Vanarahva tarkus ütleb: kui pada roostetanud, ega siis pudergi saa puhas olla.
Kujuta end ette järgnevas olukorras. Sa istud söögilauas koos oma sõpradega. Laual on maitsvad toidud – keedetud kartulid, kaste, magusad koogid ja palju muud. Need kõik on väga maitsvad ja isuäratavad. Kõik söövad ja naudivad head toitu. Lõpuks jääb kookide kandikule üks koogitükk. Sõbrad pakuvad seda viimast tükki sulle. Sa tunned, et kõht on täis, kuid viisakusest võtad pakkumise vastu. Ja keekside kandikule jääb viimane tükk, mida taas pakutakse sulle. Ja taas sööd sa seda viimast tükki.
Möödub pool aastat. Selle aja jooksul kutsutakse sind paljudele sünnipäevadele, ühistele olemistele. Ühel päeval tehakse sulle ettepanek osaleda matkal. Sa valmistud selleks hoolega. Kokkulepitud päeval tirid vaevaliselt selga spordiriided ning tunned end nendes ebamugavalt. Sa tõmbad voodi alt välja kaalu, mida katab paks tolmukord, ja avastad üllatusega, et oled mitmed kilod juurde võtnud! Kilod on kogunenud märkamatult. Ja need olid vaid väikesed järeleandmised – viimased koogi- ning keeksitükid!
Kaunis Eedeni aias jalutas Eeva. Ta imetles kauneid puid ning ilusaid lilli. Kõik oli kaunis ja kõneles Looja meisterlikkusest. Ootamatult avastas ta end keelatud puu ligidusest. Ta oli üksi ning keegi ei takistanud teda liginemast võimsale puule, millest Jumal oli keelanud süüa. Ta teadis, et peaks sellest puust eemale hoidma, kuid kergem tundus järele anda ning vaadelda lähemalt omalaadsete viljadega puud. Jõudnud keelatud puuni, ta seisatas ja siis kõnetas teda madu, kes rääkis magusat juttu. Mao kõnelemine oli midagi uut ja huvitavat – see oli esimene kõnelev madu, kellega Eeva kohtus. Järeleandmise tulemusena seisis Eeva keelatud puu kõrval, kuulates mao pettust; järeleandmise tulemusena võttis Eeva kauni vilja ja sõi seda. See võib tunduda väike tegu – maitsta keelatud puu vilja, kuid selle teo tagajärjed on kaugeleulatuvad – selle teo tagajärjel olen mina ja oled sina järeleandlik...
Kindluseta ei jõua kaugele. Varem või hiljem avastad ülekaalulise inimese kombel, et spordiriided, mis enne olid parajad, on muutunud kitsaks, liikuda on palju raskem ja söögiisu kasvab päev-päevalt. Sinu ees on kaks valikut:
a) sa hakkad liikuma hea vormi saavutamiseks, juhindudes Jumala poolt antud eluprintsiipidest (hakkad jooksma, tervislikult toituma jne);
b) sa teed veel ühe järeleandmise, leppides olukorraga ning nõustud, et elul pole midagi viga – isegi paksuna võib hästi elada.
Nii nagu liigsed kilod on kerged tulema, võib ka kogudus sattuda märkamatult järeleandmiste ahelasse. Näiteid ei pea otsima kaugelt, kõik toimub avalikult ja otse meie silme all. Meie osa on märgata, mis toimub ja toimuvat Pühakirja alusel kontrollida. Pöördume alguses tsiteeritud vanasõna poole. Koguduse rooste (põhimõtetest taganemine jm) puudutab ka tema liikmeid. Kuidas hoiduda roostest? Nagu kaalugi puhul, on vajalik jälgimine. Kui ülekaalulisusele kalduv inimene ei astu igal nädalal kaalule, ei suuda ta ohtu tähele panna. Nii peab koguduski end igal päeval kaaluma – Vaimu väes võime märgata järeleandmisi. Vaid pideva kontrolli abil on võimalik ennetada roostet ning liigset kaalu. Tahaksin teiega jagada kolme tähelepanekut. Sellel korral jagan mõtteid pühakoja pühadusest, kahel järgneval korral soovin vaadelda veel kaht olulist tähelepanekut.
„Kristlased, kes hindavad Jumala kõikväelisust, Tema pühadust ning armastust, ilmutavad alati ja igas olukorras sügavat aukartust Jumala, Tema Sõna ja Tema teenimise vastu. Kõigi nende käitumist, kes tulevad Jumala palge ette, peaks iseloomustama alandlikkus ja aukartus” („Patriarhid ja prohvetid, lk 252). Nad tunnistavad, et “palve aeg ja paik on püha, sest seal viibib Jumal” („Evangeeliumitöölised“, lk 178). Nad ei tule jumalateenistuse paika hooletult, vaid mõtiskledes ja palvevaimus, vältides asjatut jutuajamist. Vanemad peaksid aukartuses õpetama oma lastele, kuidas käituda “Jumala kojas” (1Tm 3:15). Lapsepõlve ja nooruse päevil Jumala ja Tema teenimise suhtes aukartuse ustaval õpetamisel ja korrale kutsumisel kodus, hingamispäevakoolis ja kirikus on kaugeleulatuv mõju nende ustavuse säilitamisel järgnevatel aastatel. Jutlustaja, kes tunnetab Jumala teenimise pühadust, edendab nii oma eeskuju, õpetuse kui ka käitumisega kõnepuldis oma koguduses aukartust, lihtsust, korda ning sündsust. “Aga Jehoova on oma pühas templis, Tema palge ees vaikigu kogu maa!”“ (Ha 2:20) (Tsitaat koguduse korrast lk 172).
Kuidas on seotud pühadus ning Jumala koda? „Vanas Testamendis nimetati pühadeks kohti, asju, inimesi ja ajalõike, kui nad olid eraldatud Jumala jaoks. .... Seetõttu tuleks meil seista aukartuses tema ees” (Piibli Entsüklopeedia, lk 152).
Jumal on meid õnnistanud – meil on kaunid kirikud. Paljud usklikud käivad koos suurte puude all, aga meil on korralikud hooned. Jumal ütles Iisraeli rahvale: „Ja nad tehku mulle pühamu, siis ma asun elama nende keskele” (2Ms 25:8). Seega on paik, kus Jumal oma rahvaga kohtub, püha ning austusväärne. See paik erineb nendest paikadest, kus me tavaliselt viibime, seega me ka käitume seal teistmoodi kui tavaliselt. See on püha paik, kus me ei või elada igapäevast seltsielu, olgu selle eesmärk milline tahes. Kui keegi vanem autoriteetne inimene peaks rikkuma pühadust, siis üsna varsti hakkavad nooremad koguduseliikmed teda jäljendama.
Apostlite tegude raamatut lugedes saame teada, et apostlid käisid koos kodasid mööda: „Ja nad viibisid iga päev ühel meelel pühakojas ja murdsid leiba kodasid mööda” (Ap 2:46). Need kojad ja ruumid, kus jüngrid koos käisid ja leiba murdsid, olid pühad. Kuna tegu oli eluruumidega, siis pärast teenistust söödi koos ja oldi osaduses. Nädala sees tehti nendes samades ruumides igapäevaseid toimetusi. Ka tänapäeval on kogudusi, kel ei ole kogudusemaja ja kus teenistus toimub eluruumides. Ka sellistes ruumides toimuv teenistus on püha ning inimesed käituvad väljapeetult. Kodus toimuv teenistus ei anna õigustust käituda labaselt. Vaatleme taas jüngreid. Tsiteeritud tekst ütleb, et nad viibisid igal päeval pühakojas. Pühakoda oli mõeldud vaid Jumala teenimiseks. See paik oli mõeldud Jumala kummardamiseks ja palvetamiseks. Nii nagu jüngrite jaoks oli pühakoda püha, nii on ka meie kiriku saal püha paik, sest seal viibib Jumal ise meie keskel (Jumal on tõotanud olla meie keskel). Kuna Jumal on Püha, on ka ruum, kus me temaga kohtume austusväärne paik.
Kuidas me käitume Jumalaga kohtudes? Kui Jumal astuks meie sekka nähtavalt, kas meie praegune käitumine erineks sellest, kuidas me siis end üleval peaksime? Meie Looja tahab viibida meiega igal teenistusel! Meie aga peletame Teda eemale hoolimatusega pühakoja suhtes. Meil pole õigust vabandada end väitega, et mujal pole võimalik korraldada söömaaegu, sünnipäevi, filmiõhtuid jne. Meile eelnenud põlvkonnad suutsid hakkama saada vähese ruumiga, aga meie jalajälg nõuab aina suuremat pindala. Ma ei räägi kiriku kummardamisest, vaid austusväärsest suhtumisest paika, kus me kohtume Jumalaga.
Vaatleme, kuidas Jeesus, meie ülim eeskuju, käitus pühakojas. Me loeme Piiblist, kuidas Jeesus läks ikka ja jälle pühakotta, kuidas ta rahvale luges ning Vana Testamenti seletas. Kas Jeesus pidas oma Isa koda pühaks või mitte? Järgnev Piibli tekst kõneleb meile: „Ja Jeesus läks pühakotta ja ajas välja kõik, kes müüsid ja ostsid pühakojas, ja viskas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate istmed, ja ütles neile: „Kirjutatud on: Minu Isa koda peab hüütama palvekojaks, aga teie teete ta röövliauguks!” (Mt 21:12,13).
Mida võime Jeesuselt õppida? Mida peaksime tähele panema? Jeesus läks templisse ja ajas sealt minema rahavahetajad, sest Tema Isa koda oli püha. See polnud paik kaubitsemiseks, vaid koht palvetamiseks. Seega oleks pidanud seal valitsema rahu karjumise asemel ning alandlik meelsus kasuahnuse asemel. Kas me ei käitu sarnaselt juutidega, kes ei hinnanud pühadust? Me leiame, et järeleandmine pühaduses pole midagi traagilist; seltsielu elamine paigas, kus viibib Jumal, on õigustatud, ja aukartuse tunnetamine pühitsetud paiga ees on iganenud. Milliste tagajärgedeni me jõuame järeleandmises! Meie ees on kaks teed. Nii nagu ülekaaluline inimene peab valima, peame meiegi tegema valiku. Me kas hakkame võitlema või teeme taas ühe järeleandmise, surudes maha Püha Vaimu hääle. Lõpuks on Jumal sunnitud meid nagu rahavahetajaid ajama välja Tema omast. Kas me soovime seda? Kui kaua me oleme kindlad? Kui kaua ma olen kindel?
In English