Hingamispäev on inimese jaoks

Kui meie armas Õnnistegija tuli Lamba­värava juures oleva Betsaida tiigi juurde, kohtas Ta seal üht inimest, kes oli halvatuna lamanud 38 pikka aastat. Need, kes on pidanud haigevoodis lamama, teavad, kui suurte raskustega see on seotud. Too halvatu pidi viibima Jeruusalemma palava ilma käes ja tal polnud mingit troosti. Ebausu kombed tekitasid vaid petlikke lootusi, mis kunagi ei täitunud. Siis saabus too imeline hingamispäev. 

Halvatu üle kummardus nägu, millist ta polnud iial enne kohanud. Täis sõnulseletamatut armastust päris Jeesus mehe olukorra järele ja tegi ta siis terveks. Paljud tegelesid ka tervendamisalase pettusega, kuid nüüd sündis suur ime. Ainult üks detail rikkus kõigi meeleolu: oli hingamispäev. Tolleks ajaks oli hingamispäev muutunud raskeks koormaks nii iisraeli õpetajaile kui kogu rahvale. Paganad pilkasid neid ülepakutud reeglite pärast, aga tolleaegne Jumala rahvas pidas hingamispäeva ja sellega kaasnenud reegleid oma erilise missiooni tunnuseks. 

Hingamispäev oli tõepoolest seatud eristama Jumala rahvast teistest, aga ainult siis kui sel oli algupärane sisu. Tolleaegne Jumala rahvas oli muutnud imelise rahupäeva kohutavaks koormaks. Nad tundsid pidevalt hirmu, et keegi märkab nende olukorras hingamispäeval midagi laiduväärset. Ja märgatigi! Halvatu, kelle imelise tervenemise üle oleks pidanud hõiskama ja Jumalale au andma kogu Jeruusalemm, sai kuulda tooreid ja halvustavaid sõnu. On teada üldtuntud tõsiasi, et mida formaalsemaks muutus hingamispäev, seda rangemaid reegleid nad kehtestasid. Imepärane nädala seitsmes päev oli enamikule muutunud hirmu ja vaenu õhutamise sümboliks. Samal ajal kui põlati paganaid, kes tähistasid oma pidustustel nädala esimest päeva, ei oldud ise sugugi paremad. Vastupidi: hingamispäeva kui usuõiguse tähise kõrvalejätmine viis tollased Jumala esinduskogu liikmed suures enamuses vaimulikus plaanis hullemasse olukorda kui paganad, keda nad põlastasid. Nii toimuski ajaloo tähtsaimal hingamispäeval, kui Jeesus lamas külmas hauas, mille Joosep Arimaatiast oli Talle korraldanud, kohutavaimast kohutavam hingamispäeva käsu rikkumine.

Jumala rahva juhtivad tegelased läksid maavalitseja Pontius Pilaatuse juurde, keda nad kogu südamest vihkasid, ja tegid jäleda petukauba, et kuidagi eemale peletada varsti saabuv ajaloo imelisim sõnum meie Lunastaja ülestõusmise kohta. Milline julmus ja jõhkrus neid selleks sundis? Kas see oli ainult hirm oma positsiooni pärast? Usulistes küsimustes on ka väga haritud spetsialistid sageli ootamatult rumalad. Sarnaselt paljude oma eelkäijatega olid nad teiste hirmu all hoidmisega liitnud Jumala tõe tunnetamise hülgamise. Kui enne olid nad taga kiusanud Jeesust, siis edaspidi kiusasid nad taga Jeesuse järgijaid. Kui kunagi oli Jeesus läinud harjumust mööda Naatsareti sünagoogi hingamispäevasele kogunemisele, siis hiljem käitusid nõndasamuti Paulus ja teised apostlid. Neisse suhtuti sageli samuti, nagu oli suhtutud Jeesusesse omal ajal: suure põlguse ja vihaga. Kuid see ei viinud apostleid hülgama hingamispäeva pühitsemist. Mitte mingil moel.

Hingamispäev oli, on ja jääb olema inimese jaoks. Inimese ja Jumala koostöö jaoks. See võib kaasa tuua sõimu ja pilget ja halvustamist, nagu koges tervenenud halvatu. Nagu koges pimedana sündinud mees, kes oli saanud nägijaks. Nagu kogesid üle aastasadade esimesed nädala seitsmenda päeva pühitsejad. Jeesus ei ole öelnud, et Tema järgijate elu on kerge või lõbus. Ustavate õnn on Jumalas – nende Jumala imelises armastuses. Ja see armastus väljendub alati ja igal ajal – ka uuel maal – nädala seitsmenda päeva siiras ja südamlikus pühitsemises.