Jumalapilt ehk jumalakujund kristliku vaimsuse keskmes

Religioonipsühholoogias on kasutusel mõisted „jumalapilt“ ja „jumalakujund“. Sellega tähistatakse inimese arusaamist või kujutlust Jumalast. Kujutlused on inimese psüühikas tekkivad kujutluspildid. Neid võib võrrelda raadiosaate või jutluse kuulamisel tekkivate visuaalsete piltidega. Karl Girgensohn tegi kujutluste klassifikatsiooni koostamisel järgmised tähelepanekud: a) kujutluste intensiivsuses ja arvus on suured erinevused, b) kujutlused pole tahtest juhitavad ja c) kujutlused võivad nii toetada kui pärssida jumaliku tegelikkuse tunnetamist. Kujutlused on need, mis annavad inimese usule subjektiivse värvingu. (Lehtsaar 2013, 13. 27)

Usk ja jumalasuhtes olemine transtsendentse Jumalaga ilmneb inimese jumalapildis. Inimese jumalapilt on immanentne e seesmiselt omane. Jumal ja inimese jumalakujund on omavahelises seoses. Kristliku jumalakujundi eesmärk on jutustada transtsendentsest Jumalast, kelle kujund ei ole immanentsuses identne Jumalaga. Seega paigutub jumalakujund inimese ja Jumala vahel laiuvale alale. Ja selles vahealas inimesepoolsesse otsa ehk on inimesepoolne arusaam Jumalast. (Kettunen 2003, 371)

Usk mõjutab jumalapilti. Inimese elus on mitmeid, vahelduvaid ja muutuvaid jumalapilte. Jumalapilti peetakse üheks olulisemaks usulise käitumise tõukejõuks. Inimesed kalduvad käituma vastavalt oma jumalakujundile. Arusaam Jumalast mõjutab inimese usulist käitumist ja selle kaudu ülejäänud käitumist. Inimese jumalapilt juhindub tema minapildist. Jumalakujund on osa inimese jumalasuhtest, mis mõjustab jumalakujundit. Positiivne suhe eeldab positiivse jumalakujundi olemasolu. Jumalakujundiga kaasneb ka endale ebaõnnestumiste lubamine. Pilt Jumalast võib muutuda ja keegi meist ei tea, milliseks see vormub aastate jooksul. Jumalapilt ja jumalasuhe on omavahel dialoogis. Jumalakujund ei seisa eraldi inimese ülejäänust arengust. Ühendus kaasinimestega mõjustab oluliselt jumalapildi teket ja olemasolevat jumalapilti. Jumalakujundi ehitamine ja kujundamine toimub kogemuspõhiselt. (Kettunen 2014, 150. 160. 171; Lehtsaar 2013, 117. 166) 

Jumalakujund on teatud mõttes alati otstarbekohane. Otstarbekohasuses võimenduvad need omadused, mida inimene või kogukond psühholoogiliselt ja usuliselt sel hetkel enim vajab. Jumalakujundi muutusprotsess on inimese jumalasuhte ja usuelu loomulik osa. Uuenedes võib see mõjustada jumalasuhet. Jumalakujundi muutused ei ohusta Jumalat kui isikut. Vastupidi, lähtudes religioossusest ja jumalasuhtest võib inimese jumalakujundi uuenemine olla isegi vajalik. Muutus võib olla tingitud sellest, et inimene on juurelnud oma elu üle ja leidnud sealt detaile, mida ta on üle kandnud jumalasuhtesse. Jumalapildi muutus ei pea olema kuidagi sisuliselt läbimõeldud ja reflekteeritud. Usuelu iseloomustab ka see, et jumalapildi muutus võib tekkida vastuolulise, üllatava ja jõulise usulise kogemuse tagajärjel. (Kettunen 2003, 372; Kettunen 2014, 161. 168. 176-177) 

Teadvustamata ja teadvustatud jumalakujund

Inimese teadlik jumalakujund erineb sageli kogetud ja teadvustamata jumalapildist. Oluline on teadvustamata jumalapilt. Et teadvustada teadvustamatut, tuleb inimesel eraldi tegeleda teadvustamata jumalakujundite uurimisega. (Kettunen 2003, 372; Kettunen 2014, 161) 

Jumalakujundi teadvustamata ulatusi on käsitlenud dotsent Matti Hyrck. Ta on välja töötanud teooria inimese meele sisemistest teadvustamata kujunditest, mis aktiveeruvad jumalasuhtes. Hyrck leiab, et teadvustamata kujundi kannab inimene üle enda jumalakujundile. Hyrcki mudeli järgi on inimeses kaks sisemist last, keda ta nimetab sisemiseks subjektiks ja viis erinevat sisemist vanemat, keda nimetab sisemiseks objektiks. Sisemine subjekt on kujutelm minast, iseenesest. Sisemine objekt on kaasasündinud kujutelm sinust, inimesest väljapool ennast. Sisemisele lapsele e subjektile on Hyrck andnud nimed Sõltuv ja Enesega rahulolev. (Kettunen 2016, 227-228)

Jumalakujundi seisukohast on sisemised objektid olulised. Neist objektidest lähtudes näitab Jumal end inimese sisemises maailmas. Sisemine objekt saab inimese meeles Jumala nimeks ja kirjeldab seda kaudu inimese jumalakogemust. (Kettunen 2016, 228)

Jumal on meelitaja. Selles kujutelmas Jumal on kõikvõimas kõikide vajaduste täitja. Jumal loob paradiisi, kus pole puudusi ega kannatusi. Inimene elab seal rikkumatus osaduses Jumalaga. Sümbiootiline lähedus on ainus suhtes olemise vorm. Sellises jumalakujundis on usk Jumalasse alati noatera peal. See kestab nii kaua, kuni inimese vajadused saavad rahuldatud. Ja kui Jumal ei annagi midagi sellist, mis on inimese arvates oluline, siis kaasneb sellega usu kokkuvarisemine. Halvimal juhul inimene kogeb, et Jumal on pööranud talle selja, tõrjutust, lahutatust eluandjast ja eluallikast. (Hyrck 1998, 74-75 teoses Sielunhoidon käsikirja)

Jumal on valitseja. Valitseja ülesandena on luua piire, korda ning kontrollida subjekti ja objekti vahelist suhet. Võim, jõud ja au on selle kujutlema kesksed väärtused. Valitseja jumalakujund saab vastukaja sellistelt inimestelt, kes igatsevad oma ellu selgeid reegleid ja üheseid vastuseid. Valitseja annab kõhklematult vastuseid õige ja vale kohta. Tema maailm jaguneb kaheks: heaks ja halvaks. Valitseja jumalakujundis saab inimene päästetud siis, kui ta alandub Jumala võimsa käe all. Nagu Jumal, võib ka saatan saada endale valitseja kuju. (Hyrck 1998, 76-78; Kettunen 2016, 230)

Jumal on eemalduja. Selles kujutelmas tehakse vahet siinpoolsuse ja sealpoolsuse vahel. Jumal valitseb sealpoolsuses, kuid siinpoolsus on inimese ala. Inimene kas igatseb sellises kujutelmas Jumala ligiolu järele või on rahul, et Jumal ei sekku tema olemisse. Seda jumalakujundit iseloomustab fraas: „Me tervitame teineteist, kuid me ei suhtle omavahel.“ Valgustusajastule järgnev ajastu on kasvatanud selle jumalakujundi populaarsust. Tänapäeval võib seda enamuse puhul pidada üldiseks arusaamaks Jumalast. Selles kujundis on Jumal eemalseisja, isikupäratu rahvaste kaitsja, kes lihtsalt juhib asju paremuse suunas. (Kettunen 2003, 375; Hyrck 1998, 80-81) 

Jumal on nõudja. Nõudjat iseloomustab moraali väärtustamine ja süüdistav südametunnistus. Tema jumalakujundis kesksed teemad on tõde, õigus ja õigeksmõistmine. Selline Jumal eeldab inimeselt kõrgeid standardeid ja laitmatust. Nõudja jumalakujund on patu- ja süükeskne. Jumal annab küll patud andeks, pakkudes sedakaudu inimesele kergendust. Nõudja jumalakujundis võib pattude andeksandmine esineda tingimuslikult. Osadus Jumalaga tekib meeleparanduse ja patust loobumise kaudu. Kui inimene ise seda teha ei suuda, ei teki temas veendumust, et arm on patud kinni katnud ja ta jääb omaenese tegude ning seaduse vangiks. (Kettunen 2003, 375; Hyrck 1998, 83)

Jumal on tervendaja. See on küpseim jumalakujund. Tervendaja jumalapildis põhineb jumalasuhe isetul armastusel. Jumala seesmine olemus on armastus (Jh 4:8, 16). Tervendaja armastab inimest nii palju, et on valmis surema tema eest. Selgemalt väljendub see Kristuse isikus, kes kannab kogu inimkonna patud ja kannatused. Tervendaja-kujulises jumalapildis on inimese kordaminekud, õnnestumised ja heaolu Jumalale puhas rõõm. Usuelu ja jumalasuhet ilmestab omavaheline usaldus. Kuna Tervendaja ei moraliseeri, julgeb inimene kohata oma süüd. (Kettunen 2003, 375)

Käesolevad jumalakujundid ei ole tingimata üksteisele järgnevad pildid. Inimeses võib eksisteerida samaaegselt mitmeid teineteise sees olevaid jumalakujundeid. Inimese jumalakujundi vahelduv aktiveerumine toimib situatsioonipõhiselt. Sellest tulenevalt on jumalakujundid mitmekihilised. Mõnedel puhkudel võib jumalapilt olla seesmiselt vastuoluline ja pingeline tulenevalt teadvustatud ja teadvustamata kujunditele tekitatud vastandlikest tunnetest. Religioosse küpsuse vaatevinklist on oluline mõista, et usuelus on samaaegselt kohal teineteise sees olevad Jumalaga kohtumine ja erinevad inimlikud peegeldused. Küpse usueluga kaasneb tõsiasjade eitamatus ja usku mõjustavate tegurite teadvustamine inimese isiklikus elus. (Hyrck 1998, 88; Kettunen 2003, 376)

Vahekokkuvõte

See, kuidas praktiseerime usku, palume Jumalat või räägime Temast, vahendab alati teatud jumalakujundit. Mõistete tasandil on oluline vahet teha Jumala kui isiku ja jumalapildi vahel. Jumalakujund on inimesepoolne arusaam Jumalast. Inimene ei ulatu Jumalani teaduslike uurimusmeetodite vahendusel kuna inimese jumalakujundi aluseks olev informatsioon Jumalast on puudulik. Õiged jumalakujundid pärinevad Jumala ilmutusest, väljastpoolt inimest, mitte tema psüühikast. Seetõttu keegi ei oma tõest jumalapilti ega hakka seda omamagi. Kord kui näeme Jumalat näost näkku, saame teada, milline Ta on (1 Kr 13:12). Praegu aga peame rahulduma sama vastusega, mille Jumal kord Moosesele andis: “Mina olen see, kes ma olen“ (2 Ms 3:14). 4