Alates käesolevast ajakirjanumbrist kirjutab internatuuri seljataha jätnud ja 2021. aasta suvel Kompassi koguduse värskeks piiblitööliseks saanud Krõõt Lõbus oma mõtteid Jumala töö tegemisest. Kõigil lugejatel on eesõigus lugemise eel, ajal või järel palvetada kõigi meie koguduste pastorite ja piiblitööliste eest, eriti aga nende eest, kes on oma teenimistöö alguses.
Tundmatus on elu vältimatu osa. Iga uus samm, mille me teeme, on hüpe tundmatusse, olenemata sellest, millist teed me kõnnime. Kogu minu teekond Jumalaga on põhinenud sellel, kuidas astun Tema järel ja millegi poole, mida ma ei näe. Seda on saatnud teadmine, et see, mida kavatsen teha, on väljaspool minu võimeid ja seega võimalik ainult siis, kui klammerdun Jumala külge, nagu oleks Ta päästeparv keset ookeani. Olen harjunud sellega, et mind visatakse uutesse hirmutavatesse kogemustesse, ja ometi tulen teisest otsast vigastusteta välja.
Nii ei olnud ma liiga murelik, kui lõpetasin õpingud, pea täis teooriat ja teadmisi, ja olin valmis astuma tuttavasse tundmatusse. Seekord läksin tollesse tundmatusse heade hinnete ja kindlustundega, sest kõik ütlesid mulle pidevalt, et olen selleks loodud, ma saan hakkama! Mis võiks valesti minna? Ma tean, et enesekindlust peetakse heaks ja isegi vajalikuks omaduseks, kuid mis juhtub siis, kui oleme silmitsi tegelikkusega ja mõistame, et me ei saa alati teha seda, milleks arvame end võimelised olevat, sest olukorrad ei ole meie kontrolli all?
Niisiis, astusin vapralt ja kindlalt... otse oma enesekindluse rappa. Teadsin teoorias, mida ma pean tegema. Paberil oli selge, millised on minu ülesanded, kuid minu töö tundus nagu püüd kinni hoida ühest libedast siplevast kalast. Vaatasin, kuidas üks ülesanne teise järel plärtsatas tagasi teadmatuse merre. Ja ma hakkasin tajuma vaikselt ligi hiilivaid mure- ja kahtlusevarje. Mis siis, kui ma ei suuda teha seda, mida Jumal ise kutsus mind tegema? Kas ma olen võimeline üldse midagi saavutama? Kuidas ma vaatan otsa kõigile nendele, kes ootasid, et mul hästi läheks, ja kelle käest võiksin abi küsida?
Pärast kuid kestnud aeglast vajumist puudutasid mu jalad lõpuks põhja ja ma mõistsin, tänu paarile heale sõbrale ja kangekaelsele soovimatusele Jumalast eemale minna, mis oli valesti läinud. Arvasin, et olen alustanud tööd, kuid tegelikult olin astunud teenimise rajale. Kui oleme teenijad, peame juhiste saamiseks pöörduma oma Isanda poole ja tegema enda ootused ja tahtmised teisejärguliseks. Kui otsustate töötada Jumala heaks, ärge kunagi unustage, kes on teie tööandja, olenemata sellest, kui targalt te end tunnete või kui hästi arvate inimesi tundvat. Ainult Jumal võib anda meile väe ja tarkuse mõjutada südameid Tema kuningriigi poole.
Nagu uppuv Peetrus, sirutasin ka mina käe, et appi hüüda, hoolimata sellest, mida inimesed näevad või arvavad. Olin juba terve aasta vales suunas liikunud, nüüd oli aeg uuesti alustada, seekord koos oma armastatud Isandaga. Unustage libe kala, sest koos Jeesusega püüan hoopis inimesi. Unustage raba, sest koos Temaga saan ka vee peal kõndida. Hoia alt, tundmatus, seekord ei tule ma üksi!
Krõõt Lõbus on Kompassi koguduse piiblitööline
In English