Kui aasta tagasi märtsi keskel tuli teade kirikutes teenistuste keelamise kohta, oli see uus reaalsus, milles toimetama hakata. Esmalt mõtlesin, et ainuke suhtlusvahend on telefon ning kõneminutite hulk oli pehmelt öeldes ootamatu. Rõõmustasin piiramatute kõneminutite üle, kuid siis kogesin väärtust, mis on andidena meie koguduse liikmete sisse pandud. Jaanus-Janari Kogerman avas kiiresti liidu töötajatele Google Meet rakenduse võimalusi, et viia läbi koosolekuid väiksemas või suuremas seltskonnas. See oli vajalik ning oluline algatus.
Alustasime iganädalaste koguduse nõukogu koosolekutega ning alates 3. aprillist algasid esmaspäevast reedeni 7.45–8.45 hommikupalvused. Sai mõeldud ja kokku lepitud, et need toimuvad alati, vaatamata riigipühadele. Jumala armust on nii ka läinud ning 2. aprillil saab algatusest aasta toredat osadust. Lisaks toimub Rapla koguduse rahvale piiblitund, mis asendab varasemaid kohapeale sõitmisi, kord nädalas teisipäeviti. Seejärel on tulnud individuaalnõustamine ning kursused veebis. Viimane algatus, alates märtsist, on hingamispäevakool Tallinna esimese koguduse ning Rapla koguduse tarvis.
Rakendus Google Meet on tuletanud mulle meelde teoloogiaõpingud, kus viidati sellele, kuidas Rooma riik ehitas kõvakattega teid. Need ehitati just selleks ajaks, kui Jeesus oli valmistanud koguduse evangeeliumi kuulutuseks ette. Kõigil evangelistidel oli kergem erinevatesse linnadesse jõuda. Nüüd kogesin, et praegune „Rooma riik“ on valmistanud teed ette internetis, kus isolatsioonis olles on võimalik kokku saada – mitme linna vahel korraga, sammugi kohtumiseks astumata. Kuulutada evangeeliumi ning sellest ka osa saada.
Kui alustasime, siis oli inimestel palju indu kui ka ettevaatlikkust ja kartusi. Tore, et saab kokku! Kas saab läbi ekraani tekkida osadust? Kuidas vanemad inimesed arvutiga hakkama saavad? Kust leida nii sageli kohtumisteks aega? Kuidas nii vara ärgata? …
Kõige olulisemad viljad on välja kasvanud hommikupalvustest, mis toimub viiel päeval nädalas, ning iganädalastest piiblitundidest. Esmalt vaatan seda enda kui pastori vaatenurgast ning seejärel kaasosalejate tagasisidele toetudes.
Arvan, et see on mind väga palju julgustanud ning kasvatanud. Esile on kerkinud palju tegevusi, mis enne minu tööülesannete hulgast puudusid. Näiteks: tehniliste nõuannete andmine ning lahenduste otsimine, osalejate koolitamine, julgustamine igapäevases osaduses. See viimane on kõige huvitavam, sest pastoritöös võiks see olla põhitegevus, aga kuidas sa seda teed, kui puudub alaline kokkusaamise kogemus? Olen aastaid elanud rütmis, kus osaduseks vendade ja õdedega on võimalik kord nädalas kohtuda mõneks tunniks hingamispäeval; mõne inimesega kord nädalas regulaarses piiblitunnis ning siis harvad kohtumised isiklikus plaanis kuu või aasta tagant. Kuuled midagi kuulujuttude kaudu, kellel muret, kellel rõõmu. Nüüd aga kohtun kaaslastega minimaalselt viis kuni kuus korda nädalas. See on suur kvaliteedi muutus. Me saame oma muresid ning rõõme jagada igal hommikul – milline eesõigus!
Teine suur muutus on igapäevane Sõna uurimise vorm. Kui enne lugesin Piiblit igal hommikul üksi, siis nüüd uurime koos õdede ja vendadega. Olen ikka kuulnud sellist lauset: „Kui inimene püsib kodus, siis teeb Jumal harva tema elus imetegusid, aga kui väljub kodust, algab Looja imesid täis maailm.“ Ilmselt tuuakse paralleel Jeesuse eluga – kodust lahkumine, et teenida kolm ja pool aastat inimesi, avas kogu Jumala väe. Nüüd kogesingi vahet üksi Pühakirja lugemise ning koos lugemise vahel – imed sünnivad. Nüüd saab kodust lahkuda ilma lahkumata. Veebi teel. Ja kui mõelda kooslugemise mahtu aasta jooksul kogudusega, siis ainult hingamispäevaga ei saa võrreldagi. Aasta jooksul oleme koos lugenud läbi kõik kolm Johannese kirja, Jaakobuse kirja, Pauluse kirja roomlastele, Markuse evangeeliumi, pisut Jeesus Siiraki raamatut ning Esimese Moosese raamatu. Varem kulus hingamispäeviti terve aasta, et mingi raamat koos kogudusega läbi uurida. Me jätame võimaluse kõigil kaasa rääkida – see on kõige rikastavam kogemus. Seda ei saa üksi lugemisega võrreldagi. Kui oma mõtteid teistega jagada, on igal tekstil nii palju värve, mis üksteist rikastavad.
Kolmas on osadus ning eestpalve tugi. Kui kohtud kellegagi kuus korda nädalas, siis elad oma perekonnale aktiivselt kaasa. Ootad elusündmustest pilte, mida koos vaadata. Ootad pereliikmeid ja sugulasi, kes üksteise kõrval või isegi süles istuvad. Palvetad erinevate laagrite pärast, kuna meie seas on nendes osalejaid. Seega ei pea elusündmustest kuulma kuulujuttude kaudu, vaid õde või vend ise jagab muret kaasteeliste pärast. Panen hommikused palved kirja ning päev otsa on teemad mõtetes. Sageli jagatakse palvevastuseid juba järgmisel hommikul. Pastorina tunnen, et kõnnin koos oma kogudusega – ühest linnast teise.
Nüüd aga püüan mõned mõtted edasi anda, kuidas peegelduvad kogemused osalejate silmis. Loomulikult nii, nagu see minuni on jõudnud.
Esitasin alguse poole tekstis mõned küsimused. Öeldakse, et tõe kriteerium on praktika. Otsime siis vastuseid praktikate kaudu.
Kuidas vanemad inimesed arvutiga hakkama saavad? Kui kellelgi on raskusi, siis on nad valmis õppima! See on nii tore teadmine! Nad on valmis oma lastel tehniliste lahendustega aitama. Arvan, et lapsed teevad seda meeleldi. Teisalt on märkimisväärne erinevus noorte veebikoosolekutel ning vanemaealiste koosolekutel. Ma olen harjunud noorte seas pilti välja lülitama, sest noori, kes pildiga osalevad, leiab harva. Ei oska seda seletada. Kuid vanemad inimesed saavad aru, et Jumal ei ole nägu meile niisama valmistanud. See on osaduse vahend. Kui leidsime veebis mõne uuenduse, näiteks taustapildi võimaluse, siis õppisime seda koos kasutama. Väga suur huvi ja õppimisvõime!
Kust leida nii sageli kohtumisteks aega? Kuidas nii vara ärgata? Oli küll alguses selline küsimus õhus, kuid mind julgustas kunagine vanglakogemus. Olin noor kristlane ning püüdsin kõigile meele järele olla. Osad vangid ütlesid, et tuleks teenistusele küll, kuid aeg on vale. Küsisin õige aja kohta. Tõstsin teenistuse sobivamale ajale. Kuid see inimene ikka ei tulnud. Pidin lahke olema mitu korda, et mõista, et aeg ei ole oluline inimese jaoks, kes kohtumist väärtustab. Oli inimesi, kes käisid aja muutustest sõltumata, ja oli inimesi, kes ei tulnud kellaaja muutuse korral ikkagi. Nii on nüüdki. Üks inimene ütleb, et aeg ei sobi, aga kohaneb ning muud asjad saab ka tehtud, ning teine ei tule põhimõtteliselt. Vastused ei ole sel juhul kellaajas, vaid inimeses endas. On inimesi, kes kodukontoris töötades said osaleda, kuid hiljem pole osalenud. On inimesi, kes osalesid kodukontoris olles ning on leidnud võimalusi ka kontorist. Kui soovid, siis leiab Jumal võimalused!
Kas ekraani vahendusel saab tekkida osadust? Kui alustasime aasta tagasi, siis oli alalisi osalejaid kümne ümber. Pigem üle kui alla. Aasta hiljem on osalejate arv pigem 25 ja nii igal hommikul. Mõni inimene on rõõmustanud, et on leidnud osaduse esimest korda kogu oma pika koguduses viibitud aja kestel. Kuid liikmete arv, kes osaleb, näitab, et osadus tekib kindlasti. Kui kevadise eraldatuse aeg otsa sai, siis kohtusid inimesed ekraanitutvuse ajast kirikus uuendatud rõõmuga. Mõned polnud enne tegelikkuses kokku saanudki, kuid kirikusaalis kohtuti kui vana sõbraga.
Teine kogemus on alanud hingamispäevakooliga. Nii suurel hulgal nii positiivset tagasisidet pole tükk aega saanud. Nüüd on osalemise võimalus ka vanematel inimestel, kes muidu ei saaks osaleda. Kõige sagedasem ongi osaduse mainimine. Ollakse ekraani taga, kuid räägitakse kaasa julgemini kui kirikusaalis olles. Nii ma jõuan artikli pealkirjani – „Suur vahemaa inimeste vahel võib olla väike ja väike vahemaa suur“. Olles igaüks oma kodus, oleme ometi üheskoos, näeme üksteist ning kuulame, töötame ühiselt kaasa! Distants suur, kuid üksteisele lähedal. Vastandina tavaline teenistus suures kirikus – istume üksteise kõrval, aga kaasa rääkida ei julge.
Loodetavasti aitab arvuti kaudu osaduse kujunemine hiljem ka kirikusaalis osaduses edasi kasvada ning ehk rohkem kui hingamispäeviti!
Olavi Laur on Tallinna I ja Rapla adventkoguduse pastor
In English