Juulikuu lõpus võtsin ma osa noortelaagrist, mis kandis sel aastal pealkirja „Nägu maski taga“. Laagris räägiti üsna palju inimeste ootustest endale, teistele ja Jumalale ning sellest, kuidas needsamad ootused sunnivad inimesi seltskonnas justkui maski kandma – näima kellenagi, kes nad tegelikult ei ole. Samuti kutsuti laagrilisi korduvalt üles ennast ja teisi päriselt tundma õppima ning püüdma seejuures iseend ja oma kaaslasi mõista ja väärtustada.
Mina mõtestan oma elu suurel määral lahti muinasjuttude kaudu ja laagergi tuletas mulle meelde ühe üpris levinud muinasjutusüžee. Kaugel seitsme maa ja mere taga elab imekaunis printsess, aga mingil põhjusel valvab teda lohe, kes kedagi printsessi juurde ei lase ja keda kogu ümberkaudne rahvas kurjaks peab. Vahel teeb lohe päriselt teistele halba: näiteks jutustuses pühast Jürist on ta mitme küla loomad nahka pistnud ja lõpuks inimeste kallale asunud ning vapper rüütel Jüri jõuab kohale just siis, kui lohe hakkab printsessi ära sööma. Mõnikord on lohe ainus süü aga selles, et ta hoiab printsessi lossitornis kinni ega luba kellelgi neiu juurde tulla. Igal juhul lõpevad niisugused lood pea alati sellega, et kuskilt ilmub välja kangelane, kes koletise maha lööb ja printsessi endale naiseks võtab. Ning muinasjutu väitel elavad nad õnnelikult tänapäevani – kui nad vahepeal ära surnud pole.
Muinasjuttude tegelased ei ole kunagi need, kellena nad esmapilgul paistavad. Inimloomus on kummastav ja keeruline ning selleks, et endast ja teistest veidikenegi paremini aru saada, armastavad inimesed rääkida lugusid, kus nende isiksuseomadused ja emotsioonid saavad nähtava ja mõistetava kuju. Nii muinasjuttude kangelased kui ka koletised on inimese alateadvuse peegeldus, sageli teadvustamatu püüd oma sisemaailma korrastada ja ennast rohkem tundma õppida. Kuna traditsiooniliselt head ja halvad tegelased saavad enamasti alguse ühisest allikast, olen ma nii mõnegi muinasloo puhul hakanud mõtlema sellele, et ehk on ka printsess ja lohe sarnasemad, kui esialgu näib. Täpsemalt, võib-olla on printsess ja lohe teatud nurga alt vaadatuna üks ja seesama isik.
Carl Gustav Jung, analüütilise psühholoogia rajaja, jõudis alateadvust uurides arusaamale, et igas inimeses on miski, mida tema nimetas varjuks. Vari koosneb nendest omadustest, mida perekond, sõbrad ja tuttavad või ühiskond tervikuna ei tunnusta ning mida inimene seetõttu alla suruda püüab, kuna need tekitavad temas häbi, hirmu ja süütunnet. Sellised omadused võivad olla näiteks viha, kadedus või argus, aga vahel ka iseseisvustung ja soov teha midagi teisiti, kui varem on tehtud. Samas käib varjuga kaasas nähtus, mida eesti keeles kutsutakse väga tabavalt kõhutundeks – vaistlik ja tihti mõistusega seletamatu teadmine sellest, kuidas peaks igas olukorras toimima.
Lohe on muinasjuttudes, eriti nende tänapäeval tuntud versioonides, üks kõige selgemaid ja klassikalisemaid varju väljendusviise. Ühest küljest peitub lohes metsik ja hävitav jõud, mis kõigile tema ümber hirmu teeb. Teisalt on lohed juttudes mõnikord sadu aastaid vanad ning kannavad endas iidseid teadmisi – näiteks on keldi legendides peetud lohet sageli tarkuse sümboliks. Kindlasti on lohega kaasas käiv sümboolika liiga mitmetahuline, et seda ainuüksi Jungi varju-ideele taandada, aga psühhoanalüütilisest vaatenurgast võib lohet teatavate mööndustega mõista printsessi varjuna. Lohe esindab neid omadusi, mida ühiskond ühe suurtsugu neiu juures mingil juhul heaks ei kiida. Temasse on koondunud kõik teistsugune ja kummaline, mis tekitab ümberolijais hirmu, vastumeelsust ja võõristust. Kangelane, kes lohe tapab, lahutab printsessi vägivaldselt tema varjupoolest, et teha tütarlapsest rahva silmis sobiv kuninganna. Lohest ilma jäänuna võidab printsess endale küll inimeste tunnustuse ja auväärse positsiooni, kuid ta maksab selle eest kõrget hinda. Temast on saanud lame kahemõõtmeline kuju, kellel ei ole varju. Ta on kaotanud oma sügavuse, väga suure osa iseendast.
Igal inimesel on omadusi, mida ta teistele avaldada ei taha ja vahel endalegi tunnistada ei julge. Osa mõtteid ja tundeid on nii hirmutavad või piinlikud, et need surutakse sügavale alateadvusse, kus neid pole näha ega kuulda. Varjutakse maski taha, just nagu printsess on peidus lossitornis, ning ei julgeta end näidata teistele ega iseendale. Kristlaste ootused on tihti veel suuremad kui inimestel väljaspool kirikut. Kuna endale ja oma kaaskoguduseliikmetele seatakse üsna range käitumisstandard, võib just kristlaste hulgas olla tavapärasest rohkem häbi iseenda pärast ja kartust oma sisemaailma ees. Hirm taevariigist välja jääda või – veidi paremal juhul – soov Jumalale mitte haiget teha on küll mõistetav, aga kui see saab kristlase elus peamiseks tegutsemisajendiks, langeb inimene käsumeelsusse ja võib hakata patuks pidama midagi, mis seda tegelikult ei ole. Küllap oskab igaüks, kes on kirikuga natukenegi kokku puutunud, tuua näiteid olukordadest, kus mõnd inimest peetakse teistest patusemaks lihtsalt sellepärast, et tema välimus, käitumine või maailmavaade erineb harjumuspärasest ja üldiselt heakskiidetust.
Piiblisse kirjutatu põhjal võib väita, et Jumala plaan ei ole inimese isiksust tappa. Need piiblitegelased, keda Tema oma töös kasutas, olid väga eripalgelised ning just igaühe erinevused aitasid tal kõige paremini täita ülesannet, mille Jumal tema jaoks välja valis. Kuigi Piiblis on selgelt mõista antud, et Jumal tahab hävitada inimeses olevat pattu, ei hõlma patt inimest ennast: tema omanäolist isiksust ning mõtteid ja tundeid. Inimene ei saa ühtki oma osa iseendast lahutada ega peagi seda tegema. Varju pole võimalik enda küljest ära lõigata. Muinasjuttudes jääb tapetud lohe küll surnuks, aga päris elu on selle koha pealt täiesti teistsugune. Kes lööb endas pesitseval lohel ühe pea maha, avastab varem või hiljem, et lohe on kolm pead asemele kasvatanud ja ründab uuesti kõige ootamatumal hetkel. Mida rohkem enda isiksuseomadusi alla suruda, seda tugevamaks nad omapäi jäetuna kasvavad ning kerkivad alateadvusest pinnale just siis, kui inimene neid kõige vähem näha tahab.
Ainus võimalus, kuidas tegelikus elus lohega toime tulla, on temaga sõbraks saada. Lohe on omapäi jäetuna küll kohutav hävitaja, aga temas oleva jõu ja tarkusega võib väga palju ära teha, kui seda õigesti kasutada. Iseloomujooned, emotsioonid ja instinktid ei ole oma olemuselt head ega halvad. Iga inimene on võimeline nii headuseks kui ka kurjuseks, kuid võimalus ise ei kuulu kumbagi kategooriasse. Heaks või halvaks saab pidada alles tegusid, mida enda omadustest ajendatuna korda saata otsustatakse. Iseennast tundma õppides ja oma allasurutud osi mõista püüdes omandab inimene ajapikku oskuse kasutada endas peituvat hävitavat jõudu hoopis kurja tagasilöömiseks ja millegi hea liikumapanemiseks.
Erinevalt muinasjuturüütlitest ei ole Jumal sädelevas raudrüüs kangelane, kes tõttab päästmise sildi all suurt osa inimesest surmama. Ta ei taha endale ainult üht külge inimesest – just seda kena, kombekat ja ühiskondlikult heakskiidetud külge –, vaid Ta igatseb inimest tervikuna. Tema jaoks on ühtmoodi hinnalised kõik inimese osad, nii printsess kui ka lohe, ja Tema eesmärk on tuua printsess lossitornist välja koos lohega. Probleem pole mitte lohes, vaid tornis, mis eraldab printsessi ülejäänud maailmast ega lase tal täisväärtuslikult elada. Printsess peab tornist välja tulema ja lohele otsa vaatama. Inimesel on vaja oma mask kõrvale heita, jätta katki näitemäng, mida ta teistele etendab, ning püüda ausalt endast aru saada. Ainult niimoodi, iseendasse vaadates ja seejuures Jumala armastust meeles hoides, saab inimene viimaks õppida ennast ja teisi armastama ning loovutada end täielikult hea teenistusse.
In English