Meid loodi. Ei tekkinud me paugu ega ka rakukeste arenemise tagajärjel. Ikka loodi. Ehk on seda võimalik tõestadagi, kuid enamjaolt tuleb lihtsalt uskuda. Usk ongi ju midagi, mida ei saa tõestada: seda kas on või ei ole. Nii ka usuga loomisesse. Keegi lõi mind, lõi sind. Just sellisteks nagu oleme. Vormis oma käega kuju, puhus sisse eluvaimu. Juba alguses, kui veel ühtki elupäeva ei olnud, teadis Keegi, kelleks kavatses meid luua – milliste omaduste ja annetega, millise eluülesande ning sihiga, millise elukontekstiga. Ta teadis, millisesse perekonda plaanis meid luua, millisele maale ja milliste inimeste keskele. Ta teadis kõike, ka seda, mida meie elu toob, milliseid valikuid ja otsuseid, milliseid pöördeid ja keerdkäike. Ta teadis kõike, absoluutselt kõike, sest Tema ise lõi.
Kui istuda sombusel õhtul köögilaua taga, käes pintsel ja kruus, teadmata, kust täpselt maalimist alustada, võib otsustamisel raskusi tekkida. Millist värvi valida, millise paksusega pintslit kasutada, kas maalida pilt või tekst või saaja nimi ja selle taha mõni vahva tekst? Või hoopis midagi muud? Variante on sama palju kui maalijaid. Käekiri on igal maalijal oma. Ainuomane just igale loojale eraldi. Kui kruus valmis ja pilt või tekst sellel samuti ahjukuumuses kestvaks põletatud, on aeg kruus elule lasta – kinkida kellelegi, kes seda vajab, kellel sellest suur kasu oleks ning eelkõige rõõmu ja naudingut. Kes tunneb toda kruusi paremini kui selle maalija? Autoril on olemas visioon, kellele kruus sobida võiks ja millisel otstarbel seda võiks kasutada, mis puhkudel, mis meeleolus. Samuti selle kohta, mida too kruus ja sõnum kasutajale andma peaksid – inspiratsiooni, kinnitust, julgustust, lohutust, juhatust või tunnustust. Mida iganes. Maalija teab, mille ta lõi. Teab, mis eesmärgil. Ainus lootus on, et kingi saaja samuti kruusi samas valguses näeb, ning et seda kasutatakse ettenähtud eesmärgil ja kannab vilja, milleks ta kellegi kätte istutatakse. Rõõm, mis maalijat valdab, on suur, kui ta näeb toda kruusi „oma elu“ elavat – just sellist elu, milleks see tehtud on; kui ta tajub, et kruus täidab oma eesmärki, on armastatud, rõõmustab omanikku ning on huvipakkuv ka ümbritsejatele.
Jumal lõi meid. Lõi oma käega. Voolis sõrmed ja silus juuksekarvad, peene pintsliga maalis meile ripsmed. Tema ise kudus meid emaüsas ja pimedas, seal pimedas, kuhu küll aparaatide kaudu kiputakse kiikama, kudus Tema ise neerud ja valmistas kopsud, et õpiksime kord iseseisvalt hingama. Tema nägi seda, mida tehnika 100%-liselt kindlaks määrata ei suuda. Nägi meie sugu. Teadis, kas Ta lõi tolles eos poisi või tüdruku, tulevase mehe või naise. Tema teadis seda, mida ka lapse isa ja ema ei võinud aimata, ei võinud otseselt mõjutada ega valida. Jumal valis. Jumal teadis, mida ja keda Ta valis. Tema valis aja, valis koha, valis vanemad, kui need Tal end valida lasksid. Valis ka muud pisiasjad, mis tegelikult on olulised seigad iga inimese jaoks. Jumal valis, millised anded ja talendid ta igale maimukesele põue poetas, millise kutsumuse hinge istutas ning eesmärgi südamesse seadis. See oli Jumala valik. Looja ja autori ainulaadne ja asendamatu otsus, teades, et see isik, kelle Ta vormib, võiks parimal viisil teenida Teda, kõige Loojat, ning olla just see, kelleks ta loodud on!
Meie loome ka. Loome oma elu. Sageli siiski nii erineva sellest, millisena Jumal seda ette kujutas. Valime ka. Teeme valikud, mis sageli erinevad Jumala algsest plaanist . Valime ja käime omi radu, arvates, et selleks ongi meid loodud , samas kui tegelikult on meid maalitud ja pintslitõmmetena loodud millekski hoopis muuks. Vahel võib võtta pikki aastaid aega enne, kui inime’, loodu, oma elu loomisega lõppeks rappa sõidab. Muudkui loob ja loob omi radu, arendab andeid, mida tal ei ole, kasutades neid, et täita ülesandeid, milleks teda iial loodud ei ole, ja tundes end seejuures tohutult õnnetuna, kuid vägisi sisendades endale, et kõik on just nii nagu peab – kõige paremas korras. Selliselt elades ja mõeldes võib nii mõnigi hea aasta ja miks mitte aastakümmegi mööda lennata, lausa linnutiivul. Vahel tunnustust saades selle eest, kelleks inime’ end ise loonud on, võibki arvata, et ollakse õigel teel, et leitud ongi too õige eesmärk, siht ja vahendid.
On aga Keegi, kes seda kõike üsna kurvalt pealt vaatab. Looja. Ta nägi vaeva, mis Tema jaoks küll rõõm oli – luua ja näha oma loomingut ilmet võtmas. Luua, kuid näha oma loomingut minemas suunas, milleks teda loodud ei ole – see on valu. Valu ja mure – kuidas juhtida loodu tema jaoks loodud rajale? Looja tunneb valu, nähes loodu isepäisust ja kõrkust, oskamatust alluda Loojale ning tahtmatust täita talle antud eesmärki selles teede ja valikute rägastikus. Looja ei sõima, Ta ei kisu ega kraabi loodut lõhki, kui see Tema eesmärki ei täida, vaid ootab. Ootab. Ja veel enamgi – loodab. Loodab, et tuleb päev, mil loodu, too kruusike, ikka oma funktsiooni täitma hakkab. Küll käib Ta iga päev ja kiikab, kas kruusike on oma rolli leidnud. Pettudes sageli. Lootes veel sagedamini. Lootus surevat ju viimasena. Looja ise ongi lootus. Ja ei sure eal. Seejuures ongi hea teada, et Tema loodab alati – kuni kruusik’se viimse elupäevani, et too ometi laseb enda tühja kohta valada seda vett, mis temast allikana teisteni voolama hakkab; et kruus ei jookse eest ära, ei puikle vastu, ei pahanda, et ta kruusiks loodud on ja mitte potiks ega panniks.
Päev, mil kruusist saab kruus ja loodu leiab oma funktsooni, on rõõmsaim kogu ilmamaa jaoks. Tol hetkel on pidu seal, kus seni on nähtud vaid kurbust, kui loodu on, pea kuklas, oma Loojast mööda marssinud. „Lõpuks ometi!“ kõlab kergendusohe üle kogu Universumi. „Lõpuks ometi, lõpuks ometi. Oleks ju võinud mind varem kuulda võtta, aga ei. Pole hullu, hea, et nüüdki. Ei ole veel hilja. Hea, et leidsid selle tee, milleks mina Sind kutsunud oled. Lõpuks ometi!“
Tajuda, et teed seda ja oled see, kelleks sind loodud on, kelleks Sind kutsutud on – seda polegi niivõrd vähe! Veel enamgi – seda on väga palju, sest neid, kes läbi elu tõttavad, teadmata sihti, eesmärki ja seda, milleks neid loodud on, on meie maailmas üha enam. „Ahhoi, Sinu elu jaoks on olemas mõte, on olemas sisu! Sinus endas on peidus mitmeid andeid, mille kombineerimisel saad just Sina ära teha selle töö, mida keegi teine sinu eest ära teha ei saa! Sinul on oma kutsumus ja roll, oma osa täita. Kuule, kas kuuled – kutsun Sind osalema selles vaatemängus, mille eeltingimuseks on see, et Sina järgned mulle, sest mina tean teed, mida Sul tuleb kõndida. Usalda mind. Usalda ja Sa leiad elu, tee ja tõe. Ma olen Sinuga ja aitan Sul saada selleks, kelleks ma Sind loonud olen! Ükskõik, kui eksinud Sa ka ei oleks, ükskõik, kui rappa vajunud Sa hetkel ka ei ole, ükskõik, kui suur ka poleks Su murekoorem või ahastuseladu. Ükskõik, sel polegi tähtsust, sest mina ise vabastan Sind koormatest ning annan hingamise. Ja seejärel, seejärel pühin Sinu pinnalt tolmu, seestpoolt kahtlused ja ahastuse ning aitan Sul saada selleks, kelleks Sind loonud olen!“
In English