Mõne aasta taguses populaarses laulus olid umbes sellised sõnad: „Maailm vajab praegu armastust, kaunist armastust... Mitte ainult mõni meist, vaid igaüks.“
Kas see on tõesti nii?
Kas mõnikord ei tundu, et Jumala jõu kasutamine muudaks elu kergemaks nii Temale kui meile? Veidi rohkem jõudu ja veidi vähem armastust peaks näitama, mida Jumal võib teha. Paar dramaatilist imet õigel ajal õiges kohas eemaldaks igasuguse kahtluse Tema olemasolu suhtes. Jõud ja võim on tänapäeva ühiskonnale arusaadav keel.
Jah, jõuga saab teha kõike peale ühe olulise väärtuse: võimuga ei saa tekitada armastust. Tõeline armastus on vastus. Seda ei saa käskida.
Ühel päeval aias
Meil ei ole õrna aimugi, kui kaua Jumal unistas sellest päevast, mil Ta võib Aadama ja Eevaga suhelda, enda loodud ainulaadsete olevustega, kes on tehtud Tema näo järgi (1Ms 1:26). Siiski suudan ma ette kujutada Jumala murtud südant, kui Ta jalutas Eedeni aeda pärast hetke, mil Aadam ja Eeva olid Tema keelust üle astunud. Ta tuli neid otsima, kuid ei leidnud neid kusagilt.
1. Moosese 3. peatükis on kirjas, et kui Aadam ja Eeva kuulsid Jumala lähenemist, hakkasid nad kartma ja pugesid peitu. Kuidas on võimalik Jumala eest peitu minna? Missugune põõsas või kivi on piisavalt suur, et selle tagant saaks Jumala eest varju otsida? Jumal teadis täpselt, kus nad olid, kuid küsis siiski: „Kus te olete?“ (1Ms 3:9).
Jumalal ei olnud mõtteis neid selle vea eest ära needa; Ta oleks võinud nad sama kergelt hävitada, kui Ta oli nad loonud. Ta teadis nende kohtumisest maoga, miks Ta siis küsis nii ilmselget asja?
Jumal tuli, kuna Tal ei olnud teist võimalust. Nagu magnet, tuli Jumala armastus otsima neid, keda Ta armastas. Ta tuli, Ta tuleb veelgi, otsides neid, kes on peitu pugenud. Jumal küsib ikka veel: „Kus te olete?“ Kui need sõnad ütleb kõiketeadja, kõikenägija, kõikvõimas, armastuse kehastus, Jumal, on neil sõnadel vägi! „Kus te olete?“ Ta teadis, kus nad on ja just seepärast Ta nii küsiski.
See oli palju enam kui pärimine nende geograafilise asukoha järele; Jumala küsimus oli palve: „Kus te olete oma suhtes minuga? Miks te peitu olete läinud? Kas me oleme veel sõbrad?“ Jumal küsis: „Kas te olete unustanud meie ühised jalutuskäigud? Kas te olete hüljanud need hetked, mil me jagasime üksteisega oma südame mõtteid?“
Aadam ja Eeva vastasid, näidates süüdistava sõrmevibutusega Jumala peale ja seejärel teineteise suunas. Küsimus „Kus te olete?“ oli Jumala õrn kutse, mis andis neile võimaluse aus olla; kuid see oli liiga valus.
Esimene küsimus
Täna oleme sina ja mina Jumala jalad ning käed – Tema saadikud. Tänapäeva kogudus peaks küsima samamoodi – esmalt iseendalt ja siis teistelt: „Kus te olete?“
Kus me oleme? Kus me oleme usklike kogukonnana? Minu pastorisüda teab, et minu häälekõlas on neid, kes on peidus, on neid, kes kannatavad. On neid, kellele teised on haiget teinud, ja neid, kes on kaotanud eneseaustuse ega tea, kuhu minna. Nad poevad peitu, ehk mitte niivõrd Jumala kui iseenda vigade, oma inimloomuse eest.
Peitmisega lahutame enda tee Jumala omast – sageli sentimeetri haaval, kuid see vahemaa käriseb pea hoomamatult. Nende jaoks toob Jumala hääl Eedeni aias meelde valusad mälestused – mõnikord on keegi kahjustanud nende Jumala-pilti, kas siis sõnade või eeskujuga. Teiste jaoks on see hääl minevikust, kunagi nii armastatud ja austatud ja nüüd on sellest saanud pigem hukkamõistu kui tagasipöördumise palve hääl. Vaimu õrn palve on esile kutsunud tuksleva süütunde ja mõnikord ka viha. Jumala ligiolu annab neile nende eraldatuses endast märku. Seda ei tajuta alati kutsena perega taas ühineda. Nad on Jumalast ja Tema kogudusest võõrdunud. Nad lükkavad Jumala kutse ära, sest nad tunnevad end kõrvalelükatuina.
Ja mida teeb Jumal, kui Ta leiab ühe peidus oleva inimese? Hukkamõistusõnad? Muidugi mitte! Jumal küsib vaid paar kriitilist küsimust, mida kogudus peaks küsima oma liikmetelt ja neilt, kes jäävad koguduse ulatusse: „Kus te olete?“
Selles küsimuses on uue elu lootus ja kindlus – uus algus, kus kõik valu, pettumused ja käestlastud võimalused võib jätta seljataha. Kui vaid – kui ainult – need, kes on peidus, kes on vihased, kes tunnevad valu, tunneksid, et kui Jumal nende südamele koputab, on selle taga paranemise ja taastamise mõte, soov aidata neil leida taas see lootus.
Jumalas on kindlus. Kas sedasama saab öelda meie kohta, koguduse kohta?
Teine küsimus
„Kus te olete?“ ei ole ainuke küsimus, mida kogudus peaks oma liikmetelt küsima; on veel teine, mis teatud mõttes on esimese küsimuse laiendus. Kui kogudus on oma missioonile ustav, peaks ta taas ja taas seda esitama. Algselt esitas Jumal selle sama kutsuval toonil nagu esimese küsimuse. Toona küsis Jumal seda siiski teistsugustes tingimustes.
Kui esimene küsimus „Kus te olete?“ (1Ms 3:9) oli suunatud Aadamale ja Eevale, siis teine küsimus oli esitatud Kainile: „Kus on sinu vend?“ (1Ms 4:9).
Kui Jumal selle küsimusega Kaini ette tuli, andis Ta Kainile veel ühe võimaluse.
Kuid Kain vastas valega: „Ma ei tea.“ Kain teadis kohe kindlasti, kus tema venna surnukeha on. Tema teo häiriv reaalsus ei andnud talle rahu ja Kain vastas Jumalale omapoolse küsimusega: „Kas mina olen oma venna hoidja?“
Kaini vastus oli väljakutsuv ja põiklev. Kas Kain pidi olema oma venna hoidja? Tavaline vastus sellele küsimusele on: jah. Kain pidi olema oma venna hoidja.
Ma arvan siiski, et õige vastus on empaatiline: „Ei!“
„Hoidja“ versus „vend“
Kaini probleem 1. Moosese 4. peatükis keerleb sõna „hoidja“ ümber – sõna, mida ei kasutanud mitte Jumal, vaid Kain ise. Sellest sõnast moodustatud tegusõna kasutatakse Vanas Testamendis enam kui 450 korral. Mitte ühelgi korral neist ei eelda Jumal, et inimene peab olema teise inimese „hoidja“.
Sõna „hoidja“ ja sama sõna teisi vorme kasutatakse Jumala kaitsva eestkoste korral. Jumal on oma äravalitud rahva hoidja ja inimeste hoidja.
Kui „hoidja“ kasutatakse inimeste kohta, käib see tavaliselt maa või loomakarja hoidmise kohta. Inimesed „hoidsid“ toitu, karja, raha, väärtuslikke esemeid. Kui räägiti inimeste hoidmisest, oli tegu vangistatutega. Ajalugu on küllastatud peatükkidest nende kohta, kes soovisid olla „hoidjad“ neile, keda nad kuritarvitasid või kellega manipuleerisid. „Hoidmine“ on orjuse tunnusjoon.
Lähem vaade sellele loole toob välja, et Kaini küsimuse eesmärk oli vältida oma esmast kohustust. Kuigi Kain teadis, et ta ei ole oma venna hoidja, teadis ta ka seda, et ta oli hüljanud tõelise venna rolli. Aabel oli Kaini vend, kuid Kain ei sallinud teda. Ta ei suutnud leppida Aabeli teistsuguste seisukohtadega, Aabeli ohvriga, mille Jumal vastu võttis, või sellega, et Jumal oli ilmselgelt Aabeli vastu võtnud.
Kain kukkus läbi, sest ta käitus nagu hoidja. Ta ebaõnnestus, kuna ta ei olnud tõeline vend. 1. Moosese 4:6-14 kasutatakse kuuel korral sõna „vend“. Kuuel korral rõhutab Piibel Kaini ja Aabeli suhte erilisust. Enne, kui Kain mõrva sooritas, püüdis Jumal Kainile tema suhtumise ohtudest märku anda. Jumal küsis intuitiivselt: „Miks sa oled vihane? Miks on su silmad maha löödud?“ (1Ms 4:6). Hoolimata Jumala sekkumisest muutis Kaini viha ta kaastundlikust vennast kontrollihimuliseks hoidjaks, kaitsjast mõrvariks.
Ja siis, just nagu ta oma vanemad, püüdis Kain Jumala küsimuste eest varjuda. Kuid Jumala armastus ei saanud – ei suutnud – teda maha jätta. Ja taas ulatab Jumal oma käe küsimuse kujul sellele, kes on langenud.
Need kaks küsimust: Kus oled sina oma suhtes Jumalaga?“ ja „Kus oled sa oma suhtes oma vennaga?“ võtavad kokku kõik selle, mida Jumal meilt küsib. Need küsimused meenutavad meile Jeesuse vastust küsimusele, mis on suurim käsk. Ta ütles: „Armasta Jumalat ja armasta oma ligimest nagu iseennast“ (vt Mt 22:37-49).
Mõlemad küsimused paljastavad meile, kes me oleme ja kes on Jumal. Mõlemad küsimused annavad võimaluse taastada. Mõlemad küsimused on armastuse, mitte hukkamõistu väljund.
Mõnikord toovad need küsimused esile mässumeelsuse, mis meid ja meid ümbritsevaid hävitab, kui me ei too seda Jumala ette, et Tema selle parandaks. Jumal ilmutab ennast inimeste vahendusel. Küsimuse taga olev lugu on läbinägelik ja räägib meile meie rollist Jumala saadikutena.
„Kus on sinu vend, sinu õde?“ – see küsimus tuleb Jumala südamest, Ta hoolib sügavalt neist, kes on langenud, neist, kes on teinud kohutavaid vigu. Ta ei saa neid rahule jätta. Vead ei pea olema teekonna lõpp. Lootust saab taastada. Kuid ikka on nii, et kui Jumala armastus endast ära lükatakse, süüdistatakse Teda, kes tuli aitama, juhatama, taastama. Kaini ja Aabeli lugu toob meieni meie kodude ja koguduste sügavama, valdava probleemi.
Seda teades märkame, et Ellen White´i vihjed on mõtlemapanevad, isegi alarmeerivad: „Iga inimene, kas ta on siis pastor või tavaline koguduseliige, kes otsib võimalusi või põhjusi teist inimest kontrollida, muutub Saatana agendiks, hakkab tegema tema tööd ja universumi silmis kannab ta Kaini märki“ (Seitsmenda Päeva Adventistide Piiblikommentaar, vol 1, lk 1087).
Armastus võib olukordi raskemaks muuta. See võtab rohkem aega, kuid see on parem tee. Kaini tee on ehitatud hukkamõistmisele ja kasutab vastavalt sellele jõudu. Jumal ei vastandu, Ta otsib võimalusi, kuidas armastuse ja austusega taastada, isegi nende puhul, kes on vigu teinud – suuri vigu (vt Js 58:6-9).
Piibli sõnum
Mõnda aega tagasi olin reisil Koreast kodu poole. Minu pinginaaber lennukis oli noor korealane. Ma ei olnud kindel, kuidas meie vestlus areneb, kuid ta oli huvitatud kohtadest, kus mina olin käinud ja küsis, mis tööd ma teen. Ma seletasin, et ma reisin eesmärgiga jagada lootust. (Minu vastus ei üllatanud mitte ainult teda, see üllatas ka mind!)
Ta küsis, mida ma sellega silmas pean ja ma rääkisin talle mõnest oma ebatavalisest kogemusest, mis neil reisidel minuga oli juhtunud. Ma rääkisin talle oma naise külaskäigust mehe juurde, kes on nüüd vanglas, meie sugulase mõrva eest.
Seejärel rääkis tema mulle, et mingil ajal oma elus oli ta kristluse suhtes väga avatud. Ta loobus kirikuskäimisest, sest keegi ei suutnud vastata tema küsimustele. Ma otsustasin mitte astuda rolli „Piiblitundja mees“. Ma lihtsalt rääkisin talle lootusest, vaatamata kõigile meie maailma tragöödiatele.
Siis ütles ta mulle, ise pea meeleheites: „Ma tahan uskuda.“
Ma rääkisin talle veel lugusid sellest, kuidas lootus on võtnud üle nende inimeste elu, kellega olen kohtunud. Ja ta ütles taas: „Ma tahan uskuda!“
Ta selgitas, et kõik need jutud taevast ei jõudnud talle tegelikult eriti kohale. „Lõppude lõpuks, kes tahab olla vaimolend, kes hõljub igavesti kuskil ringi?“ küsis ta.
„Just!“ vastasin mina. Selgitasin talle, et Piibel ei õpeta seda, vaid pigem räägib sellest, et meil on taevas tõeline keha – nii tõeline, et me tunneme üksteist ära.
Enne kui sain selle mõtte lõpetada, pahvatas ta oma järgmise küsimuse: „Aga põrgu? See, kus inimesed muudkui põlevad?“
„Missugune Jumal see on, kes teeb ime, et inimesed elus hoida, ja siis piinab neid jätkuvalt?“ küsisin. Ja selgitasin, et Piibel räägib, et Jumal lõpetab kõik valu ja patu ja kannatused.
Meie reisi lõpupoole rääkisin talle lihtsast, neljapunktilisest evangeeliumist ja ma nägin, kuidas tema silmisse tekkis soojus. Pärast arutlemist küsisin, kas võin palvetada koos temaga. Ta näis veidi üllatunud, kuid ütles: „Jah.“ Nii me siis palvetasime lennukis, sadade meetrite kõrgusel taevalaotuses.
Mul ei ole võimalik kirjeldada rahu, mis teda valdas, ega ka seda, kui palju tema tänusõnad minu jaoks tähendasid. Sel päeval olin tunnistajaks tervenemisele, imele minu enda silme ees.
Armastus tegutseb
Vahetevahel kuulen ikka kuskilt, et kogu maailm vajab armastust. Ja mõnes mõttes olen sellega ka nõus. Sageli peab seda armastust selgitama. Seitsmenda päeva adventistide kogudusel on vähemalt 28 moodust rääkimaks Jumala armastustest ja armust – 28 moodust lootuse jagamiseks. Ma soovin, et me käsitleksime neid pigem lootusemärkidena kui doktrinaalsete vormelitena.
See vestlus lennukis tõi ilmsiks kahe põhiuskumuse vääritimõistmise, mis olid selle naise usku vähendanud. Ma ei kahtle selles, et Jumal pani meid toona kõrvuti istuma, nii et vend – ja mitte hoidja – võiks tuua selle naise ellu lootust ja valgust.
„Igas hinges on küünal – mõni põleb heleda leegiga, mõni on pime ja külm. Kanna oma küünalt, jookse pimedusse, otsi üksikuid, väsinuid ja kurnatuid.“
Kui sa seda teed, pea meeles neid kahte Jumala küsimust: „Kus te olete?“ ja „Kus on sinu vend?“
Larry R. Evans on Peakonverentsi sekretariaadi sekretäriabi
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
In English