Kui on üldse mõni toidulisand, mida enamus põhjamaalastest peaks lisaks tasakaalustatud toidule tarvitama, siis see on D-vitamiin. Mõte, et saame toidust kõik eluks vajaliku kätte, on ilus. Mõelda siis veel, kui teeme pingutusi toitumise tasakaalustamiseks ja kvaliteedi tõstmiseks ja ikkagi tuleb keegi ja ütleb, et peame mingit toidulisandit võtma juurde võtma.
Milles asi? Tegemist on vitamiiniga, mida me tasakaalustatud toidust lihtsalt ei saa piisavalt. Kindlasti oled kuulnud, et D-vitamiini saab päikesega. Tõsi, kuid selleks peab olema piisavalt päikest ja seda kipub meie kliimas, eriti talveperioodil väheseks jääma. Seda kinnitavad ka mitmed Eestis ja põhjamaades tehtud uuringud. Võib julgelt väita, et enamusel meist on D-vitamiini puudus.
Vitamiin D olulisusest on tõenäoliselt kuulnud iga täiskasvanud eestlane, kuid millega riskivad need, kellel on selle olulise vitamiini puudus? Peamise riskina tuuakse välja rahiit lastel ja luude pehmenemine täiskasvanutel. Kuid uuemad uuringud on leidnud, et selle olulise vitamiini roll on oluliselt laiem.
D-vitamiini vaeguse sümptomid kattuvad paljude moodsa aja haiguste sümptomitega: lihaste nõrkus, väsimus, sagedased nakkused, depressioon, koroonilised valud jne. Seda, kas D-vitamiini puudus on mõne sellise kroonilise haiguse põhjus või tagajärg, pole veel uuringutega kinnitatud. Samas on viiteid sellele, et vitamiini D puudus seostub üldise kehvema tervisega. Nimelt oletatakse, et D-vitamiini taset võivad vähendada haigustega kaasnevad põletikulised protsessid.
Madalat vitamiin D taset seostatakse veel halva lihastalitluse, mitmete vähkkasvajate leviku (sh kolorektaalvähi, rinnavähi, eesnäärmevähi ja pankreasevähiga), vererõhu taseme ja hüpertensiooniga ning ka 1. ja 2. tüüpi diabeediga, kuid tõendid ei ole hetkel veel nii veenvad, et võiks päris kindel olla.
Veel seostatakse D-vitamiini tarbimist kehamassi, nakkushaiguste ja hulgiskleroosiga, kuid ka nende seoste kohta on andmeid veel liiga vähe.
Meie keha varustab meid D3 vitamiiniga peamiselt ise ja selleks on vaja päikesevalgust. Täpsemalt UVB kiirgust, seda mis meid pruuniks (või punaseks) teeb. UVA kiirgus D-vitamiini tootmisele kaasa ei aita, seega läbi aknaklaasi päikest nautides meie nahk D3-e ei tooda.
Päikest oleks vaja 15-20 min päevas ja seda suvisel päikselisel päeval, nii et päikese käes oleks vähemalt 25% kehast (nt käsivarred ja sääred). Tõravere füüsikud on mõõtmistega kindlaks teinud, et vajalikus koguses UVB kiirgust on meil parimal juhul mai algusest kuni septembri keskpaigani.
Kuid ka maist-septembrini pole D-vitamiiniga meil seis pilvitu. Piisava koguse saamist piiravad pilvised päevad, riietus, päevitunud nahk, kõrge vanus, suur füüsiline koormus, rasvumine ja loomulikult päevasel ajal siseruumides viibimine.
Artikkel jätkub Terve Elu Keskuse blogis, loe edasi...
In English