Igal noorte põlvkonnal on oma laulud. Üks minu noorusaja lauludest algas sõnadega „Selles hinges, kus on Jumal, seal on õnn. Selles hinges, kus on Jumal, rahu on...“ Laul oli lihtne salmilaul, mis oli üles ehitatud gradatsioonile – üksikult üldisele. Esmalt räägiti õnnelikust hingest, seejärel õnnelikust kodust ja lõpetati õnneliku riigiga. Tänase teema põhjal oleks siis rõhk sõnal, mis lubas rahu üksikisikule, perekonnale ja lõpuks ka riigile.
Mäletan, et mulle see laul meeldis ja kui seda sai koos teiste noortega laulda, siis oli minu jaoks selles loos teatud dissidentlik element. Viimase salmi sõnad rääkisid riigist, kus on Jumal, ja andsid mõista, et vaid koos Jumalaga võib seal valitseda tõeline õnn ja rahu. Kuid kuna nõukogude riik üritas kõigest väest õnne ilma Jumalata inimeste õuele tuua, siis andis see noortelaul mõista, et selles riigis ei saa õnn reaalselt eksisteerida. Ilma Jumalata on see suisa võimatu.
Sama kehtis rahu kohta. Nõukogude riik pretendeeris (vähemasti propaganda tasemel) suure rahutegija rollile. Samal ajal elati aga väga rahutu põhimõtte järgi: kui soovid rahu, siis valmistu sõjaks. Kuna nõukoguliku rahu tegemine vajas ka ressursse, siis oli tollases riigis sisse viidud annetus rahufondi heaks ja ka kõik kirikud olid sunnitud sellesse oma panuse andma. Isegi summa, kui suur pidi olema iga kiriku annetus sellesse fondi, oli kirikutele „rahuarmastava“ riigivõimu poolt ette kirjutatud. Kui nõutavat summat kokku ei saadud, kutsus usuasjade volinik kirikujuhi vaibale ja nõudis korduvate korjanduste tegemist, kuni nõutud summa täis tuli. Et selle raha eest edendati „rahumeelseid“ huve elik valmistati kahureid, allveelaevu ja rakette, oli avalik saladus.
Läbi aegade on Jumal soovinud, et inimesed omavahel rahus elaksid. Sõda pole kunagi olnud Jumala plaanides ning esimene sõda kogu universumis sai alguse Lutsiferi mässust Jumala vastu. Seega on sõda patu sigitis. Maad ja rahvad sõdivad omavahel seetõttu, et Jumal on nende elust välja tõrjutud ja patule on antud prioriteet. Südametroonile on tõstetud isekus, mis ei arvesta kaasinimese õiguste ja vabadusega. Selline sõda ei toimu mitte üksnes püsside ja tankidega. Kui jälgida, mis toimub näiteks sotsiaalmeedia tasandil, võiks seal toimuvat nimetada verbaalseks sõjaks, mis üha enam maad võtab. Eesti riigi õiguskantsler on oma aastaülevaates välja öelnud mõtte, et „Eesti ühiskonda iseloomustab tigeduse tõus“ (Postimees 13.09.2021). Sotsiaalmeedias toimuv kajastab seda tõusu vägagi ilmekalt.
Küsimus on: kas ka meid kristlastena on keegi suutnud sellesse sõtta kaasa kiskuda? Kas meie sõnavõtud sotsiaalmeedias peegeldavad tõe monopoli, mida me arvame endil olevat, ja oleme silma pilgutamata valmis selle tõe teerulliga inimestest üle sõitma? Kas meie Piibli-kasutust iseloomustavad kontekstist väljarebitud tsitaadid, millega me kaasinimesi ähvardame ja nad halastuseta paika paneme?
Mõeldes õiguskantsleri sõnadele, saan ma palju rohkem aru, miks Ellen White kutsus kunagi kaasusklikke üles iga päev lugema 13. peatükki 1. kirjast korintlastele. Just selle kaudu tahab Jumal meie ellu tulla, just selle abil tahab Jumal meist teha nii rahunõudjad kui ka rahutegijad. Meenutagem Jeesuse sõnu Mäejutlusest, mis on Jumala armuriigi põhiseadus: „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.“ Mt 5:9 Tõde tuleb rääkida, kuid kui seda ei tehta armastuses, osutub see relvaks saatana käes, millega tema meiega manipuleerib.
Selles riigis, kus on Jumal, rahu on...
Minu kodu on mu kindlus. Seda kõnekäändu teame kindlasti kõik. Kodu on koht, kus me veedame suurema osa oma ajast – sinna tuleme tagasi pärast väsitavat päevatööd, seal puhkame ja kogume jõudu oma eluülesannete täitmiseks, seal tunneme ennast turvaliselt ning püüame sinna luua mugavat ja armastavat keskkonda. Kodu on koht, kus meie ümber on või on olnud teised pereliikmed. Seega saame taas rääkida suhetest kaasinimestega. Selles kontekstis on üheks oluliseks mõisteks kodurahu, mida me kindlasti koduga seoses eeldame. Just see teadmine, et kodus saan olla rahus, muudab kodu inimese jaoks kütkestavaks.
Piibellikus perekonnaõpetuses on üheks kodurahu tingimuseks antud meile alistuvus. Apostel Paulus on pöördunud laste poole üleskutsega: „Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige!“ Ef 6:1 Apostel Peetrus on pöördunud noorte poole: „Nõndasamuti teie, nooremad, alistuge vanematele. Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu“.“ 1Pt 5:5
Tõeliseks bestselleriks meeste seas on olnud läbi aegade Pauluse ja Peetruse üleskutsed naistele alistuda oma meestele (Ef 5:22,23; 1Pt 3:1). Oma suure juhi rollis unustavad mehed aga enamasti küsimast, miks apostlid naiste poole alistumissooviga pöördusid. Põhjus ei peitu mitte meeste olemuslikus ülimuslikkuses, mille mehed oleksid loomisel Jumalalt kaasa saanud. Ellen White on raamatus „Patriarhid ja prohvetid“ kirjutanud otsesõnu, et „Jumal oli loonud Eeva Aadamaga võrdseks“. PP 58
Probleem on selles, et kui mees on pea, siis naine ihkab vastupandamatult olla kael, mis pead keerab. Jumala silmis ei ole see aga õige. Mõelgem korraks Eevale Eedeni aias – Eeva võttis endale pattulangemisel kaela rolli; ta tegi valikuid ja tegutses oma mehest sõltumatult, laskudes maoga dialoogi, võttes keelatud vilja ja pakkudes seda hiljem oma mehele. (Muidugi ei tohi unustada, et Aadama patt oli Eeva omast mõõtmatult suurem, sest Eeva langes pettuse ohvriks, kuid Aadam astus Jumala korraldusest üle teadlikul – täie mõistuse juures.) Jumala ideaal on aga lakkamatu dialoog – mees ja naine teevad kõike koos, arvestades kõiges teineteisega. Mees ja naine hoolitsevad vastastikku, et abikaasa võiks olla tõeliselt õnnelik. Kui Eeva oleks jäänud oma abikaasa kõrvale ja mitte läinud omapäi Paradiisiaeda hulkuma, kas siis pattulangust kui sellist olekski üldse toimunud? Loomulikult on see siin retooriline küsimus. Aga siiski...
Tulles tagasi alistuvuse teema juurde, on Paulus kirjutanud teksti, mida millegipärast mehed ei soovi eriti tõsiselt võtta – Ef 5:21. „Alistuge üksteisele Kristuse kartuses.“ Need Pühakirja sõnad eeldavad ka mehelt alistumist – alistumist oma naisele. Tõelise kodurahu tingimus on mehe ja naise vastastikune alistuvus teineteisele. Just seda tahab Jumal oma Sõnas meile õpetada.
Analoogne mõte käis läbi hingamispäevakooli õppetükist, mis on terve kvartali jooksul rääkinud meile rahust, mida me võime saavutada koos oma Jumalaga. Õppetüki autorid on rahu ehk Jumalas hingamise sidunud tekstiga Gl 3:26–29 (9. sept. 2021). Viimases räägib apostel Paulus kristlikust kogudusest, kus „...ei ole juuti ega kreeklast, ei ole orja ega vaba, ei ole meest ega naist“. Kõik patu poolt püstitatud barjäärid on Kristus maha lõhkunud. Ka meie süda kogeb Jumalas hingamist üksnes siis, kui me laseme need inimkonda lõhestavad barjäärid oma südames ja mõistuses Jeesus Kristuse poolt maha lõhkuda. Ja perekonnas saame sellest rääkida vastastikkuse alistuvuse kontekstis. See aitab ühe olulisima komponendina tuua meie kodudesse tõelise kodurahu.
Selles kodus, kus on Jumal, rahu on...
Inimese hingerahust rääkides ei tohiks me seda samastada vähese emotsionaalsuse või närveerimise puudumisega. Inimesed on kõik erinevad ja need, kelle temperamenditüübis domineerib flegmaatilisus, võivad juba loomu poolest olla paksema nahaga. Minul aga ei lähe meelest orelieriala riigieksam Niguliste kiriku oreli taga, kus ma pidin oma lõpukava mängima tõeliselt värisevate jalgadega... See jalgadega mäng orelipedaalil, mis harjutusklassi vaikuses näis minevat nii sujuvalt, nõudis eksamikomisjoni ees lausa üleinimlikke jõupingutusi. Ja seda esinemisnärvi ei mahendanud ka korduvad palved Jumala poole, et eksam võiks ilusti korda minna. Või siiski mahendasid? Millise amplituudiga oleksid mu jalad värisenud, kui ma ei oleks palvetanud?
Meie hingerahu puhul mängivad rolli samad tegurid nagu rahu puhul riigis ja kodus. Patt ja õige suhte puudumine Jumalaga on peamised tegurid rahu puudumisel meie hinges. Kui inimene pole kalestunud ja tema südametunnistus paadunud, siis Jumala seaduse rikkumine paneb alati punase tule põlema ja häirekellad helisema. Prohvet Jesaja on kirjutanud: „Õelatel ei ole rahu, ütleb Issand.“ Js 48:22 Seda koges nii selgesti kuningas Taavet. Esialgu mängis ta pimedat ja kurti, surudes oma südames maha Jumala Vaimu vaikset häält, mis teda patus süüdistas. Kui aga prohvet Naatani sõnum talle tõeliselt pärale jõudis, otsis ta kogu hingest andestust ja rahu, mida üksnes Jumal võis talle kinkida. Kogu oma hingevalu ja rahutuse valas Taavet luulevormi, mis ei saa tuimaks jätta ka tänast lugejat: „Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim! Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu! Anna mulle tagasi sinu rõõmustus päästest, ja heameelne Vaim toetagu mind!“ Ps 51:12–14 Rahu tuli Taaveti hinge tagasi, kui ta oli tunnistanud ja kahetsenud oma patte ning uuendanud oma suhet Jumalaga, kelle õigetel radadel ta soovis edasi kõndida.
Sinu ja minu südamerahuga on sama, mida Taavet koges – tema hing täitus rahu ja rõõmuga, kui suhe Jumalaga oli taastatud ning jalad astusid taas oma Issanda jälgedes. Osana Püha Vaimu viljast täidab rahu meiegi südameid, kui me alistume oma Jumalale ja laseme Temal meie samme juhtida elurännakul Taevakodu poole. „Alistuge siis Jumalale! Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest. Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi! /.../ Alanduge Issanda ette, siis ta ülendab teid!“ Jk 4:7–10 „Kui sa ometi oleksid tähele pannud mu käske! Siis oleks su rahu olnud kui jõgi ja su õigus oleks olnud otsekui mere lained.“ Js 48:18
Selles hinges, kus on Jumal, rahu on...
Rein Kalmus on emeriitpastor
In English