Kuus Piibli naist ja nende mõju

Kui mõtleme naistele Piiblis, tulevad sageli meelde sellised tuntud nimed nagu Ester, Rutt, Raahab, Maarja, Deboora ja teised. Siin keskendume kuuele naisele, kellest kolm on rohkem teada, kuid teised mitte väga tuntud; kolm on Vana Testamendi ajast ja kolm Uuest Testamendist. Enamuse puhul on nende algatused, teod ja iseloom meile teada, kuid on kaks, kelle tugevusi ei ole nii palju valgusvihku seatud.

Piibel naistele

Need kuus naist, kelle olen läbivalgustamiseks valinud, on Jookebed, Jemiima, Vasti, Gasell, Roode ja Lois. Nende lood ja mõned õppetunnid, mida me neilt Jumala tütardelt õppida saame, on uuel moel kirjas naistepiiblis, mis anti 2014. aastal välja Safelizi kirjastuse ja peakonverentsi naistetöö koostöös. Nende lugude rääkimise uudsus seisneb tekstinarratiivi ja joonistuste koosmõjus.

Lõuna-Ameerika kunstnik Joao Luis Cardoso pühendas pea terve aasta ülesandele portreteerida Piibli 30 naistegelast. Hispaanias asuva Safelizi kirjastuse juht Mario Martinelli oli naistepiibli väljaandmise töö juht alates idee sünnist kuni raamatu trükkimiseni. Martinelli räägib kunstnik Cardosost entusiasmiga, kirjeldades teda kui ustavat seitsmenda päeva adventisti, head isa, ustavat abikaasat ja pühendunud kristlast. Ta töötas piibli graafilise kujunduse kallal üle kümne kuu, igale joonistusele kulus keskmiselt üks nädal. Cardoso eesmärk oli lisaks naiste kujutamisele nende loomulikus elukeskkonnas näidata nende joonistuste kaudu üles austust ja imetlust, mida tunneb nii nende naiste kui kõigi teiste naiste suhtes, kes töötavad ennastsalgavalt oma perekonna, koguduse ja ühiskonna heaks kogu maailmas. Cardoso soovis näidata iga tegelase omapärasid. Esmalt pani ta paika iga illustratsiooni profiili ja valis seejärel modelli, kes selle profiiliga kõige paremini sobitus.

Jookebed (2Ms 2:1–10; 6:20; 4Ms 26:59)

Tema nimi tuleneb ilmselt kahest heebrea tüvest, millest üks on tuletis pühast Jahve nimest ja teine tähendab au, seega: Jahve on au. Ta oli Leevi tütar, Amrami naine ja Mirjami, Aaroni ning Moosese ema. Ta oli iisraellane, kes elas juutide orjuse ajal Egiptuses. 

Vaimust juhitud naise Ellen G. White’i sulest pärineb mõte, et Jookebed oli kõige säravamate talentide omanik kõigi naiste seas – kas Piiblis või väljaspool seda: „Jookebed oli naine ja ori. Tema elu oli tagasihoidlik ja koorem raske. Aga mitte ühegi teise naise kaudu, kui Maarja Naatsaretist välja jätta, ei ole maailm saanud suuremaid õnnistusi.“¹

Egiptuse vaarao käsu järgi sündis tema poeg Mooses – nagu ka teiste juutide pojad sel ajal – selleks, et toita temaga Niiluse jõe krokodille. Kuid ema Jookebed ei olnud valmis oma lapsest loobuma. Ta andis lapse jõele, kuid mitte selles elanud krokodillidele. Tema plaan poja elu päästmiseks oli hiilgav. Ta asetas lapse jõkke vaarao tütre nägemis­ulatusse ning jättis oma tütre Mirjami valvama, et ta saaks  print­sessile lapse imetajat pakkuda. Kes see imetaja küll oleks? Jookebed ise. Last, kes anti jõele mitte ohvriks, vaid turvatunde saamiseks, imetas ja hooldas impeeriumi kulul tema enda geniaalne ema. Omal ajal pidi ta Moosese vaarao tütrele lapsendamiseks üle andma, kuid mitte enne, kui ta oli andnud pojale edasi oma tingimusteta armastuse ja ustavuse tõelisele ja elavale Jumalale. See, mida ema Moosesele õpetas, „ei allunud teistele mõjudele, mis oleks meelitanud teda õpetatust loobuma“.²

Moosesest, kes sai koolituse palees, sai Egiptuse kunstide ja tarkuste asjatundja (Ap 7:22), kuid ta ei pidanud end kunagi egiptlaseks. Selle asemel sai lapsest, kellest Jookebed loobus, Jumala rahva juht, Tema rahva juht, kes pidi viima nad välja köidikuist – sellest sai maailma suurim vabastamise lugu, välja arvatud Kristuse vabastustöö, mida Ta tegi inimese päästmiseks patust ja igavesest hukatusest.

Jookebedi lugu on midagi enamat kui eeskuju naistele; see on lugu sellest, mida naised teevad. Nad annavad oma laste päästmise nimel ära kõik ja nii palju kordi kui vajalik. Naise loomuses on hoolida teistest, ka siis, kui see toimub iseenda kulul. Jookebedi lugu näitab naistele, kui oluline on teistest hoolida ja töötada asjade juhtuda laskmise asemel välja strateegiline plaan, mille järgi oma projekte ellu viia. Nad peaksid õppima olema Jumala partnerid, mitte passiivsed ja inaktiivsed.

Jemiima (Ii 42:14, 15)

Jemiima („tuvi“) oli Iiobi kolmest tütrest, kes sündisid pärast isa tõsist katsumust, kõige vanem. Jemiimal oli seitse venda. Tema ja ta õdede ilu oli silmapaistev: „Ja kogu maal ei leidunud nii ilusaid naisi kui Iiobi tütred; ja nende isa andis neile pärisosa nende vendade keskel.“ (Ii 42:15) Kõik kolm õde said koos oma vendadega maaomanikeks (s 13–15). Ta sai osa õnnistustest, mille Jumal tema isale Iiobile pärast tema katsumusi andis, nii et oleks näha, et „Issand õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest“ (s 12).

Selles loos on ilus tütar, kes saab oma isalt päranduse, justkui osaline tõestus Jumala õnnistustest tema isale. Tütre edu – temast on saanud maaomanik – annab mõista, et Iiob ei erine kuidagi teistest isadest, kes oma tütarde üle uhkust tunnevad. See lõik on positiivne näide, milles ei ole ühtegi tasandajat ega lahustajat, see on märkimisväärne selle poolest, mida ütleb mõlema, nii Jemiima kui ka Iiobi kohta. Vana Testamendi aja domineeriv kultuur määras ära, et ükski naine ei saanud maaomanikuks, kuni Jumal andis Moosesele juhise austada Selofhadi tütarde pöördumist ning anda maad viiele naisele. Need naised läksid julgelt Moosese jutule, paludes enda tunnistamist isa pärijatena. Nende nõue oli kehtiva korraga vastuolus, kuid Mooses oli valmis seda kaaluma, ilma et oleks naised ilma legitiimse vastuseta ära saatnud, kuna nende palve oli ennekuulmatu. Ta rääkis sellest Jumalaga: „Ja Mooses viis nende nõudeasja Issanda ette.“ (4Ms 27:5)

Jumala vastus Moosesele oli kategooriline: „Selofhadi tütred räägivad õigesti. Anna neile tõesti maaomand pärisosaks nende isa vendade keskel; anna neile üle nende isa pärisosa!“ (s 7) Ka Aksa, kes elas kohtumõistjate ajastu alguses, näitab oma isalt Kaalebilt pärandi nõudmisel initsiatiivi (Km 1:14). Hiljem pöördub ta oma isa poole otse: „Ja ta vastas: „Anna mulle üks kingitus! Et sa mind oled andnud kuivale maale, siis anna mulle ka veeallikaid!“ Ja Kaaleb andis temale ülemised allikad ja alumised allikad.“ (s 15) 

Meie parima teadmise kohaselt elasid Jemiima ja tema õed enne neid aegu – enne Aksa enesekindlust ja Selofhadi viie tütre nõuet, mis muutis reegleid. Erinevalt neist naistest näib, et Jemiima ei nõudnud maad – see oleks tundunud ebakohane uhkus või enesekindlus. Tema lugu peegeldab iga naise unistust: tal oli isa, kes oli oma tütre üle uhke, pidas teda ilusaks (ilusaimaks kogu maal) ja usaldas talle oma vara, nii et tütar sai olla poegadega võrdne.

Vasti (Est 1)

Vasti („ilus“) oli Pärsia kuninga Ahasveerose naine. Tema lugu on Estri loo algus.

Vasti on tuntud selle poolest, et keeldus ilmumast kuninga ette tema ekstravagantsel peol, mis oli väldanud juba kuus kuud (Est 1:4), sellest saavad alguse sündmused, mis toovad lavale Estri. Me ei tea, miks Vasti kuninga kutsele ei vasta. Ehk sellepärast, et ta korraldas samal ajal pidustusi naistele (s 9) või ei soovinud ta tulla purjus meeste ette. Piisab sellest, kui ütleme, et tema keeldumine ärritas kuningat väga (s 12) ja pani kuninga häbiväärsesse olukorda, kus talle avalikult ära öeldi. See situatsioon tingis nõukoja kokkutuleku, kus pidi otsustatama, kuidas taastada monarhi väärikus ja autoriteet (s 13–21). Lõpuks tähendas kuninga valik Vasti kellegi teisega asendada pika protsessi algust, misjärel Estrist sai Vasti mantli­pärija (Est 2:1–17).

Vasti teguviis tuletab meile meelde, et igale teole on reaktsioon. Sõnakuulmatuse tagajärjed on otseses seoses kontekstiga – kuigi väikelapsele öeldakse, et ta ei puudutaks kuuma pliidiplaati, ei ole sõnakuulmatuse tagajärg talle täiesti mõistetav, kui pliit on välja lülitatud ja plaat on külm. Aga teises kontekstis – kui plaat on tuline – tekib erinev kogemus, selline, mis õpetab moraalsete tagajärgede kohta palju jõulisemalt. Iisraeli kuningas Saul ei näinud väga selgelt, missugused on sõnakuulmatuse tagajärjed, kui ta tõi sõjakäigult kaasa amalekkide lambad ja kasutas alistatud kuningat oma sõjasaagina – ta soovis vaenlaste kuninga alandamisega näidata nii enda alamatele kui ka võimalikele vaenlastele oma võimu. Ja mis puutub lammastesse, siis nendest oleks saanud väga hea ohverdusmaterjal. Jumala korraldustele mitteallumise tagajärjed ei ole alati üheselt mõistetavad, kuid kuulekus on siiski parem kui ohver (1Sm 15:22).

Naised mõtlevad sageli, et mitte nende teod, vaid motiivid määravad ära nende elu. Vaatamata idealismile nii see siiski ei ole. Kuna teod kõnelevad valjemini kui sõnad, oleks abi sellest, kui naised suhtuksid oma tegudesse tõsisemalt. Eriti emad peavad mõistma, et kuigi nad võivad pidada end tähtsusetuks, on nad oma kultuuriliste põhimõtete, rahvuslike eripärade, reeglite ja tavade, sõnastatud ja kirjutamata seaduste edasikandjad. Nende teod mõjutavad igasuguseid inimesi nende ümber: nende enda aja lugu ja iseloomu, aga ka neid, kes tulevad pärast neid – tulevaste põlvede kultuuri.

Siin moraalse ja põhimõttekindla elu kohta öeldu ei ole pöördumine naistele valida kuninganna Vasti loos pool või meestele tunda kuningas Ahasveerosele kaasa, kuna tema naine ei kuuletunud talle. Me näeme selles loos, kuidas nii kuninga kutsel kui ka kuninganna teguviisil on tagajärjed, mis ulatuvad neist endist oluliselt kaugemale – vaatamata sellele, mida humanistid püüavad teinekord väita. Tegudel on tagajärjed. Vasti puhul tähendas see tagajärg avatud ust kellelegi teisele, kes sisse astus.

Gasell (Ap 9:36–43)

Tabiitat (gaselli) tutvustatakse meile kui jüngrit, kelle kreekakeelsel nimel paistab olevat tähtsust. Tema loo alguses tutvustatakse meile teda juudi nimega. Sellele järgneb kreeka­keelne tõlge, millega teda edaspidi ka määratletakse: „Aga Joppes oli naisjünger nimega Tabiita, see on tõlkes Gasell. Tema elu oli täis häid tegusid ja ta jagas palju almuseid.“ (Ap 9:36) Hiljem, kui räägitakse kurbusest, mis järgnes naise surmale, on kirjas, et rahvas nuttis ja Peetrusele näidati „särke ja kuubesid, mida Gasell nendega olles oli teinud“ (s 39). Peetrus kasutab juudi nime siis, kui äratab Tabiita ellu (s 40), ent tema kreekakeelse nime kasutamine leskede kurbuse kirjeldamisel näitab, kui väga teda selles kogukonnas, mida Gasell teenis, hinnati.

Gaselli armastati, kuna „tema elu oli täis häid tegusid ja ta jagas palju almuseid“ (s 36). Tema surm liigutas kogukonda sedavõrd, et nad veensid Peetrust naaberlinnast Lüddast kohale tulema. Meile ei ole öeldud, mille tarvis Peetrust kutsuti. Me ei tea, kas nad ootasid seda, mis Peetruse saabumisel sündis, aga me teame, et kreeklased pidasid teda üheks endist, Gaselliks. Ta elas oma sõnumit ja teda armastati selle eest. Kui Peetrus tema kohal palvetas ja seejärel teda kogukonnale elusana esitles, olid nad ülimalt õnnelikud. Nad ei suutnud vaikida ja nende imeline lugu tõi kirikusse palju inimesi: „Aga see sai teatavaks kogu Joppes, ja paljud hakkasid uskuma Issandasse.“ (s 42)

Nende naiste hulk, kes teenivad Tabiita kombel oma kogukonda, on väärt järgimist ja kasvamist. Maailm ja Jumala riigi töö vajab Tabiitasid, keda hüütakse Gasellideks – inimesi, kes annavad endast niivõrd palju, et need, kelle heaks nad tegutsevad, peavad neid endi seas olevaiks. Kui Gasellide teenimistöö kannab vilja, tuleb kõik, mida nad on panustanud, hiljem kasuks selles, kuidas neid mäletatakse ja mida nad endast maha jätavad. Võivad tulla imed, mis ületavad näljaste toitmist ja külmetajatele, alastiolijaile või marginaliseerituile varju pakkumist. Sedalaadi naised on mentorid teistele, kes omakorda seda tööd edasi kannavad, kui kunagised juhendajad läinud on.

Roode (Ap 12:13–16)

Roode (roos) oli Markuse ema Maarja kojas teenija. Tema loo ajal oli Heroodes Peetruse vangi võtnud ja kogudus oli Maarja majas koos tema eest palvetamas. Samal ajal kui nemad palvetasid, koputati uksele ja Roode läks vaatama, kes see on. Lugu võtab kummalise pöörde, kui Roode küsib, kes on, ja talle öeldakse, et see on Peetrus. Roode tunneb Peetruse hääle ära ja jookseb sellest teistele rääkima, kuid ta ei ava Peetrusele ust.

Esialgu paistab tekst naljakas olevat, kuid näeme, et Roode ei ole ainuke, kes on sel ööl justkui endast ära. Peetrusel, kelle ingel on vanglast vabastanud, võttis ka veidi aega, kuni ta sai aru, et see kõik oli tõeline. Teda ei saa süüdistada selles, et ta mõtles, et see kõik võib olla nägemus. Võttis tükk aega, enne kui Peetrus hakkas olukorrast aru saama (s 5–11).

Elus on aegu, mil mõni sündmus on nii uskumatu, et me ei suuda seda haarata. See kehtib nii pettumuste kui ka positiivsete elamuste kohta. Pulmad, sünnid, ristimised või mingit laadi head sõnumid võivad olla nii hingematvad, et kaotame nende sündmuste keskel iseenda, unustades, kus me oleme või mida parasjagu teeme. See võib olla imeline unustus ja see on tõend sellest, kuidas Jumal võib meid teinekord üllatada ja rõõmustada.

Lois (2Tm 1:5)

Lois oli Timoteose vanaema, tema ema Eunike ema. 

Tema lugu on kokku võetud Pauluse kirjas Timoteosele: „…mäletades sinu siirast usku, mis esmalt elas sinu vanaemas Loises ja sinu emas Eunikes ja nüüd – selles olen ma veendunud – elab ka sinus.“ (2Tm 1:5) Paulus otsib lohutust kahest asjast: enda puhtast südametunnistusest, mis põhineb esivanemate usul ja kindlusel; ning Timoteose siirast usust, mis on rajatud tema ema ja vanaema kasvatusele. See lühike salm näitab, kui võimas on nende väärtuste hind, mida põlvkonnast teise pärandatakse. See salm näitab ka, kui olulised on mälestused. Paulus ei ole Loise kaasaegne, kuid selle naise usk, mida ta näeb Eunike ja Timoteose kaudu, „elas“ ja on sellisel moel lohutuseks ja rõõmuks.

Meie elu siin maa peal on lühike ja me otsime viise, kuidas elada Jumala heaks. Kuid olulisemgi on see viis, kuidas meid meenutatakse ja missugune on meie mõju järeltulevatele põlvedele. See mõju on ulatuslikum juhul, kui meie usk on sügav, ehe ja elav. Kujutle: kui meid enam ei ole, saavad järeltulevad põlved meid meenutada ja tunda sellest rõõmu ning tuge. Kujutle veelgi: see usk, mida nad meenutavad, julgustab neid suuremale tööle. Loise elu näitab Pühakirja väge ja seda, kui hea õpetaja on Pühakiri. Paulus ütleb Timoteosele: „Seda head, mis su hoolde on usaldatud, hoia Püha Vaimu abil, kes meis elab. Sa tead seda, et mulle on pööranud selja kõik, kes on Aasias, nende seas Fügelos ja Hermogenes. Issand andku halastust Onesiforose kodule, sest tema on mind sagedasti kosutanud ega ole häbenenud mu ahelaid, vaid kui ta juhtus Rooma, otsis ta mind hoolega ning leidis üles.“ (2Tm 1:14–17)

Kui uurime Piibli naiste ja meeste lugusid, saame omandada võimsaid õppetunde, kuid me peaksime tegema enamat kui pelgalt lugema neid salme. Me saame otsida lisa Piibli sõnaraamatutest ja kommentaaridest ning sel moel nende inimeste kohta, kellest loeme, rohkem teada saada. Nimetatud raamatutest leiame rohkem teavet selle aja ja kultuuri kohta, milles need inimesed elasid. Ja lõppeks: Püha Vaim näitab meile, kuidas neid tõdesid enda ellu kohaldada.

Mulle on väga meeldinud lugeda oma naistepiiblit.³ Paljud naised on mulle sama öelnud. Kord kohtusin õega, kelle naistepiibel oli tunnistus sellest, kui palju seda oli kasutatud. Ta ütles, et Piibli lugemine annab talle jõudu. See on õppetund meile kõigile.

Heather-Dawn Small on seitsmenda päeva adventistide koguduse peakonverentsi naisteteenistuse juht. 

1. Ellen G. White, „Jumala tütred“ (Hagerstown, Md.: Review and Herald Pub. Assn., 1998), lk 32.

2. Ibid.

3. Praeguseks on naistepiibel saadaval enam kui 70 riigis, see on tõlgitud inglise, hispaania, prantsuse, portugali ja saksa keelde.