Kui Õnnistegija oma järelkäijate gruppi nõnda nimetas, siis andis Ta ka lisaks kinnitusele mitte karta tõotuse: minu Isa on heaks arvanud anda teile kuningriik. Kuigi jüngrid tükk aega niiviisi soovisid ja igatsesid, ei pidanud see riik olema sellest maailmast. Mida varem iga Kristuse järel käimisest huvitatud inimene seda mõistab ja ellu rakendab, seda parem nii temale enesele kui kaaslastele sel rännu- ja isegi kõrbeteekonnal.
Üks laul meie laulikust räägib ränduritest, kelle teid möödujad ei tunne. See on kõigil aegadel olnud koguduse-ülejäänute osa. Isegi neil harvadel perioodidel, kui kogudusse suhtuti ümbritsevate seas suure respektiga – nagu Saalomoni valitsusperioodil –, ei mõistetud neid enamasti siiski. Oh kui me isegi üksteist mõistaks! Kui lugeda apostel Pauluse kirju, siis polnud algristikogudustes omavahelised mittemõistmised ja krääklemisedki sugugi harvad. Paulusesse endassegi suhtuti üsna erinevalt, kuid millise õrna hoolitsusega valvas Paulus ise tema hooleks antud karjukesi mitmel pool. Kuna ta vastutas Jumala ees, pidi ta vahel kasutama ka rangemaid ja noomivamaid väljendusi, ent üle kõige on valdav armastus, nagu 1Kr 13 kirja on pandud.
Eelkõige on küsimus alati prioriteetides – nii ka koguduste puhul. Esimeses kirjas tessalooniklastele kirjutab apostel teemadest, mis peaksid olema esmatähtsad. Igasugune pettus ja ebapuhtus suhtumistes ümbritsevatesse inimestesse on täielikult taunitav. Kristuse järelkäijad on pidanud igal ajal andma ümbruskonnale tunnistust pühadusest. Kuni Jeruusalemma vangiviimiseni pidid nii kuningas Sidkija, vürstid kui kogu rahvas andma paabellastele tunnistust inimeste kohustustest oma Looja ees. Kuningas oli andnud Iisraeli Jumala nimel vande olla allaheitlik kuningas Nebukadnetsarile, kuid selle asemel et kuulekas olla, käitus ta ülemeelselt. Arvatavasti oli ta illusiooni kütkes, et Jumal säästab oma kogudust igal juhul. Nii see kaugeltki pole. Jumalale nii kallis kari viidigi vangi võõrale maale.
Ometi on alati jääki. Ka vangipõlvemaal. Kuidas sai süürlane Naaman teada, et Iisraelis on prohvet, kes ravib pidalitõvest? Üks tüdruk oli vangina sattunud väepealiku majja. Ja seal andis ta selge tunnistuse. Eks Joosepigagi olnud sarnane lugu. Ta pidi küll palju – ja tema oli süütu – kannatama, aga millise tunnistuse ta vaaraole ja egiptlastele andis! Taanieliga Paabeli õukonnas oli sama lugu. Nad mõlemad olid ustavad ja õiged Jumala ees, aga oma rahva pattude pärast pidid nad ajutiselt vangipõlve maitsma. Ja siis tõstis vägede Jehoova nad kõrgeks. Ka kõrgel positsioonil ei läinud nad kõrgiks, nagu olid oma vaimulikus uhkuses olnud nende vennad. Ei, nad andsid siira tunnistuse nii võõrastele kui omadele.
Kogudus on seatud prohvetite ja apostlite õpetuse kindlale alusele. Niikaua kui kogudus toetub Sõnale, võivad küll ümber puhuda rajutuuled, aga pisuke kari püsib. Selles karjas pole kõik ideaalsed inimesed. Kui päris aus olla, siis pole seal ühtki veatut. Kuid ideaal on olemas. See on Tema, kellele me vaatame kui usu alustajale ja täideviijale. Tema ei muutu iial. Kaastundlikult anub Ta oma lapsukesi: tulge tagasi, Jumala lapsed.
Kui osa jüngreist lahkus Jeesuse järelt, sest Tema sõnad olid rasked kanda, ja osa jäid järele, siis vastas Peetrus Jeesuse küsimuse peale: „Issand, kelle juurde me läheme. Sinu juures on igavese elu sõnad.“ Need on tõesti Tema juures. Kui me loeme pühi kirju, millest räägib Paulus kirjas noorele õpilasele, siis on Tema meie juures. Kui loeme evangeeliume või epistleid, siis on Tema meie juures. Meie elu võib vahel ka käänakuid teha ja võime olla eksinud, kuid Tema ei tõuka omi ära. Mitte kunagi. Meil Keilas koguneb igal hingamispäeval tõesti väike hulk inimesi. Ometi saame ja peame just meie oma väikeste kogudustega olema suure valguse kandjad siin maailmas. Nõnda nagu Joosep Egiptuses ja Taaniel Paabelis.
In English