Siin maailmas on igat liiki vaikuseid. Kuigi paljud neist vaikuse vormidest on kullast, nagu Piibel ütleb, kasutatakse neid liiga vähe: rahulikku vaikust, mõtlikku vaikust, kuulavat vaikust. Olen oma teenistuse esimestel sammudel õppinud, et osa neist vaikustest on mõeldud murdmiseks. Näiteks ebamugav vaikus, või kõhe vaikus ja kõhklev vaikus. Eriti kõhklev vaikus.
Kas olete kunagi istunud koosolekul, kus õhkkond on justkui kuhi telliseid osalejate kukil? Vaatate ringi ja teate, et inimesed hoiavad oma mõtted ja tunded ning ideed endale. Teate seda, kuna olete üks neist ... ootate, et keegi paotaks haavatava arutelu värava. Tavaliselt ei ole see kogu grupp, vaid käputäis osalejatest, kes on teiste sekka hajutatud, vaikuse vaakumid on nii valjud, et neid on võimatu ignoreerida. Nende sees tiirlevad mõtted ja tunded, võib-olla peavad nad isegi tolles vaikuses meiega dialoogi, jagavad ideid või lahendusi, mida kõhklevad valjusti jagada. Võib-olla vaidlevad nad endamisi tuliselt käimasoleva arutelu vastu, kuid sõnad ei pääse mõtetest laiema publikuni. Või kui pääsevad, juhtub see väljaspool koosolekut inimestega, kes koosolekulaua taga ei istunud.
Öeldakse, et enne tegutsemist või ütlemist peaksime mõtlema, aga mis siis, kui ainus, mida me teeme, on mõtlemine? Üks raskemaid õppetunde minu professionaalsel teekonnal oli rääkima õppimine. Et saada üle sellest sisemisest häälest, mis ütles, et pole minu asi seda öelda või kommenteerida, mida mina sellest teemast tean? Mõnikord võivad sõnad tunduda nagu vihmapiisad, mis on kogunenud minu vaikusepilvedesse. Need kuhjuvad ja pilv paisub, kasvab suuremaks ja tumedamaks ning rusub vaikselt mu mõtteid. Mõnikord olen kõhelnud nii kaua rääkimast, et vestlus lõpeb enne, kui jõuan sisse hüpata, kuid inimeste valdkonnas töötades on suhtlemine võtmetähtsusega. Lõpuks peab raske pilv avanema. Ma ei tahaks olla see inimene, kes kõnnib kõikjal kurjakuulutavalt ringi ja tekitab teistes halba eelaimdust, et just nemad jäävad vihma kätte, aga tegelikult ei ava kunagi sõnu, mida kannan. Asi on selles, et vaikusepilved pole nähtamatud. Nagu hallid pilved taevas, on vaikust tunda, kuna selle melanhoolne värv koormab meie hinge.
Samuti ei tahaks ma olla inimene, kes toob alla ainult verbaalseid padukaid. Vihmahoo paksud värskendavad tilgad võivad anda energiat ning müristav äike ja välk äratavad, kuid keegi ei taha pidevalt tormis elada. Mõnikord vajame hoopis seenevihma, õrna ja toitvat. Või teravat ja tuulist sügisvihma. Igaühel meist on ainulaadne viis, kuidas maailma vaadata ja seda mõista. Erinevad asjad, mis meid erutavad ja inspireerivad, mis meis rahu loovad või püha viha sütitavad. Me märkame erinevaid nüansse. Kui me kõik need elukogemused, ideed ja teadmised kokku paneksime ja oma sõnu jagaksime, saaksime kogudusena palju kaugemale liikuda.
Nii et koguge vajalikud sõnad, moodustage vihm, mida peame kuulma, ja vabastage see endast. Meie isoleeritud südame kuivanud maa vajab seda. Mina olin see tume pilv, see vaikuse sein, kuni Jumal õpetas mulle vihmaks saamise tähtsust. Ma näen endiselt vaeva, et murda vaikus enda sees ja vaikus teistes, sest maailm on keeruline ning haavav. Kuid nüüd on Jumal näidanud mulle kõne jõudu ja selle vajalikkust meie maailmas. Samas ärgem unustagem neid häid vaikusi, mis aitavad meil teiste vihmasabinat kuulda.
Krõõt Lõbus on Kompassi koguduse piiblitööline
In English