Viimase aja sündmuste keerises ei tule vist kellelegi üllatusena, et üha enam kerkib üles probleem kasvavast ärevusest ja sellega seoses rahu puudumisest. On muret tekitav, et järjekorrad psühholoogi vastuvõtule on kohati pikemad kui taasiseseisvumisaegsed talongisabad, mis viitab kriitiliselt sellele, kui oluline on igaühel ka ise leida vahendeid iseenda vaimse tervise korrashoiuks. Võrdleksin meie vaimset tervist soojusega kodukoldes – paar korda kütmata jätmist ja sisekliima on lihtsalt ebamugav, kui aga pikemat aega tuli koldes kustus, hakkab kannatama kogu maja. Ühtlasi on vaja hoida majal korras ka kõik muu – alustades veetorudest ja lõpetades elektrivärgiga. Meie keha ja vaim tervikuna ei erine selles mõttes palju ühest hästi toimivast majast, mille sees on inimesel hea ja kerge olla, kuid paratamatult vajab ehitis kestma jäämiseks hoolt ja tähelepanu. Ja kas peaks leppima pelgalt elamiskõlblikkusega või on meie eesmärk, et kodu oleks tõeliselt mugav ja hubane ning koht, kus tahame olla? Kui hästi tunneme ennast oma kehas või oma sisekliimas, mille loovad meie tunded, mõtted ja praktilised valikud?
Uudised ärevatest sündmustest on jõudnud meieni välgukiirusel juba aastaid ja kuna nüüdseks veidi rohkem kui poolteist aastat tagasi sisenes ka meie väike Eesti ülemaailmsesse pandeemiakriisi, kukkus selle tuules paljudel see vähegi püsti püsinud kaardimajake kolinal kokku. Rahulolematust peegeldab kindlasti ka sotsiaalmeedias toimuv – vastandumine, eraldumine, hirmutamine. Meie õnneks ja õnnetuseks on oma mõtete väljendamine ja lendu laskmine muutunud ülilihtsaks. Ei mingit läbi lompide või lumesaju naabri juurde kõndimist, et päevasündmusi arutada, vaid kerge potsatus diivanile, vaid mõned klahvidele vajutused, enter ja läks! Mis sellele järgneb või milline mõju on järgneva kirjatüki lugejal või video vaatajal – see vastutus langeb tõese või mittetõese info, rahu või ärevust sisaldava teabe jagaja õlgadelt, vähemalt temal endal hakkas nüüd tõenäoliselt(?) kergem. Näib, et sellises ajastus me nüüd elame; kes internetiavarustega vähegi tuttav – lõputud mõtteavaldused teadmata suunas, mis saavad toita nende tarbijates kas valgust või pimedust. Puudub naabrile otsa vaatamise võimalus ja tema reaktsiooni nägemine, sageli puudub enne mõtteavaldust ka iseenda emotsiooni lahustumine, kuna kaaslase juurde jalutamine läbi tormi või päiksesära võib üht-teist ka meie sisemuses korda saata. Üksnes kogu seda info jagamise ja tagajärgede jada päriselt teadvustades saame oma meediatarbimise ja reaktsioonid läbi analüüsida ning kokkuvõttest loodetavasti edasist elukvaliteeti parandavad järeldused teha.
Võin üsna kindlalt väita, et mul pole olnud au kohata veel ühtegi inimest, kes oleks peale ärevate uudiste või info lugemist/vaatamist tunnistanud, et küll nüüd alles hakkas hingel kerge. Pigem ikka vastupidi. Sealjuures ei taha ma öelda, et päevasündmustega ei peaks enam üldse kursis olema, kuid oluline on leida iseenda piirides tasakaal ja lugeda kokku need minutid või tunnid, mis veedetakse ekraanide taga mis iganes infot tarbides – kuidas need hetked mulle mõjuvad? Millised teemad tõstavad vaimselt üles või tekitavad ärevust, mis mõjub inspireerivalt või rõhuvalt? Kindlasti on meil olemas ka see tahk, mis maailmas toimuvat jälgides teab, et Jeesuse tagasitulek ei saa enam kaua viibida ja see on vast ainus, mis meile nii globaalsete kliima- kui sotsiaalkriiside valguses rahu toob.
Lapsevanemana on loomulik, et üsna kiiresti võib ennast ära kaotada pidevalt millegi tegemisse ja seda kõike nii, et mingi hetk võib avastada ennast üsna sarnasena oravaga rattas. Ratas keerleb, töö ja tegemised vajavad lahendamist ning ratta pealt maha astumine näib üsna võimatu. Endale seatud kõrged standardid ei lase rattal peatuda. Taoline rööprähklemine on kindlasti tuttav eeskätt väikelaste vanematele, kuid ega siis see korraldamine ja vastutus ka laste kasvades lõpe – nende sirgumisel tuleb kodumajandust haarata juba töökoha kõrvalt. Olen kuulnud mitmelt täiskohaga töötavalt vanemalt, kui ülejõu võib teinekord tunduda peale pikka tööpäeva koju maandumine, kui ees ei oota mitte puhkus, vaid järjekordsed toimetused.
Püsivast rahutusest väljumiseks ei ole kõigi jaoks identset lahendust, kuid kindlasti ei ole soovitatav juba häirivaks muutunud ärevust ignoreerida. Võiks leida oma kiires elutempos see aeg, et otsida rahutuse tekkimisele kaasa aidanud põhjuseid. Ehk logiseb ukselink või veetoru – teinekord isegi mõlemad. Oravatel tuleks siiski võtta see risk ja hoog maha võtta, sest mis on tegelikult orava loomulik elukeskkond? Kas tõesti ratas? Ja teate, see orav võib korraks hoo pealt isegi kukkuda ja pettuda, kuna põlv sai haiget ja silm on juba harjunud selle kiire vaatevälja vaheldumisega. Usun, et need, kellel on võimalus regulaarselt lastega aega veeta, on eelisolukorras, see tuletab neile meelde, mis olid nende jaoks lapsena loomuomased olukorrad või tegevused, mis pingeid maandasid. See võib inimeselt inimesele varieeruda – kas oli selleks omaette puu otsas kõlkumine, liivakast, turnimine, sport või kunst? Siit võib välja joonistuda sinasõpruse taasloomine selle väikse minaga, kes ma kord olin, uuesti võib üles leida hinge tasakaalustavad tegevused ja olukorrad, mida täiskasvanute maailmas nimetatakse tehnikateks või teraapiaks. Liivakasti võib asendada (poti)aiandusega, aga metsas ja pargis võib leida päris madalaid puuoksi, millele ka juba eakam inimene võib toetuda.
On hea näha, et meile juba tuttav teema – inimese terviklik käsitlus – on hakanud järjest rohkem ka praktikasse jõudma. On keeruline rääkida täiuslikust rahu seisundist, kui veresuhkrus esineb suuri kõikumisi või kui kehas on oluliste mineraalide puudus, kui meie kaaslaseks on unehäired või ükskõik millised sõltuvused. Nagu majalgi ei pruugi alati katki olla kõik asjad korraga, võib vedada ka inimesel.
Kui ma ise kipun rahurajalt kõrvale kalduma, kangastub mulle pea alati Eedeni aia meeleolu ja tingimused, mis Jumal inimesele täiuslikuks eluks lõi. Sellega seoses on mul tekkinud kolm võtmesõna: Looja, loodus ja tervis. Kui need kolm sõna laotada enda ette kui kolm lõngakera, võib neid lahti harutama hakates nii mõnigi probleem lahenema hakata ja neid harutades saab üsna ruttu selgeks, kuidas need kolm omavahel põimuma hakkavad ja lõpuks hoopis koos ühe suure kera moodustavad. Kui kaugele olen nihkunud Jumala algsest plaanist minu jaoks ja kas annab midagi ära teha, et oleksin rohkem kontaktis oma Loojaga, viibiksin rohkem aega looduses ja pea alati annab miskit ka oma füüsilise tervise heaks ära teha, mis omakorda mõjutab kogu hinge ja vaimu. Millega ma liialdan ja millest on puudus? Kui Eedeni aia lõpuhetki meenutada, on inimese loomuses otsida süüdlast ikka kusagilt mujalt – kas on süüdi ajanappus, saamatu arst või kehvad geenid. Kõigel võibki olla teatud roll, nagu polnud süüst puhas ka kaval madu, kuid ennekõike tuleb ka meil endal võtta vastutus enda eest – millisest puust süüa ja millisest mitte?
Ärevust tekitava info tarbimine, toksilised suhted, rahulolematus töökohal, kuhjunud argitoimetused, varjatud toidutalumatus, andestamatus – rahutuse juurpõhjuseid võib olla palju ja erinevaid ning alati ei olegi oluline, mis järjekorras oma hinges rahu taga nõudmisega alustada, kuid eesmärk võiks alati olla oma Taevase Isaga kontakti taastamine ja hoidmine. Tundes Teda, saame iga hetk oma koorma Tema ette asetada ja seda just nii palju kordi päevas, kui meie olukord nõuab. Kui kõik käega katsutav meie ümber on ühe hetkega eemaldatav, siis vertikaalse ühenduse tipmine ots ulatub Loojani ja selleni ei küüni ükski teine vägi peale Tema enda. Hingamine, mille saame ülevalt, annab tuge ja tahet vaadata üle oma „maja“ seisukord – mis vajab parandamist või lausa väljavahetamist. Mõne asja parandamine võib aega võtta, kuid ka väiksed sammud on parem variant, kui et lasta majal elamiskõlbmatuks muutuda. Meie hing vajab rahu. Meie Isa teab, mis on meile hea.
In English