„Sest nõnda ütleb Issand: Kohitsetuile, kes peavad mu hingamispäevi ja valivad, mis on mu meele järgi, ja peavad kinni mu lepingust, neile ma annan oma kojas ja oma müüride vahel mälestusmärgi ja nime, parema kui pojad ja tütred.“
Js 56:4, 5
Üsna varsti saabub maailmas aeg, kui pea kõik hakkavad rääkima hingamispäevast ja see teema saab põhiküsimuseks nii religiooni kui muudes valdkondades. Religioossete liikumiste algatusel sõlmitakse koostööleping kiriku ja riigi vahel, et survestada neid, kes pühitsevad nädala seitsmendat päeva. On väga ekslik arvata, et praegused hingamispäevapidajad on ärataganemise eest kaitstud. Surve saab olema nii tugev, et ilma Kristuseta südame põhjani välja pole võimalik ustavaks jääda. Veel enam: on äärmiselt oluline tõsiasi, et ilma südameusuta ei olda ustavad tegelikult ka praegusajal, kui mingit survet väljastpoolt peaaegu ei olegi. Prohvet Jesaja – evangeelseim prohveteist – räägib viletsatest ja vaestest, kes asjata otsivad abi ja siis tõotusena kuulutab prohvet, et abi tulebki (Js 42:17).
Prohvetlikult kuulutamise vaimu läbi on kirjutatud ühe teise väga tuntud prohveti, Eelija kohta, et ta ei olnud iial Jumalale nii lähedal, kui kõrbes põgenenuna; me teame, et see põgenemine oli asjatu, Jumal oleks teda õela kuningapaari eest kaitsnud. Eelija hüüdis leetpõõsa all oma armsale Jumalale hädaliselt: „Nüüd, Jehoova, võta mu hing…“ Kui ta oli uinunud ja keegi teda äratas, siis arvas õnnetu prohvet, et Iisebeli jõhkardid on ta kätte leidnud. Aga oh ei, Jumal oli oma ingli trööstima saatnud. Nii sünnib ustavatega lõpukriisis. Kuid kes ja milliste tunnuste alusel on ustavad?
Meenub üks lugu veidi kaugemast minevikust siinsamas Eestimaal. Ühe koguduseliikme suurim sissetulekuallikas oli tema aed ja selle saaduste turul realiseerimine. Teatavasti oli siis ja on ka nüüdsel ajal olulisim turupäev hingamispäev. See ontlik koguduseliige tahtis kõndida kahe karguga ja saatis naabrinaise enda eest oma toodangut müüma. Jumala seaduse alusel on hingamispäeva pühitsemise nõue kohandatud ka tööjõule, keda usklik on palganud. Sellises olukorras tulebki ilmsiks, kes on südames ka usklik. Me peame mõtlema ka neile, kes saavad olema hingamispäeva pühitsejate tagakiusajad. Jeesus Kristus kuulutas ette, et „igaüks, kes teid tapab, arvab au andvat Jumalale“. Kui sellele mõelda, siis kui kohutavalt jube see on. Aga nii on alati olnud.
Meenutagem prohvetite tagakiusamist vanal ajal ja reformaatorite protsesse peale kristlaskonna sündi. Ega siis paabellased tulnud Jeremijat jalapakku panema. Ega ka türklased tulnud kaugelt maalt Jan Husi surma mõistma. Meile on öeldud, et „see on Jaakobile ahastuse aeg, aga ta päästetakse sellest“. Kes hirmutas Jaakobit omal ajal kõige enam? Eks ikka tema vend Eesav. Kas Eesav oli uskmatu selle sõna üldises tähenduses? Kaugel sellest. Isegi tema isa tahtis õnnistada oma vanemat poega, sest „jahisaak oli talle meele järele“. Kui tihti segab mingisugune „jahisaak“ järgimast Jumala üheselt võetavaid korraldusi valikute tegemisel? Kuigi Rebeka talitas ebakohaselt, oli tema valik Jumala ees õige. Me võime arvata, et kui avalikku tagakiusamist ei ole, siis hingevaenlane on juba kammitsais. Kaugel sellest. Igasugu nüketega ja näiliselt headel eesmärkidel püütakse ka tänapäeval ustavaid panna kahtlema hingamispäeva küsimuse määravuses ja tõsiduses.
Teisest küljest me peame kindlasti teadma, et väga suur osa kristlasi hakkab nädala seitsmendat päeva pühitsema just siis, kui osa praegustest hingamispäevapidajatest sellest loobub. Nad vahetavad lihtsalt rollid. Nii nagu omal ajal Juudas läks oma Issandat reetma ja Nikodeemus ja Joosep Arimaatiast tunnistasid oma südameusku, nii saab olema ka lõpuajal. Ja protsess on käimas. Olgem valvel oma südameusu üle!
In English