Oli tavaline töine hommikupoolik. Istusin ajusid ragistades arvuti taga ja sidusin enda sisemust sõlmedesse kõigi nende asjade pärast, mis uued ja hirmuäratavad tundusid, kuid siiski tegemist vajasid. Minu peas mässas alles talvise külma ja pimeduse aeglane meelenõrkus, mis puhus eesseisvaid väljakutseid üha suuremaks ja kõrgemaks, kuni tundsin, et mu toa seintest ja lemmiknurgast on saanud vangla. Ma tõstsin pilgu igatsevalt akna poole nagu kõik vabadust ihkavad hinged ning märkasin järsku, kuidas kevadine tibukollane päikese valgus sirutus kahe betoonmaja vahelt otse üle toa minuni, nii soe ja hell nagu kõikumatu kallistus või siiras naeratus. Ronisin justkui lummatult oma arvuti alt välja, avasin akna ja istusin keset vaipa, et kuulda seda sisemist sosinat, mis kutsus mind päikesesoojuses peesitama, kevadist muusikat kuulama ja hingama sisse värsket õhku, mis rääkis tärkavast lootusest ja uutest algustest. Istusin tollel päikesest soojal vaibal ja lasin valgusel oma talvisesse südamesse pugeda. Tundsin, kuidas mu hingepimedus pakkis asjad kokku ja lahkus. Ta proovis veel uksel ähvardada, et tuleb siis tagasi, kui valgus on nõrgem, aga tema hääl ei ulatunud enam üle linnulaulu.
Too hetk oli järjekordne kujundav käänak minu piiblitöölise-teekonnal, kus ma mõistsin jälle ja lõplikult, kui suur vägi on valgusel pimeduse üle. Otsustasin siis alati otsida valgust, kus iganes olen, sest kui palju kordi on minu mõtete pimedus hävinud tänu tantsisklevatele küünlaleekidele või vilkuvatele jõulutuledele! Kui tihti on päikesekiirte lõbus peitusemäng puuokste vahel täielikult pühkinud ära mure või pahameele pärast pikka tööpäeva või andnud julgust enne päeva pelglikku algust? Lugematutel kordadel. Pole siis ime, et Jumal nimetab nii ennast, Jeesust, kui ka oma järgijaid valguseks ja valguse toojateks, kes vallutavad pimeduse. Meid on kutsutud hüüdma: „Ära kiitle minu ees, mu vaenlane! Kui ma langen, siis ma tõusen üles; kui ma istun pimeduses, siis on Issand mulle valguseks.“ (Miika 7:8) ja „Sest sina süütad mu lambi; Issand, mu Jumal, valgustab mu pimedust.“ (Psalm 18:29) Valguse märkamine ja väärtustamine on hindamatu väärtusega õpitav oskus. Võimekus tunda valguse sooja puudutust vanas külmas varjatud akendega kivihoones ning seda siis teistega jagada võib pöörata nii mõnegi inimese allapoole vajuvad suunurgad ülespoole.
Valguse väe konks peitub aga selles, et valgus tuleb sisse lasta, seda tuleb märgata ja omaks võtta, et ta võiks meis oma tööd teha. Valguse olemasolust üksi ei piisa. Ma istusin tolle arvuti taga mitu tundi, enne kui aknast piiluvat valgust märkasin. Õhtuti võime pikalt kõndida mööda tänavaid, kurtes pimeduse üle, kui me ei peatu, et märgata tänavalampide müstilisi valgusvihkusid või kuu jahedat julgustavat kuma.
Olen nüüd jõudnud veendumusele, et Jumala töötegijana on oluline otsida valguse märke ja käia valguse jälgedes – vaid nii saame tuua valgust ka teiste südamesse ja ellu, kuna valgus on nakkav ja särab igale poole, kuhu sisse pääseb. Niikaua kuni hoiame oma silmaaknad valgusele lahti, ei saa pimedus meie jõudu ja mõju summutada. Vaid siis kui lakkame valgust otsimast ja märkamast, selle muusikat kuulamast, kolib pimedus hinge tagasi ja pakib asjad taas lahti, jätkates sealt, kus tal pooleli jäi. Ärge laske end tulevasel talvisel pimedusel rusuda. Meie ümber on nii palju erilist valgust! Kui juhtute Tallinna kanti, siis võin soovitada Balti jaama turu lumeseina või Rotermanni vahetänavaid. Kuressaares on kesklinnas üks suur puu, mis on alati täis suuri valguspalle ja tulukesi, ning Tartu Emajõe äär on aastaringi valgustatud igasugustel huvitavatel viisidel. Praegu on veel sügis, nii et kui satud päikselisel päeval õue, vaata korra üles, eriti kui oled puude all, ja pane tähele, kuidas kiired punetavad ja kuldsed lehed helendama panevad. Tunneta Jumala kätetöö ilu ning armastuse soojust.
In English