorra kohta. Kui me hakkame muretsemise asemel otsima Jumala riiki ja Tema õigust, märkame, et meie vajadused, ka praktilist laadi vajadused, saavad täidetud. Sellest tunnistab ka Miku lugu.

Olin teel Pereraadiosse järjejuttu sisse lugema. Kuna mul oli talveks uusi saapaid vaja, kontrollisin trammis sõites telefonist ühes kaupluses kahe erineva mulle silma jäänud ja suure allahindlusega müüdava saapapaari suurust. Tuli välja, et minu suurust ei olnudki, olid vaid suurused 43 ja 46. Ju siis pean mingist teisest kohast talvesaapad muretsema.

Kui olin Pereraadios Jumala heaks töö lõpetanud, hakkasin taas kesklinna poole suunduma. Tuli pähe mõte, et võiks ikkagi sellest poest läbi minna ja järele küsida. Äkki sobitub see 43 ka jalga. Jõudsin poe juurde, aga uks oli kinni. Kummaline. Lugesin ukselt kellaaegu: peaks nagu lahti olema. Kedagi ei tundunud poes olevat. Siis märkasin ukse peal väikest parkimiskellalaadset osutitega kella ja võrdlesin seda telefonis oleva kellaajaga. Umbes 3–4 minutit oli vaja oodata. Mõtlesin hetke, mis ma teen. Ju see selline uitmõte ikkagi oli, mõtlesin, ei hakka siin väljas külma käes ootama, ja seadsin sammud kodu poole. Jõudsin teha maksimaalselt kümmekond sammu, kui üks naine mind peatas ja küsis, kas ma soovisin kingapoodi tulla.

Rääkisin müüjale, et internetipoes ei paistnud mulle meeldivatel pruunidel saabastel suurust 44 olevat. Ta vaatas laoruumist üle ning tõesti olid alles ainult suurused 43 ja 46. Küsisin igaks juhuks prooviks number 43. Nii kui saapa jalga tõmbasin, sain aru, et suurele varbale ei istu see kitsas ruum kohe üldse mitte ja väiksem number mulle ikkagi ei sobi. Ohhetasin, et olingi hiljaks jäänud. Müüja proovis mulle üht teist paari pakkuda, aga see ei sobinud minu vajadustega. Mõne sekundi pärast ütles müüja, et ta oli mõnda aega tagasi näinud just 44 suuruse vanema saapamudeli müügikuulutust kuskil interneti taaskasutusportaalis. Ja nii kui ta seda ütles, teadsin ma hetkega, mis oli juhtunud: kui panen töö jumalariigi heaks esimeseks, hoolitseb Ta ka kõige muu eest (Matteuse 6:33). Mõte tagasiteel ikkagi sealt poest läbi minna oli Temalt ja ma teadsin kohe peale seda lauset, et need saapad saavad minu omaks. Pole kahtlustki! Ühe pisikese hetkega, mis müüjal kahe järjestikuse lause vahele jäi, tuli äratundmine Jumala juhatuse kohta. Poemüüja jätkas meenutades, et too ostja oli maininud, et neid on ainult korra kantud, kuna talle olid need ikkagi väikeseks osutunud, ning müügihind oli ka väiksem kui poes koos selle allahindlusega. Teenindaja oli väga vastutulelik ning pakkus välja, et kuna tal on selle kliendi andmed olemas, siis ta võtaks minu eest temaga ühendust. Leppisimegi kokku, et too varasem ostja toob lähipäevil need saapad sinna poodi, mina tulen ja proovin, ning kui kõik sobib (ja ma teadsin, et kõik sobib), siis ma tasun poemüüjale selle summa, mis kuulutuses kirjas oli, ja tema ise annab selle edasi.

Uuel nädalal käisime koos Marieliga saapaid proovimas. Väga lahke müüja rääkis, et kuigi selle müügikuulutuse ülespanija oli maininud ainult ühe korra saabaste kandmist, siis need olid ühest kohast natukene katki. Ta oli need saapad kingsepa juurde viinud ning neid parandada ja tugevdada lasknud. Kui ma neid jalga proovisin, sobisid need nagu valatult ning kuna ilm oli külmavõitu ja jalad poodi astudes korralike jalanõude puudumise tõttu pigem natukene külmad, siis hakkasid jalad nendes saabastes kohe soojenema. Ütlesin, et ostan need ära ja isegi ei võta neid jalast ära, et karpi panna. Müüja pakkus välja ka saapa hooldamiseks mingeid vahendeid. Kuna tegemist on ananassi­nahast saabastega, siis pidasin mõistlikuks niiskuskaitseks ja saabaste pikemaaegseks säilitamiseks saapaõli osta. Kui rahadega tegelemiseks läks, siis ma palusin ka kingsepa töötasu sellele hooldusvahendile juurde arvestada. Oh üllatust! See südamlik ja abivalmis noor naine, kes oli hoolitsenud isegi kingsepa juures käigu eest, ei soovinud selle ega ka saapaõli eest mingisugust raha. Ta keeldus mitu korda! Seega ta oleks jäänud selle abiteoga finantsiliselt lausa miinusesse! Sellisest omakasupüüdmatusest olen ma evangeeliumitest korduvalt lugenud! Lõpuks jõudsime kompromissini, et vähemalt saapaõli eest ma talle tasun. Usun, et Jumal tasub talle veel kordades pealegi.

Siit ka üleskutse panna tõesti Jumal ja Tema töö oma elus esimesele kohale. Siis ei pea millestki puudust tundma, kuna kõige vajaliku eest hoolitseb Ta ise. Tihti tahame midagi, aga ei saa seda, kuid saame selle, mida vajame. Mina olin enne salvestust e-poest uurides eelistanud musti saapaid, aga need soojemad pruunid saapad olid need, mida ma eelolevaks talveks vajasin, ja just need Ta mulle andiski. Ma saangi aru, et Jumala olemuses on anda seda, mida sa tõesti vajad, ja mitte seda, mida sa ise kas vajalikuks pead või lihtsalt saada tahad.

Mikk Allak

See on ennekuulmatu, et poemüüja läheb ise kellegi varem ostetud saapaid kingsepa juurde parandusse viima ja keeldub siis veel raha ka võtmast. See paneb mind küll Jumalat kiitma. Kuidas Tema meile praktiliste asjade kaudu selgeks teeb, et Tema töö on oluline ja seda esikohale seades juhtuvad meiega isegi sellised asjad! Ka järgmine lugu räägib praktilistest asjadest ja sellest, kui palju närvikulu ja rahalisi vahendeid on võimalik säästa Jumalale kindlaks jäädes ja Tema juhtimisele kuuletudes.

Oli üks oktoobri pühapäeva õhtu, kui mu telefon helises. Helistaja oli mu naine, kes oli teel Tallinnast koju. Võtsin kõne vastu ja sain kohe aru, et midagi on juhtunud, sest ta oli väga ehmunud ja nutuse häälega. Selgus, et metsa vahel olid kitsed teele hüpanud ja ta oli pidurdanud ning libeda tõttu libisenud vastassuunda ja teelt välja. Tänu Jumalale nii õnnelikult, et jäi kraavi servale pidama. Tema jutu järgi oli kraav võrdlemisi sügav, nii et kui oleks veel edasi liikunud, oleks auto võinud ka üle katuse käia. Tänu Taevaisale nii ei läinud. Auto sai küll kannatada, aga mitte nii hullult – sai edasi sõita. Hiljem, kui autot nägin, siis selgus, et esiots oli kannatada saanud.

Mõned päevad enne õnnetust olin teinud kindlustuse, mis katab kahjud ka metsloomale otsasõidu puhul. Tagantjärele tundub mulle, et ka selles oli Jumala juhtimine, sest ma ei plaaninud sellist kindlustust teha, kuna see on tavalisest liikluskindlustusest kallim.

Kuigi kindlustus hüvitab metsloomale otsasõidu ja meil otseselt otsasõitu polnud, otsustasin siiski proovida. Kuigi esimese hooga tuli imelik mõte „ütle, et riivasid kitse“, sain aru, et see on saatan, kes üritab mind teelt kõrvale juhtida. Tõrjusin selle mõtte kõrvale ja palvetasin, et jääksin ausaks, st Jumalale ustavaks – ükskõik, mis tuleb.

Otsus tehtud, esitasin kindlustusele kahjunõude ja jäin ootama. Palvetasin, et kui võimalik, kindlustus hüvitaks auto remondi, aga et sünniks Isa tahe.

Ei läinud kaua mööda, kui kindlustusest saadeti kiri, et otsus on positiivne ja nad hüvitavad remondi. Tänasin Jumalat, et Ta on nii hea ja hoolitseb minu pere eest ning Tema jaoks ei ole ükski asi väike. See on meie perele tõeline kingitus, sest remont oleks läinud maksma tuhandeid.

Reimo Ainsar

Selles loos polnud küll juttu Jumala töö esiplaanile panemisest, küll aga Jumala õiguse otsimisest. Jumala õiguse otsimine on Jumala armus ja väes elatava õige elu taganõudmine, kus me paneme Jumala tahte oma elus esikohale sõltumata sellest, mida selline otsus võib kaasa tuua. Ja tihti lubab Jumal meile katsumusi ja olukordi, kus meie usk ja usaldus Temasse proovile pannakse. 

Jumal kannab meie eest hoolt igas mõttes. Ta teeb seda näiteks oma kohaloleku, oma Sõna, oma inglite ning Temale kuuletuvate inimeste ja loomade läbi. 
1. Kuningate raamatu 17. peatükist loeme suurel põuaajal Eelija kogetu kohta: „Ja temale tuli Jehoova sõna, kes ütles: „Mine siit ära ja pöördu ida poole ning ole varjul Kriti jõe ääres, mis on ida pool Jordanit. Jõest saad sa juua ja ma olen käskinud kaarnaid seal sind toita!“ … Ja hommikuti tõid kaarnad temale leiba ja liha, samuti õhtuti leiba ja liha, ja ta jõi jõest. Aga mõne aja pärast juhtus, et jõgi kuivas, sest maal ei olnud vihma. Ja temale tuli Jehoova sõna, kes ütles: „Võta kätte, mine Sareptasse, mis kuulub Siidonile, ja ela seal. Vaata, ma olen käskinud üht lesknaist seal sind toita!““ (salmid 2–8) Jumal ei jätnud oma last toidu ega veeta ja meilegi on antud tõotus, et leib ja vesi on meile kindlustatud. Aga ka meie saame Sarepta lesknaise sarnaselt täita Jumala käsku kedagi toita. Sellest räägib järgmine lugu.

Oleme Mikuga nüüdseks üle kahe kuu abielus olnud ja oma kodusse Kadriorus sisse elanud. Suhte algusest peale oleme rääkinud, et kui me kunagi abiellume, siis me võiks iga õhtu hakata pereteenistusi pidama, kus laulda, jagada päevaseid kogemusi, lugeda Sõna ja palvetada. Nii me siis olemegi teinud õhtuseid pereteenistusi, mis lähevad ajaga järjest paremaks, oleme nende kaudu tundnud Jumala õnnistusi, millest ka järgnev kogemus.

Ühel oktoobrikuu pereteenistuse õhtul oli Jumal meie südamele pannud mõtiskleda teistele inimestele hea tegemisest. Arutasime, mis see hea tegemine üldse on ja kuidas saaksime meie sel viisil Jumalat teenida. Kandsime arutelu põlvedel Jumala ette, öeldes, et me oleme valmis ja kui see on ka Tema soov, siis Ta kasutagu meid nii, nagu Tema näeb, et hea on.

Järgmise päeva hommikul oli taevas päikesetõusust väga maaliline ja mul tuli suur soov minna õue jalutama. Panimegi riidesse ja Mikk haaras kotikesega kaasa kooritud päevalilleseemneid, et anda neid pargis oravatele, kui me peaks neid kohtama. Olime juba mõnda aega jalutanud, aga mitte ükski orav polnud meile ennast näidanud. Mikk tegi väikese palve ja kohe peale seda nägime eemal oravat. Rutuga võtsime kotist peotäie seemneid ja viskasime orava poole, aga too ronis kuuse sisse peitu. Jätsime ta sinnapaika ja jalutasime edasi. Rohkemate puudega pargialas nägime kahte oravat lehtedes hüppamas. Hiilisime aeglaselt lähemale, samal ajal vaikselt kotist päevalilleseemneid võttes. Üks orav jooksis puu otsa, aga teine hüppas lihtsalt natuke eemale. Kükitasime ja Mikk viskas mõned seemned meid turvaliselt kauguselt jälgiva orava poole. Ta hüppas ligemale ja leidis lehtede seest mõned seemned. Tundus, et sel hetkel orav mõistis, et me ei taha talle halba. Kükitasime liikumatult edasi, käsi pikalt orava poole välja sirutatud, lootes, et ta julgeb tulla kas minu või Miku peopealt seemneid sööma. Orav hüppas vahepeal päris lähedale, aga siis jälle kaugemale tagasi. Ootamatult lendas mulle käe peale pisike sinitihane, võttis seemnekese noka vahele ja lendas oksale maiustama. Järsku olid puu­oksad täis sinitihaseid, rasvatihaseid ja veel ühe meile tundmatu linnuliigi esindajaid, kes kordamööda nagu lennukid maandusid meie peopesa peale seemneid võtma. Olin nii üllatunud! Arvasime, et selline asi on võimalik ainult troopikas mõnes papagoifarmis. Kui jalad olid kükitamisest surnud, siis hakkasime abikaasaga tagasi kodu poole jalutama, peopesad taeva poole sirutatud, sest linnukesed lendasid ikka meie juurde ja otsisid seemneid.

Õhtul läksime veel jalutama, aga seekord linna suunas. Enne kui seadsime sammud kodu poole, läksime poodi hommikusmuuti jaoks banaane ostma, aga seal ei olnud need küpsed. Läheduses oli veel üks pood ja sealt saime otsitud täpilised banaanid. Poeukse kõrval oli pangaautomaat, kust Mikk sularaha välja võttis. Kohe peale seda tuli üks nooremapoolne meesterahvas ja küsis viis eurot. Kuna meilt on ka varem niimoodi raha küsitud tervisele kahjulike asjade pärast, siis uurisime, mille jaoks tal seda vaja on, ja ta vastas ausalt, et söögi jaoks. Tuli välja, et ta on kodutu ja vajab tõesti abi. Mikk läks temaga poodi ja ostis talle süüa. Noormees lubas, et ta võtab toitu ainult viie euro eest, nii nagu ta alguses küsis, aga Mikk ütles, et ta võtaks nii palju, kui tal vaja on, sest viie euro eest saab üsna vähe. Nii sai ta endale kahe päeva toidu. Toiduaineid valides sai Mikk olla tunnistuseks ja tuli välja, et meesterahvale ei ole Jumal sugugi mitte võõras. Poest väljudes mees tänas ja kiitis Jumalat ning soovis meile palju õnnistusi.

Tagasi kodus meie pereteenistusel meenutasime päevaseid kogemusi – hommikul usaldas Jumal meie kätte oravate ja linnukeste toitmise, õhtul aga oma lapse toitmise. 

Mariel Allak

Jumal teab, et „inimene ei ela ükspäinis leivast“ (Mt 4:4), seepärast on Tema südame rõõm rahuldada ka meie hinge vajadus kuulda Tema sõnu, võtta vastu see leib taevast, mille kohta Jeesus ütles: „Mina olen elav leib, mis taevast on alla tulnud. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha, mille annan maailma elu eest!“ (Jh 6:51) Elav leib Jeesus tuli taevast alla ja neil päevil, kui inimesed räägivad ja mõtlevad tavalisest rohkem Tema sündimisest, ongi hea pakkuda neile süüa seda leiba, mis ainsana võib meid tõeliselt elavaks ja vabaks teha. See leib, mille Jeesus meile andis oma liha maailma elu eest ohverdades, võib tõeliselt rahuldada meie hinge iga vajaduse. Petlemma sõimes andis Jumal maailmale Lunastaja, kes sündis selleks, et meid lunastada, et meid Kolgatal koledat ristisurma surres vabaks osta meie patusüüst ja meie patusõltuvusest. 

Võtame selle Leiva vastu, sööme ise ja jagame teistele! 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat