Jõulutuledest ja meeleparandusest

Avaldatud 5.5.2021, autor Kristi Taidla, allikas Meie Aeg

Eelmise aasta jõulukuul kaunistati meie kodu vastas olev kohvik ilusate värviliste jõulutuledega. Heldisin neid vaadates. Õhtul magama minnes avastasin, et need tuled olid meiega ka magamistoas – hoolimata ruloost ja kardinatest plinkis terve meie tuba. Mul on üks kiiks, nimelt saan magada ainult kott­pimedas ruumis. Vaatasin magamistoa pimeduses rahutult väherdes „kustu-põlema“ programmi ja hakkasin aimama, et see kestab nõnda vähemalt uue aastani.

Järgmisel päeval kohtas abikaasa juhuslikult kohviku perenaist, kes minu loost midagi teadmata vabandas, et üks tema töötaja oli unustanud ööseks tuled välja tõmmata. Ta oli nimelt eelneval päeval palunud oma töötajatel õhtuti lahkudes jõulu­tuled kustu panna. Kui abikaasa sellest rääkis, heldisin mõttest, et juba eos nii armsasti meie peale mõeldi.

Läks aga nii, et tol jõulukuul tõmmati tuled välja vaid mõnel üksikul loetud korral. Nii sai alguse meie teise korruse igaõhtune lahing läbi akende sinna pressiva diskoga. Katsin kardinad fliisidega, ent ometi käis valgusmäng edasi. Jaa, tean, et me vajame paksemaid fliise ja paksemaid kardinaid! Ent sellest hetkest algas minu sees lahing teemal „minu tõde ja õigus“.

Tundsin, et minu vajadustest on üle sõidetud ega märganudki, kuidas nii äkitselt, justkui peoga pühituna, oli kadunud veel üks hinnaline asi – hingerahu. Jõulutuled olid endiselt ilusad ja värvilised, aga neist oli saanud see sümboolne miski, mis sõitis minu magamistuppa ja minu õiguse tühermaale iga kord, kui algas uneaeg.

Nii see kestis kuni hommikuni, mil hiilisin plinkivast magamistoast alumisele korrusele palvetama. Avasin Piibli ning lugesin: „Rahu, rahu kaugel ja lähedal olijale, ütleb Jehoova, ja ma parandan teda! Aga õelad on otsegu mässav meri, mis ei saa rahuneda ja mille veed kobrutavad kõntsa ja muda! Õelatel ei ole rahu, ütleb minu Jumal!“ (Js 57:19–21) ja „Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke jutad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked? Siis sa hüüad ja Jehoova vastab, kisendad appi ja Tema ütleb: „Vaata, siin ma olen!“ Kui sa oma keskelt eemaldad ikke, sõrmega näitamise ja nurjatuma kõne, kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsegu keskpäev! Ja Jehoova juhatab sind alati ning toidab su hinge põudsel maal; ta teeb tugevaks su luud-kondid ja sa oled otsegu kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille vesi iialgi ei valmista pettumust!“ (Js 58:6, 9–11)

Ohkasin. Tundsin kurbust ja kahetsust, et olin lasknud sisemisel rahul kaduda ning kaotanud nii palju väärtuslikke hetki pahandumise ja sügaval sisemuses näpuga näitamise peale. Sest enne kellestki, millestki pahandumist, enne kui valu muundub kibeduseks, toimub meie sees kohtumõistmine.

Mõistsin, et olin enesele teadvustamata sikutanud õlgadele kohtumõistmise ränkraske koorma, mida meile, inimlastele, ette pole nähtud. Jumal, võtnud selle nii keerulise ja vastutusrikka ülesande vaid enese kanda, on juba ette teadlikult säästnud meid millestki, mis käiks meile üle jõu.

Mul oli kahju, et olin nende inimeste eest palvetamise ja neile õnnistuste palumise asemel keskendunud iseendale ja valgusvihud sellele õnnetule oma õigusele suunanud. Mida muud on minu õigus mulle elus toonud kui rahutust, valu, lahkhelisid ja õnnetuks olemist?

Alandasin end põlvedele ja palusin Jumala ees oma pahandumise ja kohtumõistmise pärast vabandust. Palusin enesele uut südant – tasast, malbet ja alandlikku. Palusin kõigi kohviku töötajate ja nende perekondade eest ning peale palvet juhtus midagi imelist. Võisin tõusta püsti ning vaadata neid jõulutulesid taas nii nagu esimesel päeval – heldimuse ja sooja tundega! Kogu haigetsaamine, pahameel, kibedus ja mind end ohvrina tundma panev ülekohus oli hetkega kadunud ning asendunud sügava rahu ja rõõmuga!

Hoolimata taas säravatest silmadest ei olnud Jumal minuga veel valmis. Ta soovis selle õppetunni markeriga alla joonida!

Samal hommikul otsustasin meie noorima poja lasteaiast koju jätta ja temaga kvaliteetpäeva veeta. Olime koos suppi keetmas, kui minus hakkas helisema tunne, et peaksin toidutegemise pausile panema ja kohvikusse pisikesele koogitükile minema.

„Pane ennast ilusasti riidesse, mul on sulle üllatus.“ „Kas see on komm?“ uuris poeg. „See on veel parem kui komm – me läheme kohvikusse kooki sööma!“ vastasin talle, mille peale nägid mu silmad meie poega tegemas tema senise elu kiiremaid riietumisvõtteid.

Olime juba valmis toast lahkuma, kui ta mind äkitselt peatas: „Oota, ma võtan piparkoogi ja kingin selle tädile, kes meile restoranis kooki küpsetab,“ hüüdis ta, ise samal ajal hoolikalt ilusamat piparkooki valides. Restorani jõudnud, ulatas poeg häbelikult teenindajale oma väikesest peost veel pisema glasuuritud piparkoogiteo. Sõime parasjagu kooki, kui restorani perenaine meie lauda tuli, poja ette kummardus ja talle pisikesel taldrikul piparkooki näitas. „Aitäh sulle, me sööme selle kohvi kõrvale kõigi töötajatega ühes ära,“ lisas ta naeratades.

Ennast lahkuma sättides märkasin, et meie väike poeg piidleb silmanurgast tasakesi jäätisekülmikut. Teadsin, et siinsed jäätised on kallid ja et koogitükid olid niikuinii juba kena summa raha, aga miski mu sees sulatas jää ja nii me seisime seal kapi ees ja valisime talle jäätist.

Seejärel läksin jäätise eest maksma, kuid teenindaja keeldus ja lisas lõppu: „See on tasuta.“ „Tasuta?“ ei suutnud ma imestust varjata. Selsamal hetkel astus leti taga asuvast köögiuksest välja restorani perenaine, kes suundus otse jäätisekapi poole. „Milline jäätis sulle maitseb?“ uuris ta pojalt. „Kas see? Aga see?“ lisas ta, ise samal ajal jäätiseid kotti ladudes. Seisin seal nagu soolasammas ja miski soe valgus mu põsele. Seejärel märkasin, et teenindaja pühib samuti silmist pisaraid. Jäätiseid täis kott ulatati pojale, kes sugugi ei pisardanud, vaid naeratas laialt, silmad rõõmu täis.

Jalutasime restoranist õue kui temalt küsisin: „Kas said aru, et need jäätised kingiti sulle niisama?“ „Jaa!“ vastas poeg, endal nägu ikka veel säramas. „Mis sa arvad, miks nad sulle need jäätised kinkisid?“ pärisin. „Ei tea,“ vastas ta ikka veel naeratades.

Aga mina teadsin. Asi ei olnud piparkoogis, asi ei olnud neis 15 jäätises seal kotis, asi ei olnud minus ega ka minu pojas. Asi oli selles, et hetkel kui anname oma kibeduse Jumalale ära, annab Jumal vastu midagi palju ilusamat ja helgemat kui seda on südamevalu ning selle talumatu raskus! Nii nagu meie väike poeg andis südamest tuleva tänu, selle tillukese rohelise glasuuritud teo kellelegi, kes küpsetas talle maitsva koogi, ning sai vastu suure kotitäie jäätiseid, nii annab Jumal meile iga kord südamerahu ja säravad silmad, kui ulatame oma koormad Talle. Iga kord kui usaldame, tunnistame talle siiralt oma valu, hingehaavad, ebaõigluse ja kibeduse, puhastab Ta need tunded ja annab tagasi midagi palju helgemat: rõõmu ja rahu. Seda on rohkem kui küll!

„Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lapsiks,“ kirjutab Matteus ja tal on õigus! Armas sõber, kui sul on mõni valu, hingehaav või talumatuna tunduv ülesõitmine hingel, anna see julgelt Jumalale üle! Ta võtab rõõmuga Sinu raskused ja voolib „plinkivatest tuledest“ hoolimata säravad silmad ja rõõmsa südame! Ta läheb veel kaugemale, Ta saab teha sedasama isegi koos „plinkivate tuledega“!

Tolsamal reede õhtul, hingamispäeva õhtul, vaatasin taas magamistoas käivat diskot, kui äkitselt puudutas miski ilus mõte mu südant – sain aru, et need tuled tähendavad ju seda, et olen erinevalt eelmise aasta jõuludest kodus ning seda oma kalli perega! Ma ei ole haiglas, mu kätel pole kanüüle ega ripu kaelas väike sinise kaelarihmaga EKG-kotike. Ma olen kodus! Ma olen elus! Selsamal hetkel adusin veel midagi. Jumal oli tol päeval teinud seda taas – kognitiivset käitumisteraapiat!

Märgin siinkohal ära ka selle, et meie Jumalal on huumorisoon, sest järgmisest õhtust alates pandi need jõulutuled peale töötajate lahkumist kustu. Iga kord!

Tean, et olen puudulik ja mul on pikk tee minna, ent rõõmustan, et ma pole sellel teel üksinda. On veel keegi, kes käib mu kõrval, kätel ja jalgadel augud, mis tunnistavad, et ka Tema on käinud lahingus ja võitnud. Keegi, kelle küljel on arm, mälestuseks sinna pistetud odast. Keegi, kelle silmad on täis piiritut armastust minu, sinu ja igaühe vastu, keda oled eales kohanud või alles kohtad. See armastav käsi kannab meid läbi kõikide tunnete ja mõtete, mida Temagi on kannatanud ja võitnud. Sinu ning minu pisike käsi selles suures imelises käes kannab meid nii, et see muudab meie kaotuse võiduks, alanduse ülenduseks, kurbuse rõõmuks, kibeduse armastuseks ja pimeduse valguseks.

Õde E. White on kirjutanud ilusa mõtte: „Usalda siis Issandat Jeesust, et Tema juhib sind sammhaaval õigel rajal. Sa võid igast edasi liigutud sammust ammutada kindlust ja jõudu, sest sa võid veenduda, et sinu käed on Tema käes. Sa võid joosta ega tüdi, sa võid käia ega väsi, sest sa võid usu kaudu mõista, et sinu käsi on Kristuse käes. Sa ei vaju julgusetuse all kokku, sest õpid aina enam Issandat tundma ning Teda usaldades on sul kindlus, et See, kes kunagi ei hülga neid, kes Teda täielikult usaldavad, on sinu alatine Abimees.“

Tean, et kordan end järgneva salmiga, ent need sõnad on nii kandvad ja julgustavad: „Siis alanduge Jumala vägeva käe alla, et Ta teid ülendaks omal ajal! „Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest! Aga kõige armu Jumal ise, kes meid on kutsunud oma igavesse ausse Kristuses, võtku teid, kui te pisut olete kannatanud, valmistada, kinnitada, teha tugevaks ja rajada!“ 1Pt 5:6, 7; 10

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat