Kogemuste kotike: Jumalale on kõik võimalik

Avaldatud 8.10.2021, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Lugesin kunagi ammu internetist lugu ühest väikesest tüdrukust, kellel oli mure ja kui tema ema andis nõu selle murega Jumala ette minna, vastas tütar: „Muidugi palun ma Jumalat, aga vahest tahaks rääkida kellegagi, kellel on nahk peal!“ Meiegi oleme õppinud või õpime oma murede ja rõõmudega Jumala ette minema ja meiegi oleme kogenud Jumala imelisi lahendusi ja Tema rahu, ometi paneb Jumal meie kõrvale ka inimestest kaaslased, kellega jagada ja kellelt julgustust saada. See kaaslane pole eales tähtsam kui meie Taevane Kaaslane, kuid meie võime olla Jumala suu ja käed – ja anda edasi Jumala tahet. Ja kui üks luust ja lihast inimene meie kõrval tunnistab Jumala tööst ja abist oma elus, siis kinnitab see meie usku – et Jumal võib meie elus sedasama teha. Selliseks suureks usukinnituseks ja toeks on Õie Uusjärvele pikki aastaid olnud Anete Jõekallas. Õie tunnistuse kirjutas üles Türi koguduse õde Eret Tasang, mina lisasin sinna juurde kogemused, mida kuulsin Õie käest saadud helikassetilt, kus Anete ise oma elust räägib. 

Olime Anete Jõekallasega mõlemad koguduseõed Tallinna Mere puiestee kirikus. Kui me tutvusime, olin mina alles noor ja alles kogudusse tulnud. Anete oli minust umbes 35 aastat vanem ja oli mulle kui nooremale õele, kes oli varakult ema kaotanud, ema eest. Kontakt tekkis meie vahel juba esimesel kohtumisel ja pikapeale hakkasin ma Anetet memmeks hüüdma. Tema hüüdis mind tütrekeseks. Kord ütles Anete mulle: „Esimene asi, mida ma ülestõusmise hommikul ärgates vaatan: kus oled sina? Kas oled taevariigis?“ 

Tahan järgnevalt jagada kogemusi, mida Anete Jõekallas minuga on jaganud. Loodan, et tema kogemused on lugejatele kinnituseks usuteel ja meie Taevane Isa saab järgnevate lugude kaudu meie kõigi südametes kõrgeks tõstetud.

Anete rääkis mulle oma isa unenäo ajast, mil Anete oli väga noor. Isa jutustas oma unenäo emale: „Ma nägin, et meie plika istus taevas ja tal oli kuldkroon peas.“ Ema mõtles siis, mida see unenägu peaks tähendama. Kas tema tütar saab ükskord taevasse? Ema rääkis sellest kummalisest unenäost Anetele mõned päevad enne oma surma, kui Anete veel Jumalat ei tundnud. Anete ristimiseni kulus sellest ajast veel kolm aastat.

Anete rääkis oma kutsumisest, kuidas ta ühel ööl nägi, et Jeesus seisis tema voodi kohal. Ta äratas oma mehe sõnadega: „Johannes, ärka üles, Jeesus seisab meie voodi kohal! Ma ei saa enam magada!“ Anete tõusis voodist, sest tol ööl ta enam magada ei saanud. 

Ta oli elav, seltsiva loomuga, talle meeldis teatris ja pidudel käia, tantsida, lõbutseda ja alkoholi tarbida. Anetele meeldis ka kinos käia. Kord oli jälle kinos üks „hea pilt“. Ta hakkas uksest sisse minema, kui äkki oli hele valgus ukse peal ees ja nagu mõõk pandi ette. Ta ei saanud sellest mõõgast mööda ja kinno jäigi minemata. Siis sai ta aru, et see polnud Jumalale meelepärane asi. 

Ükskord käis ta oma seltskonnaga klubis, kus pidu kestis hommikuni. Seal kõrval oli kirik, seal mängis keegi orelit. Anete jäi kuulama. Oli hingamispäeva hommik. Anete vaatas kirikusse sisse: keegi kõneles puldis, inimesed istusid, mingid raamatud käes… Ta ei julgenud ettepoole minna, sest ta oli ju purjus. Arvates, et äkki aetakse ta välja, istus ta tagumisse pinki. Kõnest ei saanud ta midagi aru, aga huvi tekkis küll. Sellest ajast hakkaski ta kirikus käima. 

Anete mängis ka hasartmänge ja võitis palju. Kord läksid nad nädalavahetusel mehega jälle ühele lõbustusüritusele ja sattusid hasartmänge mängima. Nii kulus mitu päeva. Pühapäeva õhtul tulid nad Mere pst. adventkirikust mööda ja Anete jooksis sinna sisse ning laskus põlvili – niiviisi oli ema teda õpetanud, kui ta emaga lapsena Kaarli kirikus käis. Meenusid ema sõnad: „Laps, käi hästi vaikselt, see on püha koda.“ Tal oli kotis just hasartmängus võidetud raha, suur kortsus rahapatakas. Kui korjanduskast temani jõudis, tegi ta koti lahti, võttis sealt peoga ja pani kasti, öeldes: „Kurat on andnud, nüüd annan Jumalale!“ Tema mees kommenteeris tema tegu sõnadega: „Vaadake lolli, tuleb kõrtsist ja läheb kirikusse!“ Anete aga istus kirikus lõpuni. Ja otsustas uuesti kirikusse minna, ise mõtles veel, et neil seal on laupäeval püha, ei tea, kas võõrad võivad ka minna? Anete tuligi laupäeval kirikusse, istus hästi ukse lähedale, mõeldes, et kui hakatakse võõraid välja ajama, siis on sealt hea välja minna. Keegi teda välja ei ajanud. Toimus „Piibli küsimine“ nagu Anete seda nimetas. Üks küsis ja teised vastasid. Anete ütles, et ta polnud kunagi taevas käinud, aga see, mis seal kirikus toimus, oli küll ilus. Anete jutustas: „Tulin kirikust välja, toetasin selja vastu puud, seisin üksipäini ja palvetasin ning olin oma arvates nii kole inimene, et ühtki minu sarnast rohkem maailmas ei olnud.“

Peale kirikut tuli ta koju, nuttis ja põlvitas oma tabureti ees: „Jumal, ma olen ju koolis käinud, mul on mõistus peas, miks ma küll midagi aru ei saanud, mis kõneldi? Miks ma ei mõista, mida ma Sinu Sõnast loen?“ Enne ei saanud ta Piiblist aru, aga kui ta peale palvet Piibli avas, hakkas kõik selginema ja muutus arusaadavaks.

Anete mees muutus nende kirikus käimiste peale tigedaks; kuna naine enam teatrisse ega pidudele ei tulnud, tahtis mees temast ära lahutada. Poeg sai isa lahutamismõtetest teada ning ütles: „Kui sa emast ära lahutad, siis ma sind enam isaks ei tunnista. Usk on ju õige ja hea.“ Anete mees pahandas, keeras ukse lahti ja ajas naise tänavale. Anete ütles: „Kui Jumal hoidis mind siis, kui ma Teda ei tundnud, siis veel enam hoiab Ta mind nüüd, kus ma Teda tunnen!“ Ta seisis tükk aega seal kuuvalguses, kuni nende toas läks tuli põlema, mees tegi ukse lahti ja lasi Anete koju tagasi. 

Ühel hommikul tuli Johannes Anete juurde ja ütles, et ta nägi ühe unenäo, ta oli esialgu küll arvanud, et ei räägi sellest oma naisele, aga see unenägu jäi teda vaevama. Mees jutustas oma unenägu järgmiselt: „Me tulime kahekesi Kaarli kirikust Harju tänavale ja taevas läks selgeks ja valgeks ja vesi tuli taevast alla. Ja sina kutsusid mind: „Johannes, tule läheme ja peseme ennast puhtaks.“ Ja mina ütlesin: „Mina ei tule, mine sina.“ Sa kutsusid mind teist korda ja ma vastasin jälle, et mine sina, mina ei tule. Sama juhtus ka kolmandat korda, siis ma lasin sinust lahti ja sina said puhtaks. Ja kuna ma seal unes kolm korda niiviisi ära ütlesin, siis mina seda teed käima ei saa. Ela, kui sa jõuad, ma ei jõua seda läbi elada.“ Üsna kohe peale seda sai tema mees liiklusõnnetuses surma. 

Anete jutustas mulle ka loo sellest, kuidas ta ristitud sai. Ühel korral palus pastor kõigil, kes soovivad tulla ristimisele, käsi tõsta. Anete tahtis käe tõsta, aga ei saanud. Nagu oleks saatan kätt tagasi hoidnud, ta ei saanud kätt liigutada. Nii ei saanud ta oma ristimisesoovist teada anda. Üleskutset tehti mitmel korral. Kirikus valmistati inimesi põhjalikult ristimiseks ette, Anete neist ettevalmistustest osa ei võtnud. Oma otsust ta kellegagi ei jaganud ja hoidus üsna omaette. Enne ristimistalitust oli koosolek, kus ristitavad kutsuti ette, et neile veel kord koguduse korrast rääkida. Anete läks nüüd ka kohe ette. 

„Kes teie olete?“ küsis pastor. „Ma pole teid varem näinud!“

„Vaadake siis nüüd. Siin ma olen. Tahan tulla ristimisele!“ Teda küsitleti nõukogu ees ja lubatigi ristimisele. 

Tol ajal olid kirikus lõikustänu lehed, mida müüdi. Igal sügisel käis Anete majast majja ja talle meeldis see, müük läks tavaliselt ka edukalt. Ükskord juhtus, et tal ei õnnestunud ühtegi müüa. Ta tuli nuttes koju. Järgmine kord välja minnes aga oli müük kahekordne. 

Anete korter oli ühetoaline. Kahel koguduse õel oli suur korter ja nemad kutsusid Anete enda juurde elama. Anete oli valmis minema, aga otsustas enne palvetada ja Jumalalt nõu küsida. Jumala vastus oli: „Seal saad sa väga palju nutta.“ Anete ei läinud sinna elama ja pärast selgus, et see oli õige otsus, sest õed olid omavahel riius. Jumal rääkis ka hiljem temaga mitmel korral häälega, nagu inimese hääl oleks olnud kohe tema kõrval. 

Oli aeg, kus tööpuudus oli suur ja Anete sai ühe lihttöö, aga seal oli hingamispäev tööpäev. Anete läks ülemuse juurde ja ütles: „Homme ma tööle ei tule. On hingamispäev.“ 

„Miks?“ imestas ülemus. „Mis hingamispäev?“ 

„Mina pean Jumala käsku,“ selgitas Anete. Juhataja vihastas ja käratas: „Rohkem mul teid vaja pole. Võite minna! Välja!“ 

Anete läks koju ja palvetas, teades, et uut töökohta on raske leida. Mees oli tal nüüd surnud ja elu raskem. Ta palvetas: „Jumal, Sinul on kõik võimalik!“ Esmaspäeval tuli töökohast käskjalg teatega: „Juhataja palus teid tööle tagasi tulla!“ Anete tegi kõik tööd hoolega ja korralikult. 

Mitmel teiselgi korral jäeti Anete tööle, kuigi ta oli keeldunud hingamispäeval tööle minemast.

Kord oli selline olukord, et üks ülemus maksis kõigile väga vähe palka. Anete läks ja astus inimeste kaitseks välja, noomides ülemust Piibli salmiga Jakoobuse kirjast 5. peatükist. Ta läks julgelt, tõstis oma parema käe üles ja ütles: „Kuulake, ma tahan teile midagi öelda!“ ja siis luges ta peast 1.–6. salmi: „Kuulge nüüd, te rikkad, nutke ja uluge oma viletsusi, mis on tulemas! Teie rikkus on mädanenud ja teie riided on koitanud! Teie kuld ja hõbe on roostetanud ja nende rooste on teile tunnistuseks ja sööb ära kõik teie liha nagu tuli! Te olete kogunud vara viimseil päevil. Vaata, töötegijate palk, mille te olete kinni pidanud neilt, oma põldudel lõikajailt, kisendab teie vastu, ja lõikajate kaebed on tunginud vägede Issanda kõrvade ette! Te olete priisanud ja prassinud maa peal; te olete nuumanud oma südameid otsekui veristuspäeval! Te olete hukka mõistnud õige ja olete ta tapnud; ta ei pane teile vastu.“ Varsti pidigi see ülemus oma tegude eest vastutama, sest tulid rasked ajad ja küüditamised. 

Anete käest küsiti, et kui tema majas oleks tagaotsitav põgenik ja ta on võtnud tema varju alla, siis kas ta annab põgeniku välja, kui teda otsima tullakse ja tema uksele koputatakse – sest ta ei valeta ju? Anete vastas: „Küll Jumal annab mulle sõnad, mida vastata. Mina sellepärast ei muretse!“

Anetel oli vähe raha, nii vähe, et vahest polnud korjanduskarpi midagi panna. Ükskord kurvastades, et pole midagi korjanduskarpi panna, leidis ta maast raha ja sai selle annetuseks anda! Raha polnud, sest tööd polnud ja kui tööd saigi, siis olid need juhutööd. Tuli pesu pesta, tube koristada ja muid juhutöid teha. „Küll Jumal mind aitab!“ nentis Anete. Ükskord kirikust välja tulles pani ta käe taskusse ja seal oli paberraha. Keegi oli talle vaikselt raha taskusse poetanud. 

Kord tuli Anete õhtusel ajal kirikust ja nägi puiesteel, kus pingid reas seisid, ühe pingi peal koogikarbi sarnast karpi. Ta viis karbi koju ja seal sees olidki koogid. Mõtles koogid ära süüa, aga siis ütles Jumal: „Ellil läheb neid rohkem vaja!“ Elli oli kahe lapse ema ja nad elasid vaesuses. Anete viiski karbi Ellile.

Kui tööd oli raske leida, hoolitses Jumal Anete eest. Tema palvetele vastuseks nägi ta öösel unes pikka leiba ja talle meenusid ema sõnad, et leiva unes nägemine tähendab töö saamist. Ta juhiti kokku inimesega, kes pakkus talle tööd. Anete pesi terve päeva ühele inimesele pesu ja koristas. See inimene imestas, kuidas Anete jõudis nii kiiresti kõik ära teha. „Jumala abiga jõudsin,“ vastas Anete. Siis selgus, et sellel inimesel polnud talle raha maksta. Siis jäi ta mõttesse ja ütles, et tahab ikkagi kuidagi tasuda. Ta andis Anetele ühe paki, milles oli kilo kartulit ja kilo võid. Anete läks selle tööandja palvel sinna ka nädal hiljem appi ning sel korral anti talle jälle kilo võid, suhkrut ja 10 muna ka. Seda tööd sai Anete teha kolm kuud. Sellel raskel ajal kandis Jumal taas Anete eest hoolt. Tema leib oli tõesti pikk – nagu tema nähtud unenäos.

Nõukogude ajal ähvardati usklikke vanglaga. Anete läks oma uues töökohas ülemuse juurde ja teatas, et tahab hingamispäeva vabaks. 

„Kuidas? Teil on leping ja te ei tule?“ vihastas ülemus. 

„Mina teenin Jumalat,“ vastas Anete.

„Mis siis, kui teid vangi pannakse?“ küsis ülemus. 

„Siis tänan Jumalat. Siis seda ongi vaja, ehk on seal mõni inimene, kes võtab Jumala vastu ja saab päästetud!“ vastas Anete. 

„Te olete ju päris hull! Kaduge siit ruttu!“ karjus ülemus. 

Anetet ei hirmutanud surm ega vangimaja, kuna ta kaitses alati Jumalat, usku ja tõde. „Jumalal on kõik võimalik,“ oli tema elu moto.

Oma elu lõpul tunnistas ta, et on püüdnud Jumala abiga kõiki Tema käske ja korraldusi täita ning loodab Jumala armust osa saada esimesest ülestõusmisest. 

Loodan, et need Anete Jõekallase läbielud kinnitavad lugejate usku. 

Õie Uusjärv

Ps 119:130 loeme: „Kui su sõnad avanevad, annavad nad valgust…“ Jumala Sõnad avanevad, lähevad lahti, siis kui me neid kogeme või kui nende paikapidavust kogeb mõni inimene meie kõrval. Kui need pole lihtsalt tähtedest koosnevad sõnad, vaid neil on sisu ja tähendus. Kui see, mis Jumal on ütelnud, tõesti töötab. Sellepärast on ühe Jumalat usaldava inimese elu kui üks suur Jumala sõnade avanemine. „Sõna sai lihaks,“ (Jh 1:14) on Jeesuse kohta öeldud, sest see, mis oli Jumala Sõnas kirjas, sai Tema elus nähtavaks. Kui üks patune inimene laseb Jumala ja Tema Sõna samuti enda sisse elama, siis näevad inimesed, et see, mis on kirjas, tõesti toimib. Ja me saame aru, mida see tegelikult tähendab. Me võime püüda inimesele Jumala rahu ära seletada, aga Jumala rahu tõotus avaneb meile siis, kui me ise rahu kogeme või näeme inimest, kes on teistest erinev ja kogeb oma elutormides üleloomulikku rahu. Nii on ka andestuse, jõu ja palju muuga. 

Nii on ka Jumala armastusega. Johannes ütles Jeesust nähes: „Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu.“ (Jh 1:29) Ilma Jumala poolt ohvriks antud Jeesuseta ja Tema ristita ei saaks me keegi aru, kui suur on tegelikult Jumala armastus meie vastu. Kogu Piibel avaneb Kolgata kaudu, kus Jumal lepitas enesega kogu maailma. Kui me selle lepituse vastu võtame, tunnistab ka meie elu armastusest, millega meid armastatakse. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat