Kristiina Engblom on sündinud Noarootsis, kuid nüüd ta elab Soomes soomerootslaste kogukonnas juba mitu aastat. Kristiina ja Roger on Kimito adventkoguduse liikmed. Igal aastal võtab tema pere ette reisi Eestisse, et külastada oma isa ja ema (Kristiina isa on Põltsamaa ja Jõgeva adventkoguduse pastor Kaido Kask, toim) ning nooremaid õdesid-vendasid. Laseme nüüd Kristiinal endal rääkida oma elust võõral maal – või ehk ei olegi see tema jaoks enam võõras maa.
Mis asjaoludel sa Soome elama sattusid ja kaua oled seal olnud?
Kõigepealt läksin koos oma vennaga Borgåsse rahvaülikooli üheks aastaks õppima. Kuna me igal laupäeval seal adventkirikus rootsikeelsel jumalateenistusel käisime, siis kutsuti meid sügisel Helsingisse ühele ristimisele. Seal nägin adventistist noormeest, kes oli minust huvitatud. See oli tema noorima venna ja veel kellegi teise ristimiskoosolek. Sel korral ma temaga eriti ei rääkinud, aga kuna soomerootslastest adventiste pole nii väga palju, siis kohtusime hiljem veel mitu korda. Näiteks kutsusid tema vanemad mind ja mu venda omale külla ja hoolitsesid transpordi eest. Kevadel võeti meid kaasa ühele saarele, kus oli noorte laager. Selle laagri ajal hakkasin aru saama, mis minuga toimuda võib ja ma palusin väga Jumalat, et Tema kõike juhiks. Seal laagris sain aru, et mul on varsti vaja otsustada, mis teha – kas arendada edasi sõprust soomerootslasest noormehega, et temaga hiljem abielluda, või mõelda Eestis elamise peale. Seda polnud üldse kerge otsustada. Mõnes mõttes oleks olnud lihtsam kõigele käega lüüa ja üksinda vana elu edasi elada. Ma ei tahtnud ise nii tähtsat otsust teha ja palusin Jumalat palju, et Ta aitaks aru saada, mis on kõige parem. Ma ei tahtnud hiljem kahetseda. Palvevastused viitasid sellele, et see noormees on minu jaoks. Ka ei pannud Jumal ette mingeid takistusi, mida ma kangesti palusin, et Ta teeks, kui on Tema meelest parem, et Eestisse tagasi lähen ja sinna jään. Muidugi oli mul veel aasta gümnaasiumis käia, seda ei olnud plaanis pooleli jätta. Suve lõpus kihlusin, kuna olin juba päris kindel, et Rogeriga lähemalt tutvuda tahan. Siis sügisel läksin Eestisse, et gümnaasium lõpetada ja kevadel käisin Soomes ülikooli sisseastumiskatsetel. Suve algul sain elamisloa Soome (algul oli see tööviisa, hiljem vahetasin välja tavalise vastu) ja 27. juunil 2003. aastal abiellusime. Nüüd olen siis viis ja pool aastat siin elanud, pluss see aasta Borgå rahvaülikoolis.
Sa teadsid, et ei lähe Soome lühikeseks ajaks, nagu näiteks õpilased ja töötajad. Kas sul oli võõrale maale elamaasumise ees ka kartusi? Kuidas neist üle said?
Algul läksin õpilasena aastaks Soome, aga hiljem pidin otsustama, kas jään sinna elama. See otsus oli väga raske, mitu kuud oli raske olla, kui üritasin ette kujutada, et jään Soome elama. Minus käis suur võitlus. Varem olin isegi unistanud välismaale, näiteks Soome elama minemisest. Ma ei tea isegi, mida ma kartsin, kõik tundus uus ja võõras, kuigi inimesed olid mu vastu väga sõbralikud. Kõige raskem oli võibolla see, et lähen isakodust päris kaugele. Ei saa ju kohe minna vanematele külla, kui isu tuleb, peab ikka piletid broneerima ja vaatama, kas aega on. Üheks päevaks minna pole päris mõtet. Aga mind lohutati ikka ja öeldi, et tegelikult see pole ju nii pikk vahemaa. Ma mõtlesin siis ka, et isegi Eestis elades ei kohtunud ma oma sugulastega rohkem kui paar korda aastas. Nii et suurt vahet ju pole, kas riigi piir on vahel või mitte. Mõtlesin ka, et peaasi on, et olen õnnelikult abielus, siis ei ole nii hull, et natuke kaugemal elan. Sellega ma ennast lohutasingi.
Kuidas suutsid võõra kultuuri ja keelega harjuda?
Kultuuri suhtes pole siin suuri erinevusi, mõnda asja olen tähele pannud, aga mind see veel ei häiri, et erinevusi on. Eks ma praegugi veel avastan enda jaoks uusi asju. Mõned asjad meeldivad mulle isegi rohkem kui Eestis, aga praegu ei tule ühtegi sellist meelde.
Keelega harjumisel pole mul raskusi olnud, rootsi keele sain päris hästi selgeks juba Borgås õppides, sest ma olin ka põhikoolis ja gümnaasiumis seda õppinud. Vahel on siin mõni isegi mulle öelnud, et nemad ei saanud arugi, et ma eestlane olen, kuna nii hästi räägin. Ise ma päris nii ei arva. Aga ega mul pole raske rääkida. Kõigest, mis räägitakse, saan aru enam-vähem sama hästi kui mu mees. Mulle meeldib palju suhelda, see tundus eriti huvitav vähemalt algul, kui olin selgeks saanud enda jaoks ühe uue keele.
Kas mõnikord tekkis tunne, et sa ei suuda oma abikaasale oma mõtteid ja tundeid just nii väljendada, nagu tahaksid või ei saanud sina temast aru? Kuidas sellistest olukordadest välja tulite?
Keele pärast pole küll kunagi seda probleemi olnud, et aru ei saaks. Vähemalt ei tule meelde ühtegi sellist olukorda. Kõiki asju ei saa täpselt selliste sõnaga öelda, mis oma emakeeles, vajadusel seletan lihtsalt pikemalt ja teiste sõnadega. Kõiki asju ei saa lihtsalt täitsa otse tõlkida, aga minu jaoks see probleeme pole tekitanud, hakkama saab ikka.
Teil on kolm last, Samuel, Lisa ja Rasmus, kas kasvatate oma lastest rootslased või eestlased või mis keelt nad rääkima hakkavad, kasvatuskultuurgi on neis riikides erinev. Kõik need probleemid on võõrad lastevanematele, kes on ühest rahvusest, ent teile mitte.
Me üritame neile õpetada mõlemat keelt samapalju, proovin ise olla nii eestlane, kui oskan, et see siis ka lastele üle kanduks. Ei taha, et nad ainult soomerootslased on. Ise räägin oma lastega eesti keeles algusest peale ja mees rootsi keeles. Omavahel räägime mehega rootsi keelt. Tahtmatult on rootsi keel neil tugevam, kuna siin elame. Aga eesti keelt saavad nad ise edasi arendada kunagi, kui tahtmist on.
Mille poolest sinu arvates erinevad rootslased ja eestlased laste kasvatamisel kõige rohkem?
Erinevusi olen kindlasti märganud, kuid praegu ei tule küll meelde midagi. Palju on sarnasusi. Ega ma ei tea isegi, kas kasvatan soomerootslaste moodi või eestlaste moodi. Kasvatan, nagu ise õigeks pean. Vahel arutlen ka teiste lapsevanematega mõnda asja. Püüan ka lastekasvatamises Jumala juhtimist ja tahet otsida. Tahaksin, et mu lapsed Jumalat armastaksid vähemalt sama palju, kui mina ja isegi veel rohkem.
Sinu vanemad ja õed-vennad elavad Eestis. Kui sageli käid kodumaal ja kas tuled siia ka erilise armastusega südames selle maa vastu või oled juba harjunud olema kahe riigi kodanik?
Eestis üritame käia vähemalt korra aastas. Muidugi on eriline kodutunne, kui Eestisse saabun, kuigi olen ka Soomega päris harjunud juba. Kodutunne on mõlemas riigis viibides. Tahaks isegi rohkem Eestis käia, aga väikeste lastega on raske ja Roger peab ka palju tööd tegema. Kõige rohkem igatsen ikkagi oma vanemaid ja õdesid-vendi näha, kuigi Eestimaa kui koht on ka armas.
Kuidas julgustaksid ja mille eest hoiataksid noori, kes abielluvad teisest kultuurist pärit inimesega? Mida oleks neil sinu kogemustest õppida?
Soovitan enne asjad ikka korralikult läbi mõelda, ei tasu kunagi rutata, muidu võib pärast kahetsema hakata, kui abielu hästi ei lähe ja suur kodumaa-igatsus peale tuleb. Ma arvan, et ma kaugemale enam küll oma kodumaast elama ei läheks. Soome on veel piisavalt lähedal – õnneks, aga ka piisavalt kaugel, nii et vahel tuleb suur igatsus peale. Aga siiski ma ei kahetse oma otsust, kuna oleme Rogeriga õnnelikud.
Roger Kristiinast: Hoolitseb hästi laste eest ja et meil süüa oleks ning temaga on meeldiv koostööd teha.
In English