Mis on saanud ustavusest?

Elada ja surra Jeesuse nimel

Mulle meeldib väga reisida. Kui ma seminaris õppisin, käisime grupikaaslastega Lähis-Idas. See oli minu esimene reis ja ma olin äärmiselt põnevil. Minu lapsepõlveunistus olla Indiana Jonesi sarnane hakkas muutuma reaalsuseks.

Me käisime Jordaanias, sellistes kohtades nagu antiikne linn Petra. Me käisime Iisraelis ja suplesime Surnumeres. Me nautisime paadisõitu Galilea järvel. Me käisime Türgis, külastasime Ilmutusraamatu seitsme koguduse linnu, kaasa arvatud Smürnat, paika, mis on selle artikli fookuses.

Smürna tutvustamine

Smürna kannab tänapäeval nime Izmir, selle linna juured lähevad tagasi Aleksander Suure aega. Paljud arvavad, et see oli poeet Homerose sünnilinn. Üks linna peatänavaid kandis antiikajal nime Kuldtänav. Huvitavaid andmeid võib leida ka linna nime tähenduse kohta: Smürna tähendab mürri – see on aromaatne vedelik, mida evangeeliumides on seoses Jeesuse eluga mainitud kolmel korral. Esialgu kingiti see vastsündinud Jeesusele, seejärel mainitakse seda kaks korda seoses Jeesuse ristilöömise ja matustega (vt Mk 15:23; Jh 19:39). 

Antiikaja varemed võivad näida ajast ja arust ning seega ebaolulised. Me mõtleme neile nii: see oli toona, nüüd on teistmoodi. Aga Smürnal on meile mõndagi õpetada. Näiteks ustavust: „Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja!“ (Ilm 2:10)

Ma loen neid sõnu ja imestan: mis on saanud ustavusest? Maailmas, kus valitseb pidev askeldamine, kasvab skeptitsism ja üha enam murtakse tõotusi, näib, et ustavus on vanamoodne – nagu antiikaja varemed.

Smürna õppetund

Kiri Smürna kogudusele tuletab meile meelde, et ustavus on kristliku teekonna lahutamatu osa – selle õppetunni omandame ristile vaadates, kogudust vaadates ja krooni vaadates.

Esiteks tuletab Smürna koguduse sõnum meile meelde risti tähtsust: „Nõnda ütleb Esimene ja Viimne, kes oli surnud ning on jälle elavaks saanud.“ (Ilm 2:8) Jeesus oli ustav surmani, ristisurmani (Fl 2:8). Ustavuses oma missioonile on Ta meile eeskujuks ka täna. Rist on meile lootuse märk, kuna sel toodi asendusohver; see on meile inspiratsiooni allikas, kuna see näitab kõikumatut ustavust. Jeesus pöördub meie poole ainuomase autoriteediga: Tema on esimene ja viimne, alfa ja oomega, algus ja ots ja kõik vahepealne; mineviku, oleviku ja tuleviku Issand.

Kuula Tema häält Jesaja kaudu: „Kuule mind, Jaakob, ja Iisrael, mu kutsutu! See olen mina! Mina olen esimene, mina olen ka viimne.“ 
(Js 48:12) Ta räägib nagu see, kes on kogenud tagakiusamist ning kes on jäänud ustavaks surmani. Tema pühendumine ja armastus on aidanud tulla läbi intensiivse ohverduse, äratõukamise ja valu. Samamoodi on igat Tema järgijate põlvkonda kutsutud olema ustavad, pidama vastu lõpuni (Mt 10:22).

Smürna kogudusele oli tagakiusamine tuttav, seda tutvustasid neile linnas elavad juudid ja roomlased. Jeesus hoiatas, et olukord muutub hullemaks (Ilm 2:10). Polykarpos, Smürna kristlasest piiskop, mõistis, mis on selle tagajärjed, kui ta keeldub imperaatorit nimetamast enda issandaks. Ta jättis endast maha meeldejäävad read: „Ma olen kaheksakümmend kuus aastat olnud Tema teenija ja Ta ei ole mulle halba teinud. Kuidas saan teotada oma Kuningat, kes on mind päästnud?“¹ Ja: „Ma õnnistan sind, Isa, et Sa oled arvanud mind heaks osa saama sellest tunnist, nii et ma saan märtrite seltsis jagada Kristuse karikat.“²

On kristlasi, kellele usu pärast tagakiusamine võib näida väga kauge mõttena, kuid maailmas on siiski kohti, kus meie vennad ja õed kaotavad oma elu, kuna nad soovivad Jeesusele ustavaks jääda. Indias on mitu adventkoguduse pastorit tapetud või on neid pekstud. Hiinas keelustati hiljuti veebi teel Piiblite müümine³ ja järjest võetakse vastu uusi seadusi, mis piiravad kristlaste usuvabadust.⁴

Jeesuse kutses ustavusele põleb lootuse tuli, sest ustavus „kuni“ tähendab, et tuleb aeg, mil Smürna ei pea enam kannatama. Mis on tõotus kõigile neile, kes selle punkti – ustav surmani – saavutavad? Siin on sinu elupärg (Ilm 2:10). Smürna jagab võitu oma Issandaga, Temaga, kes oli surnud ja sai taas elavaks. Aastaid enne seda, kui Johannes selle kirja kirjutas, hävitati Smürna linn ja ehitati siis jälle üles. Smürna pühad mõistsid, et kuigi praegu on surm, tuleb taas elu.

Peamine küsimus

Kuidas me Smürnast õpime, kui paljud tänapäeva inimesed ei oska usutagakiusu isegi ette kujutada? Mul on vabadus väljendada oma uskumusi ja mind ei kiusata selle pärast taga. Kuidas saan olla enda usule ustav, kui mind ei varitse oht? Näib, et tõeline küsimus ei seisne valmisolekus Jeesuse eest surra, vaid pühendumises Temale igas olukorras. Polykarposest sai märter üksnes seepärast, et ta elas sellist elu, nagu elas. Kas ma olen oma elus Kristuse heaks sama pühendunud nagu Polykarpos?

Üks mu sõber rääkis, kuidas ta sõitis mööda veeteed Mehhikos Cozumeli saarelt mandrile. Tema praamile oli kirjutatud „Oht. Vesi võib olla sinu vaenlane.“ Ja just nii juhtuski – vesi tõusis tema vastu. Nagu paljud teised kaasreisijad, koges ka tema merehaigust. Ta tundis end nii kehvasti, et mõtles üle parda hüppamisele. Tema abikaasa, kel oli samuti paha olla, kuid leebemas vormis, ütles talle: „Vaata silmapiiri.“ Nii ta tegigi. Silmapiiri vaatamine taastas tasakaalu ja ülejäänud teekond möödus ilma merehaiguseta.

Meie peame kinnitama oma pilgu ristile. Meid tabavad kiusatused ja igapäevased proovikivid, aga me peame koos Smürnaga jääma ustavaks ja saavutama võidu. Jeesus, meie Päästja ja Juht, on selle tee juba läbi käinud: Ta on kogenud neid proovikivisid, keeristorme ja kiusatusi – Tema viib meid võidule. Koos Temaga on pärast elu ja surma jälle elu, ülikülluslik elu. Hoia oma silmad ristil, armastuse ja ustavuse sümbolil.

Kogudus

Kiri Smürna kogudusele tuletab meile meelde, mis on meie kui kogukonna eesmärk. Aina haruldasemaks on saanud seotus ja pühendumine sellele kogukonnale. Individualismi valjuhäälne ülistamine jätab kogukonna kutse varju. Jah, kutse järgida Jeesust on isiklik – keegi teine ei saa seda meie eest valida. Aga meie kutsel on ka kollektiivne tähendus – me oleme selles koos, see koosolemine kujundab meid ning jah, see paneb proovile ka meie usu. Kogukond võib ajuti väga frustreeriv olla. Samuti võib see ajendada tugevust, tervenemist ja kasvamist. Selles, kui inimesed tulevad kokku ühe fookuse ja missiooniga, on midagi väga erilist. Me teeme üksteist tugevamaks, ustavamaks. 

Smürnas oli palju inspireerivat: teadus ja meditsiin olid heal järjel, raamatukogu, staadion ja teater, mis mahutas umbes 20 000 inimest – kõik see tunnistas rikkusest. Aga oli usklikke, kes olid majaduslikult vaesed, kuna kannatasid tagakiusamise käes. Jeesus teadis nende vaeva: „Ma tean su viletsust ja vaesust – kuid sa oled rikas. (Ilm 2:9) Tema sõnum oli, et vaatamata materiaalsele vaesusele olid nad rikkad selle poolest, mis on olulisem: nad olid vaimulikult rikkad. Ja nad olid seda seepärast, et nad olid valinud olla ustavad. Kõigi nende vaevade keskel toetasid nad üksteist, nad aitasid üksteisel keerulistest olukordadest üle saada.

Üks minu kolleeg, Jon Cole elas ühe aasta Izmiris, ta oli seal õppejõud. Vahetasime hiljaaegu mõtteid kogukonna teemal, mispeale ta rääkis mulle ühe loo. Ta pidi otsima üles oma üürikorteri omaniku, et talle isiklikult üüriraha üle anda. Ta leidis selle mehe oma sõpradega lauamänge mängimast ning vabandas tülitamise pärast. Korteri omanik naeratas ja sõnas: „Pole probleemi, kutsumata külaline on Jumala külaline.“ Tema sõnum oli, et inimesed ja suhted ei ole ebamugavus.

Kogukonna annist räägib üks minu lemmiklaule „We’re Marching to Zion“, sõna „meie“ selles laulus. Refräänis on sellised sõnad: „Me sammume Siionisse, imeilusasse Siionisse. Me sammume Siionisse, imeilusasse Jumala linna.“ Meie sammume: mina sammun, sina sammud, meie sammume. Keegi ei tee seda üksinda. Me oleme ustavate kogukond – oleme ustavad Jeesusele, Tema ristile ja enda individuaalsele väärikusele, oma kogudusele, usuperekonnale, kellega koos me sel teekonnal oleme ja kellega koos me oleme ustavad. Me ei ole koos eesmärgiga üksteisega võistelda, kes on püham, kes on ustavam. Me toetame üksteist terve tee vältel kuni hetkeni „kuni“ – kuni ei ole enam teekonda, kuna me oleme jõudnud kohale. Igaüks, kes selle teekonna usus Jeesusesse läbib, saab autasu, igavese elu pärja.

Elupärg

Pole oluline, kas meid ümbritsevad rahutud veed või tumenev taevas, üksteise õlatugi ja meie päästekapteni pädevus on meile kinnituseks (vt Hb 2:10). Olin mõne aasta eest teel Bahamalt Puerto Ricosse, et Antillide adventülikoolis õppida. Ma lendasin Puerto Rico pealinna San Juani Miami kaudu. Et ülikooli jõuda, pidin San Juanist edasi lendama. Ma jõudsin hilja kohale ja jooksin lennujaamas järgmise sihtkoha poole. Selle lennu värava juures oli neli inimest. Mõtlesin endamisi: tänu Jumalale, ma jõudsin õigel ajal… Paistab, et ma jõudsin varem kui enamus teisi reisijaid.

Pärast mõningast ootamist hakati lennule kutsuma. Meid oli ikka alles viis. Imestasin mõttes: imelik… Kus kõik teised on? Võibolla ei ole see lend välja müüdud…

Me läksime lennukile ja siis ma nägin: see lennuk oli nii väike, see paistis nagu mänguasi, paberlennuk. 

Me läksime viiekesi pardale ja lennuk sai päris täis. Kinnitasime rihmad ja tõusime lendu – lendasime üle võrratute Puerto Rico randade, mis on ühed parimad rannad maailmas. Taevas oli selge ja paistis, et tuleb väga ilus päev.

Aga siis tõusis tuul. Lennuk sattus turbulentsi ja raputas meid. Lennuki võitlust tuulega oli väga selgesti tunda. Ma hoidsin oma toolist kõvasti kinni – see oli ainus, mida teha sain. Turbulentsi ei saanud ette ära arvata, seda ei saanud kontrollida, see lihtsalt tuli.

Siis nägin kapteni ees oleval armatuurlaual punast tuld. Lennuk oli nii väike, et ma istusin kaptenile väga lähedal – kõik reisijad olid kaptenile lähedal! Ma nägin armatuurlauda väga selgesti. Seejärel kuulsin helisignaali. Nagu märguande peale, vaatasime minu kõrval istunud reisijaga teineteisele otsa, suheldes ilma sõnadeta: mida see tuluke tähendab? Miks see tuluke seal vilgub? Miks ta häält teeb? Ma kardan. Kas sina kardad? Olgu, me mõlemad kardame.

See, et ma ei ole lennukis kunagi üksinda, lohutab mind suuresti. Mul on kaaslased – kaasreisijad, kes tunnevad turbulentsi, kes samuti kardavad, just nagu minagi. Ja lennukis on pädev kapten. Me oleme seal, sadade meetrite kõrgusel taevas ja tuulte keerises, aga me oleme kogukond.

Lend jätkus: selge taevas, järsud raputused, ajutine hirm ja lõpuks turvaline maandumine.

Olgu meie kristlikul teekonnal vahutavad lained või turbulentne lend, me ei ole kunagi üksi. Meil on eksperdist Kapten ja kaasreisijad: „Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu! Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele.“ (Hb 12:1, 2)

Missugune rõõm! Rõõm on meie päralt mitte ainult mõneks ajaks, vaid kogu ajaks, mil tähistame võitu, mis tõotuse järgi saavutab oma täiuse siis, kui meie pääste Kapten annab meile surematuse, elupärja (Ilm 2:10). 

Alareece Collie on Washingtonis USAs asuva Walla Walla ülikooli koguduse pastor

1 Chris Stevens, “Polycarp, Martyrdom of,” in John D. Barry et al., eds., in The Lexham Bible Dictionary (Bellingham, Wash.: Lexham Press, 2016).

2 Joseph Hartropp, “Faithful in the Fire: The Christian Legacy of St Polycarp,” Feb. 23, 2017, https://www.christiantoday.com/article/faithful.in.the.fire.the.christian.legacy.of.saint.polycarp/104969.htm.

3 Ian Johnson, “China Bans Online Bible Sales as It Tightens Religious Controls,” Apr. 5, 2018, https://www.nytimes.com/2018/04/05/world/asia/china-bans-bible-sales.html.

4 Shen Hua, “China Conducts Two Trials in Crackdown on Audio Bibles,” Dec. 14, 2020, https://www.voanews.com/a/east-asia-pacific_china-conducts-two-trials-crackdown-audio-bibles/6199571.html.