1979. aasta sügisel, veidi aega enne oma 24. sünnipäeva, sain ma osa dramaatilisest ja elumuutvast kogemusest. Olin eelneva kahe ja poole aasta jooksul kirjutanud romaani. See kirjutis oli mu alla neelanud, see kontrollis mu elu palju rohkem, kui mina suutsin kontrollida nende elusid, kelle ma neil lehekülgedel olin loonud. Siis, ühel õhtul, rääkis minuga Issand Jeesus, sealsamas minu toas: “Cliff, sa oled minuga juba küllalt kaua mänginud,” ütles Ta, “kui sa tõesti tahad mind oma ellu, siis põleta oma romaan ära.”
See romaan oli minu jumal. Ja kuna meil “ei tohi olla muid jumalaid” (2Ms 20:3) tõelise Jumala kõrval, pidi see raamat kaduma, juhul kui ma tahtsin olla koos tõelise ja ainsa Jumalaga. Ja ma tahtsin seda. Niisiis, pärast tundidepikkust võitlust Jumalaga, teadmata veel midagi lunastusest, kolme ingli kuulutusest või oma patususest, võtsin ma oma romaani käsikirja – kaks ja pool aastat oma elust! – ja põletasin selle ühes väikeses kaminas ära. Sellel õhtul Gainesville’is Floridas sai minust uuestisündinud kristlane.
Minu kogemus sellel õhtul oli just selline, nagu üks kogemus on – isiklik, subjektiivne, sisemine. Kui keegi oleks sellel õhtul veel minu toas olnud, ei oleks ta minule mõeldud Jumala sõnu kuulnud. Seda hetke ei oleks saanud seletada mingi loogiline või teaduslik distsipliin. See, mis juhtus, oli müstiline, üleloomulik ja ebaratsionaalne, võib-olla midagi sarnast selle kõikehaarava kogemusega, mille osaliseks sai Saulus Damaskuse teel (Ap 9:1-9).
Järgmisel päeval ühes tervisliku toidu poes sain ma osa oma elu esimesest piibliõppest, mille teemaks oli Taanieli raamatu 2. peatükk. Kui me jõudsime sinnamaale, kus prohvet kirjeldab suure kuju jalgu ning varbaid, mis olid tehtud savist ja rauast ning mis sümboliseerivad nüüdisaegset Euroopat, lugesin ma järgmist teksti: “Et sa nägid rauda savimullaga segatult, tähendab seda, et kuigi nad segunevad inimseemne poolest, nad ei püsi üksteise küljes, nagu raud ei segune saviga” (Tn 2: 43). Mu silmad täitusid pisaratega, ma vaatasin üles ja tunnistasin: “See on tõde! See kõik on tõde!”
Sellel hetkel oli mu silme ees esmakordselt võimas tunnistus, mitte ainult tunnistus Jumala olemasolust, vaid ka sellest, et Ta teab kõike ette ja et Ta kontrollib kõike. Sellel Piibli leheküljel seal tervisekaupade poes oli ühtäkki olemas loogiline, objektiivne ja kõigile kättesaadav usu alus. Tänu Taanieli 2. peatükile sai minu eelmise õhtu kogemus kindla aluse, aluse, mis on minu jaoks praegu täpselt sama kindel, sama veenev ja sama ratsionaalne kui kolmkümmend aastat tagasi.
Kindel alus
Loomulikult ei saa salata, et Taanieli 2. peatükk ei hiilga just erilise ratsionaalsusega. Kuningas näeb und, mida ta hiljem enam meenutada ei suuda, ning ta käsib õukonna teadjameestel talle mitte ainult unenäo sisu kirjeldada, vaid seda ka tõlgendada. Kui nad seda ei suuda või ei taha, võib kuningas lasta nad tükkideks kiskuda ja nende majad maha põletada. Kui nad tunnistavad oma võimetust (lamba maksa uurimine sel korral ei aita), käsib kuningas nad kõik, sealhulgas Taanieli, hukata. Kuid Taaniel palub kuningalt lisaaega, läheb koju, palvetab ning talle antaksegi kogu teave kuninga unenäo kohta. Seejärel räägib Taaniel kuningale tolle unenäost, seletab selle ära ning päästab kogu kuningriigi tarkade päeva. Ei ole just loogika tipp, tuleb tunnistada.
Kuid loogika ja mõistuslikkus sisaldub prohvetikuulutuses endas. Kas on võimalik, et mees, kes elas 500 aastat enne Kristust ja kes paljastas kogu maailma ajaloo oma kaasajast kuni tänapäevani, ei saanud jumalikku inspiratsiooni? Kuidas oleks ta ilma üleloomuliku väe sekkumiseta suutnud kirjeldada aastasadade ja -tuhandete kulgu, impeeriumide tõusu, langust ning hävimist?
See ei ole mingi lennukas ja kahtlane fenomen – nagu neitsi Maarja arvatav ilmumine – kergesti mõjutatavatele lapsemeelsetele inimestele ega ka kirjeldus mõnest müstilisest vaatemängust nagu mormoonide püha raamatu tõlkelugu. See on miski, mis on sama tõeline, kindel ja muutumatu nagu maailma ajalugu ise. Mida veel kindlamat ja muutumatumat kui ajalugu oleks Jumal saanud meie usu aluseks anda?
Valeteooriad
Taanieli raamatu 2. peatüki loogika ja tarkus on nii võimas, et kriitikud on sajandeid sellest peatükist mööda hiilida püüdnud. Üht sellistest katsetest kutsutakse Makkabeide hüpoteesiks, mis väidab, et Taanieli raamatut ei kirjutatud selle dateerimise ajal, vaid palju sajandeid hiljem, kui seal kirjeldatud sündmused olid juba aset leidnud.
Selle ideega tuli esimesena lagedale neoplatonistlik filosoof Porphyry (234–305 a pKr), kes väitis, et Taanieli raamatu kirjutasid tegelikult juudid teisel sajandil enne Kristust Kreeka seleukiidide vallutuste ajal. Tänapäeval nõustub selle teooriaga enamik kristlastest, sealhulgas ka piiblikommentaatorid. Miljonid usuvad, et Taanieli raamat kirjutati 167.–164. aasta paiku eKr, Makkabeide ülestõusu ajal Antiochus Epiphanese vastu. Öeldakse, et kõik see, mida Taanieli raamat kirjeldab, kirjutati vaticinia ex eventu, pärast nende sündmuste toimumust. Ehk siis raamat, mis dateerib iseennast VII ja VI sajandisse enne Kristust, kirjutati tegelikult mitusada aastat hiljem.
Kuigi Makkabeide hüpoteesil on olnud palju toetajaid, kahtlevad paljud uurijad selle paikapidavuses, sest Taanieli raamatu 2. peatükk annab neile selleks kuhjaga põhjust.
Oletagem hetkeks siiski, et Taanieli raamat kirjutati 160. aastatel enne Kristust. Kuidas oleks saanud keegi, kes elas 150 aastat enne Kristuse sündimist, ennustada nii täpselt ette Rooma impeeriumi langust ja jaotumist väiksemateks riikideks, mis “ei püsi üksteise küljes, nagu raud ei segune saviga” (Tn 2:43)? Euroopa riigid on üksteisega sõjajalal olnud 20. sajandini ja kui arvestada kriisi Balkanil, on nad seda jätkuvalt. Kõigest kaks aastat enne Nõukogude Liidu lagunemist – vaid kaks aastat! – ei suutnud maailma parimad poliitteadlased seda ette näha. Ja siin on mees, ajast 160 aastat enne Kristust, kes täpselt kirjeldab tänase Euroopa olukorda?
Makkabeide hüpoteesi tegelik mõte oli prohvetlike ettekuulutuste eitamine. Ja ometi on Taanieli 2. peatüki prohvetikuulutuse haare nii lai, hõlmates nii kauget tulevikku, et see iseenesest lükkab kõrvale katse seda prohvetikuulutust ära nullida. See hüpotees kukub läbi selles, millele ta kõige rohkem oli suunatud: ta ei suuda ära võtta Taanieli raamatu jumalikku, inspireeritud iseloomu.
Vaadake vaid Taanieli prohvetikuulutuste väge. Porphyryle, kes kirjutas kolmandal sajandil pärast Kristust, valmistas see raamat suurt peavalu, ta oli nii kimbatuses nendest ilmsetest tõenditest, mida see raamat tema kaasaja kohta ütles, et ta tuli välja ideega, et see raamat pidi olema kirjutatud oma dateerimisajast sajandeid hiljem. Porphyry pani oma teooria kirja 1800 aastat tagasi, ja kui Taanieli raamat tekitas 18. sajandit tagasi sellise reaktsiooni, siis kui palju usaldusväärsem peaks see raamat olema tänapäeval meile, ajal, kui palju rohkemad ajaloolised sündmused on näidanud Taanieli ennustuste tõepärasust.
Ja kui Taanielil oli õigus suurte ajalooliste murrangute asjus sajandeid enne nende toimumist, kas siis ei oleks loogiline ja mõttekas teda usaldada ka milleski palju väiksemas ja lihtsamas – aastaarvudes, millega ta oma raamatu dateerib?
Neljas kuningriik
Nebukadnetsar nägi unenäos, mis on kirjas Taanieli 2. peatükis, kuju, maailma ajalugu sümboliseerivat skulptuuri (Tn 2:31-45). Tavaline seletus selle kohta, mida sümboliseeris kullast pea (Babüloonia), hõbedast käed ja rindkere (Meeda-Pärsia), pronksist kõht ja reied (Kreeka), rauast jalad (paganlik Rooma) ning raua ja savi segust labajalad ja varbad (iseseisvad Euroopa riigid), ei ole omane vaid adventistidele. Miljonid kristlased ja juudid, sealhulgas ka suured protestantlikud reformaatorid, on sajandite jooksul seda peatükki just nõnda tõlgendanud.
Vastupidiselt esimesele kolmele kuningriigile, mille metall asendub pärast riigi langust teisega, säilib neljanda kuningriigi raud kuni maailma lõpuni, olgugi et segatult savimullaga (Tn 2:43). Neljas kuningriik, mis tõuseb pärast Kreekat, suurendab oma mõju ning jätab jälje maailma lõpuni (Tn 2:33; 34; 40-44). See fakt aitab meil seda kuningriiki kindlaks teha, sest on vaid üks impeerium, mis aegade lõpuni oma mõju avaldab – Rooma.
Rooma impeeriumi kui neljandat kuningriiki aitavad identifitseerida ka paralleelsed tekstid Taanieli raamatu 7. ja 8. peatüki näol, mis ainult ei korda Taanieli 2. peatüki ajaloolist stsenaariumi, vaid mis lisavad ka nüansse, mida see peatükk ei sisalda. Taanieli 7. peatüki neljas kuningriik, mis tõuseb pärast Kreekat, kestab kuni maailma lõpuni (Tn 7:19–28). Sama asi juhtub Taanieli 8. peatüki põhjal, viimane võim, mis tuleb pärast Kreeka langust, jääb lõpuni kestma, kuigi selles toimuvad ka mõned muutused (need muutused sümboliseerivad paganliku Rooma muutumist paavstlikuks Roomaks) (Tn 8:22–25).
Niisiis, kõigis kolmes peatükis – Taanieli 2., 7. ja 8. – jääb võim, mis tõuseb pärast Kreeka langust paarsada aastat enne Kristust, püsima aegade lõpuni. Milline võim võiks see veel olla kui mitte Rooma?
See teadmine on muutunud väga oluliseks just praegu, ajal, mil mitmed püüavad kõrvale hiilida sellest “poliitiliselt ebakorrektsest” tõlgendusest. Teised, olles pimestatud meie kaasaja sündmustest, on asunud neid Taanieli raamatu peatükke teisiti interpreteerima, hoolimata sellest, et nii hakkavad need tekstid iseendale vastu rääkima. Veidi rohkem kui 20 aastat tagasi püüdsid mõned adventistid – kaotades silmist laiema pildi – külma sõja valguses selgitada, et prohvetikuulutused, mis olid osutanud Roomale, täituvad tegelikult Nõukogude Liidus. Ning praegu usuvad mõned samasse lõksu langedes, et tegelikult on islam selle prohvetikuulutuse keskpunktis.
Ja ometi ei viita need tekstid islamile ega ka mitte nõukogude kommunismile, kuna kumbki neist ei tõusnud kohe pärast antiikse Kreeka langemist. Need tekstid viitavad ilmselgelt Roomale.
Mitmekordsed täitumised?
Taanieli 2. peatükk on väga konkreetne prohvetikuulutuse tähenduse suhtes: neli kuningriiki tõuseb üksteise järel kuni aegade lõpuni, mil Jumal loob igavese kuningriigi, mida sümboliseerib “käte abita” (Tn 2:34) lahti murtud kivi, mis hävitab kõik, mis oli enne teda. Taanieli 2. peatükk ei anna meile ainult maailma valitsenud impeeriumide täpset arvu, vaid ka omadusi, mis aitavad neid impeeriume ilma kahtluseta identifitseerida.
Sama teema kordub Taanieli 7. peatükis, kus ingel seletab Taanielile metsaliste tähendust: “Need suured metsalised, keda on neli, on neli kuningat, kes tõusevad maa peal” (Tn 7:17). Nagu ka Taanieli 2. peatükis, aitavad väikesed detailid neid kuningaid identifitseerida. Taanieli 8. peatükk mitte ainult ei kirjelda impeeriume, vaid nimetab kaht neist (salmid 20, 21) ka nimepidi: Meeda-Pärsia ja Kreeka. 2. peatükis nimetatakse nimepidi veel ka kolmandat impeeriumi: Babüloonia (Tn 2:38).
Kui me lisame siia veel ka Uue Testamendi tunnistuse, siis saame teada ka neljanda impeeriumi nime. Nii evangeeliumid, apostlite tegude raamat kui ka Johannese epistlid avaldavad selle kuningriigi nime: Rooma. “Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu üles kirjutada kogu maailm” (Lk 2:1). Augustus oli keiser, kes pani aluse Rooma impeeriumile. Kui Jeesus ennustas ette Jeruusalemma hävitamist roomlaste poolt, seostas ta selle Taanieli raamatu prohvetikuulutustega (vt Lk 21:20–21; Mt 24:15). Jeesus ise tõi Rooma Taanieli prohvetikuulutustesse.
Niisiis identifitseerib Taanieli raamat koos Uue Testamendiga kõik neli impeeriumi. Mõned on aga veendunud, et need prohvetikuulutused täituvad mitmekordselt – et ühel juhul osutavad nad konkreetsetele maailmavõimudele, kuid teisel juhul tähendavad need samad sümbolid hoopis midagi muud. Vastavalt sellisele hermeneutilisele lähenemisele on prohvetikuulutuste tähendus paindlik, dünaamiline ja ajas muutuv. Selliste korduvate täitumiste puhul, kus ei ole üht domineerivat lähenemist, võib prohvetikuulutustele anda palju erinevaid tähendusi, millel lõppeks ei ole mingit mõju.
Kuigi adventistid tunnistavad, et põhimõtteliselt võib mõnel prohvetikuulutusel olla mitu jumalikku täitumist, ei ole seda võimalik näha ühegi Taanieli apokalüptilise prohvetikuulutuse puhul. Mitte miski neis tekstides ei viita mitmekihilisele tähendusele. Pealegi antakse impeeriumidele sellised iseloomustavad tunnused, mis vähendavad tunduvalt võimalust neile teist identiteeti anda, teiseks on neil kindel ajalooline järjestus, mis samuti kitsendab teisi seletusi, ja kui sellest ei ole veel küllalt, siis nimetatakse neid impeeriume peale ühe ka nimepidi. Niisiis ei ole ühtegi ajaloolist tõendit selle kohta, nagu peidaks Taanieli raamatu prohvetikuulutused endas erinevate aegade jaoks erinevaid tähendusi.
Viies kuningriik
Meie tähelepanu Taanieli 2. peatüki puhul ei peaks keskenduma vaid minevikule, langenud ja kadunud ajaloolistele impeeriumidele, vaid me peaksime lootusrikkalt ka tulevikku vaatama. Meile peaks kindlust sisendama see, et sama prohvetikuulutus, mis on aja jooksul oma usaldusväärsust mineviku kohta tõestanud, osutab tegelikult suurepärasele lõpule – Jumala igavesele kuningriigile, mille Jeesus on meile oma vere kaudu kindlustanud. Suur kuju, mis sümboliseerib seda maailma, hävitatakse käte abita lahti kistud kiviga ja maapealsetest impeeriumidest ei jää mitte midagi järele (Tn 2:35). Kogu see maailm – oma auhiilguse ja võimude ja saavutustega – saab otsa. Järele jäävad vaid need, keda Jeesus on vabastanud ja keda katab ning muudab Tema õigus, “see Jumala õigus, mis tuleb Jeesuse Kristuse usu kaudu kõikidele, kes usuvad” (Rm 3:22). Kõik muu saab “aganate sarnaseks suviselt rehealuselt” (Tn 2:35), mille tuul ära puhub ja millest ei jää jälgegi järele.
Jah, ma mäletan siiani oma esimest piiblitundi – Taanieli teist peatükki. See oli peagu 30 aastat tagasi, mis tundub pika ajana, aga mis tegelikult on vaid üks silmapilk, võrreldes selle ajalooga, millest prohvetikuulutus kõneleb. Ja ometi, mis on kõik need aastatuhanded, võrreldes sellega, mille Jumal on meile valmistanud? Tema kuningriik “jääb igavesti hävimatuks ja selle valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti” (Tn 2:44). See on tõeliselt julgustav tõotus viimase kuningriigi kohta. Ja kuna Taanielil oli õigus nelja eelmise kuningriigi osas, siis kui mõttekas – ja ratsionaalne – on teda uskuda ka viimase, viienda kuningriigi osas, mis jääb igavesti kestma.
Clifford Goldstein
Rein Kalmus:
Clifford Goldstein on huvitav persoon adventkiriku kirjanduslikul maastikul. Sündinud on ta 1955.aastal USA-s New Yorgis, kasvas üles sekulaarses juudi perekonnas. 1980. aastal sai temast kristlane, kui ta leidis enda jaoks Jumala ja koguduse adventistide seas. Õppinud on ta Southern College`is ja John Hopkinsi Ülikoolis. Goldstein on olnud ajakirjade Shabbat Shalom ja Liberty toimetaja ning alates 1999. aastast valmivad tema käe all meie hingamispäevakooli õppetükid. Ta on olnud viljakas kirjamees, üllitades tänaseni 18 raamatut ja hulgaliselt artikleid adventistide perioodikas. Erilise tähelepanu all tema käsitluses on olnud eshatoloogilised küsimused.
Goldstein on julge sõna ja avameelse ütlemisega autor. Avatud hinge ja kaine mõtlemise puhul aitavad tema teosed vaadata otsa tõsiasjadele, ilma et need tooksid masendumist ja võõrdumist. Tema sulest on tulnud raamatuid, nagu näiteks “Ülejäänud”, mis on aidanud inimestel tagasi saada oma kõikumalöönud usku adventkogudusse kui jumalikku institutsiooni. Goldstein on sügava Jumala-tunnetusega kristlane, kes hoolitseb koguduse vaimuliku kasvu eest kogu südamega. Olgem siis avatud sellele kutsele minna koos autoriga sügavuti ja mitte pinnapealselt. Ilusat lugemiselamust!
Rein Kalmus on Tartu ja Elva adventkoguduste pastor
In English