Seda päeva olid igatsenud prohvetid ja õiged – näha tõelist ohvritalle. „Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina.“ (Js 6:1) Neile näidati siiski suuri ja tähenduslikke nägemusi. Jesaja, kellest selle aasta esimeses kvartalis hingamispäevakoolis õppisime, nägi taevalist templit. Pärast tundis ta, et ei ole ise suurt mitte midagi ja kogu tema kuulutus on täis Jehoova au, kiidetava tõelisust. Miks ei näinud seda kõike tema omaksed, Jehoova omandrahvas, maise templi rahvas? Nad ju pidid mõistma, et maine ilma taevaseta on tühi ja väärtusetu. Vastuolu tõeliste prohvetite ja nende kaasaegsete enamiku vahel on alati olnud sama, mis oli vastuolulist Jeesuse ja tema kaasaegsete Jumala rahva liikmete enamuse vahel. Ometi pole see vastasseis olnud iial absoluutne. Mitte kunagi pole kõik kummardanud metsalist ja tema kuju. Nii prohvetid kui Jeesus tulid ikka omade hulka, kuigi enamik neist ei võtnud neid südamlikult vastu.
Ka prohvetid Hesekiel ja Sakarja räägivad pühamu keeles. Tegelikult räägivad pühamust kas otse või kaude kõik prohvetid. Nad suhtusid aukartusega templisulaseist ja -preestreist hoolimata ka maise pühamu teenistusse ja aitasid kaasa selle korraldamisele. Jeremijagi käis tükk aega sisse ja välja, sest peale selle, et ta oli kõigile teadaolevalt prohvet, oli ta ka preestrite soost, kuigi tema oma kodulinna Anatoti mehed vihkasid teda erilise moega, nagu aastasadu hiljem oli lugu ka Jeesuse ja Naatsareti linnaga. Ometi ei vihanud nemad oma kodulinnu. Jeremija ostis endale lellepojalt isegi Anatotis oleva põllu ja kuulutas optimistlikult: veel kinnitatakse ostukirju. Mida see tähendab?
Keset kaost, hirmu ja lootusetust oli protsesse kontrolliv Jumal, kes iial ei tuku. Üks laul meie laulikust kõlab: „Armastus iial ei väsi.“ Muidugi peab teadma, et suhteliselt väsimatu on ka vaenlane. Ta soovib Jumala laste mõtteid ja tegusid suunata kõigile muile radadele peale puhta tõe Jumala ainusündinud Pojast ja ühtlasi sellest paigast, kus Jeesus praegu on ja meie eest kostab.
Võiks ju mõelda, kas see on nii oluline. On neid, kes ütlevad, et Jeesus on igal pool. Jah, Püha Vaimu isikus tuleb Ta igaühe juurde selgust tooma, aga konkreetselt eestkostjana, taevase vahemehena on Ta praegu taevase pühamu kõige pühamas paigas. Maise pühamu ülitäpne kirjeldus kõikide korralduste osas ei olnud sugugi mõeldud ainult kõrberännakul osalejate ja veidi hilisemate iisraellaste jaoks kuni Jeesuse ajani. Kuigi maist templit ennast pole enam tarvis, on pühamuteenistuse iga osa olulise sümboolse tähendusega ka meie, kaasaegsete jaoks. Ega see loe, et aegade jooksul, nii maapealse kogudusetelgi perioodil kui hiljem on preestri ametinimetust kurjasti tarvitatud. Meenutagem Eeli poegi, kes võtsid enesele kõigi muude õiguste kõrval ka õiguse lahutada seaduselaegas pühamust. See lõppes katastroofiga kõigepealt – neile endile, aga ka rahvale. Käsuõpetust ei tohiks ka tänapäeval lahutada selle kodukoldest, taevasest pühamust. Jehoova suurel päeval ei aita eneseõigus kedagi, nagu ei aidanud ka „õpitud inimeste käsk“ prohvet Jesaja aegseid iisraellasi, tolleaegse Jumala rahva liikmeid
Nõnda nagu Jeesust veidi varem, süüdistati ka apostleid, et nad soovivad püha paika hävitada. Muidugi polnud see nii. Maise templi, nagu kogu muu maise sisse, on programmeeritud hävitusviirus. Nii prohvetid, Jeesus kui ka apostlid teadsid seda, aga nad ise ei teinud kunagi midagi maise hävitamiseks, mida küll tegid maise templi tegelased ise, kuigi nad süüdistasid selles ustavaid. Templi hävimine oli prohvetikuulutuses ajalise täpsusega kirjas. Maistele nähtustele ongi ette nähtud oma aeg. Taevaste asjadega nii ei ole. Taevane pühamu on igavene ja igavesti elavad ka need, kes sealsetesse raamatuisse lunastatutena kirja on pandud; aidaku Jumal ise meil neis nimekirjades olla ja neisse jääda.
In English