Alustan sellest, et ütlen midagi vastuolulist. Ma ei arva, et peaksime evangeliseerima inimesi, kes on otsustanud seitsmenda päeva adventistide kogudusest lahku lüüa.
Ma tean, et see võib mõnel harja punaseks ajada, aga kuulake mind ära.
Jeesus räägib Luuka 15. peatükis kolm lühikest lugu, mis on vastuseks variseride ja kirjatundjate nurinatele. „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!“ (s 2): tähendamissõna kadunud lambast (s 3–7), tähendamissõna kadunud mündist (s 8–10) ja tähendamissõna kadunud pojast (s 11–32). Me tunneme kõiki neid lugusid.
Kadunud asja väärtus kasvab iga looga, samuti kasvab selle olulisus. Lammas on üks sajast, münt on üks kümnest ja poeg on üks kahest. Mida haruldasem on kadunu, seda hinnatum ta on. Lammas võis eksiteele minna või olla vigastatud ilma teadliku kontrollita, münt läks kaduma selle omaniku hoolimatuse tõttu, poeg tegi läbimõeldud otsuse.
Mõned meie koguduse kadunud on sattunud oma olukorda asjaolude tõttu, mis ei allu nende kontrollile. Kuritarvitamine, hoolimatus või keerulised eluolud – seda kõike sai liiga palju ja nad läksid ära. Teised teevad lahkumiseks läbimõeldud otsuse. Teatud juhtudel on meil vaimulik ja perekondlik kohustus neid otsida, siduda nende haavu ja aidata neil leida tagasitee. Ent teinekord peame neil laskma minna.
Nii pastori, lapsevanema, õe-venna või sõbra jaoks on keeruline ülesanne tunda ära, millega kadunud inimese puhul parasjagu tegu on. Esimese kahe vardja ja hoolekandjana lähevad karjane ja naine kadunut otsima. Kolmanda tähendamissõna isa ootab. Kui poeg lõpuks mõistusele tuleb, teades, kes on tema isa ja kus on kodu, teeb ta elus kannapöörde. Isa näeb teda juba kaugelt tulemas, kuna ta on poega oodanud, valmis teda embama.
Meie kogemused kadunutega
Seitsmenda päeva adventistide kogudusel on selle teema kohta häbiväärselt palju andmeid. Me teame, kes läheb, mis põhjustel läheb ja missugusel eluhetkel otsustatakse minna ja missugused olid koguduse või pastori reaktsioonid minemisele. Meie kogudus on inimeste lahkumise fenomeni uurinud alates vähemalt 1965. aastast.
Viimase 55 aastaga on seitsmenda päeva adventistide koguduse liikmeks saanud 40 miljonit inimest. Alates 1965. aastast on nendest 40 miljonist inimestest 16 miljonit (40,1 protsenti) otsustanud kogudusest lahkuda ja 63% lahkunuist olid seda tehes noored täiskasvanud. Ühe uurimuse järgi on lahkumise kaks peamist põhjust järgmised: 1. „Ma lihtsalt triivisin eemale“ (28%) ja 2. „kaastunde puudumine nende suhtes, kes on vaevas“ (25%). Kuigi enamusel (56%) on seitsmenda päeva adventistide koguduses olemisest rõõmsad mälestused, liitus vaid 8% lahkunutest aktiivselt mõne teise kogudusega.1
Pew uuringukeskuse usulise maastiku uuring aastast 2014 vaatas sügavuti rahvastikumuutusi nende seas, keda nimetatakse „eikellekski“ – inimesed, kel ei ole usulisi eelistusi.2 Kui Pew seda USA rahvastikusegmenti esimest korda uurima hakkas, aastal 2007, moodustasid „eikeegid“ rahvastikust 16%. 2016. aasta uuringus oli see osakaal kasvanud 26 protsendini.3
Pew kirjeldab olukorda nii: „Kristluse osakaal rahvastikus on vähenenud ja usulised „eikeegid“ on kasvanud erinevates rahvastikugruppides. … Ja kuigi usuliselt mittekuuluvate osakaal on kasvanud nii noorte kui ka vanemate seas, on see osakaal eriti suurenenud noorte täiskasvanute seas.“
Selliste inimeste arvu kasv, kel puuduvad usulised eelistused, ei tähenda, et nad oleksid usuvälised inimesed. „Suurem enamus neist usulistest „eikeegitest“ (78 %) ütleb, et nad kasvatati üles konkreetse religioosse süsteemi liikmetena, enne kui nad oma usulise identiteedi täiskasvanueas endalt heitsid“.4 See endiste liikmete grupp on oma religioossest traditsioonist irdunud. Neile ei meeldi organiseeritud religioon, nad on institutsioonivastased, kuid usuliste traditsioonide ja vaimulike teemade vallas kõrgesti haritud.
Kui keegi on kogudusest lahkunud, on nad teinud seda omadel põhjustel. Nad teavad, kes me (adventistid) oleme, mida me usume ja mille eest seisame. Kirjeldus karmiinpunasesse riietunud naisest, kes ratsutab merekoletisel, ei muuda suure tõenäosusega nende meelt. Peab esitama küsimuse: kas meil on pakkuda midagi uut?
Pastorina on keeruline öelda: „Ära aja taga „eikeegeid““. Minu esimene impulss on püüda meelitada kõik kadunud koju, veenda neid, et just siia nad kuuluvadki, ja kinnitada neile, et just see ihu ja hoone on see, kus Jeesus neid näha soovib. Aga ma pean samas tunnistama, et individuaalsed vaimsed teekonnad on sellest pildist palju keerulisemad.
David Kinnaman kirjutab Barna aruandes: „Noored kristlased kipuvad olema isiklikul pinnal teadlikumad kultuurilisest temperatuurist kristlike teemade ümber.“ Mis puudutab nooremaid põlvkondi, „näitavad andmed väga suurt kõikumist millenniaalide seas, eriti selles osas, mis puudutab kutset jagada oma usku teistega.“
Kinnaman jätkab, öeldes, et pea pool millenniaalidest (47%) jagab mingil moel seisukohta, et isiklike uskumuste jagamine teise usu esindajaga lootusega, et see inimene pöördub ühel päeval tema usku, on ebasoovitav. X-põlvkonna seas oli see osakaal veidi üle veerandi, beebibuumi põlvkonnas (19%) ja eakate seas (20%)üks viiest. Kuigi Z-põlvkonda selles uurimuses ei vaadeldud, ilmneb nende postkristlik ellusuhtumine ka siin ja võimendab seega hoiakut evangelismi suhtes.5
Läbimõeldud lähenemine
Pastorina olen evangelismist kümnel korral üheksast valesti aru saanud – see on minu soov muuta teine inimene endasuguseks, selmet aidata tal arendada välja sügavam suhe Kristusega. David Kinnaman ja Craig Springer märgivad Barna aruandes ära, et 71% „eikeegitest“ ütleb, et neid ei huvita vaimulik tõde, vaid nad on avatud vaimulikule vestlusele, kui nende vestluskaaslane „kuulab ilma hukkamõistuta“ (62%) ega „sunni neile peale oma järeldusi“ (50%). Nende uuring rõhutab vahetu suhtlemise olulisust, mis juhib vaimuliku vestluseni.6 See kõlab loogiliselt, kuna tavaliselt ei tule inimesed Jeesuse juurde sel põhjusel, et neil said argumendid otsa; nad tulevad, kuna Tema armastus tõmbab neid sellesse suhtesse.
Barna „Evangelismi elustamine“ ütleb, et tavapärased barjäärid „eikeegite“ evangeliseerimisel on nende teadmised religioossetest uskumustest, nende varasemad negatiivsed kogemused usklike inimeste ja usuliste institutsioonidega, skepsis nende inimeste motiivide suhtes, kes püüavad neid muuta, ja nende kartus, et neid vastastikuses suhtlemises ei kuulata või ei austata. Kõiki neid tõkkeid saavad eemaldada ehedad sõbrad ja pereliikmed, kelle suhtlemises ei ole hukkamõistu, kes on asjatundlikud ning kes soovivad pidada vestlust ja toetada teisi.
Tagasi Luuka 15 juurde: vanem vend kaebleb hukkamõistust ja distantseerib end oma vennast – „see su poeg“ ütleb ta oma isale. Lugu lõpeb sellega, et vanem vend seisab väljas, et nautida iseenda häid tegusid. Ustaval seitsmenda päeva adventistil on lihtne istuda oma lemmikpingis, tuua oma annetused ja kümnis ning mõtiskleda selle üle, kui ustavad nad Jumala Sõnale on, jättes samal ajal kõrvale selle, et nad võiksid olla seda tüüpi inimesed, keda kadunud pojad ja tütred vajavad, kui nad peaksid otsustama koju naasta.
Üks Noorte Adventistide algatuse7 eeliseid, mille tunnistajaks olen isiklikult olnud, on siiras soov muuta kohaliku koguduse kultuuri nii, et inimesed ei soovi sellest kogudusest lahkuda. Eesmärk on muuta kogudused soojaks ja empaatiliseks kogudusepereks, mille prioriteet on noored inimesed ja nende perekonnad. Sellised kogudusepered annavad noortele koguduse kultuuri kujundamisel päriselt juhtimisvõimalusi ja autoriteetseid rolle. Sellisel koguduseperel on oma kohalikus kogukonnas ja maailmas mõju. Just sellistesse kogudustesse tahavad kadunud pojad ja tütred kuuluda. Sellised kogudused ei ole tunnistajaks sellele, et nende noored lahkuksid.
Maailmas on palju kadunud lambaid ja kadunud münte – inimesi, kes on eemale jäetud ja kellele on haiget tehtud. Meie ülesanne on pakkuda neile tervenemisel abi.
Aga ma ei arva, et me peaksime püüdma evangeliseerida inimesi, kes on langetanud kaalutletud otsuse seitsmenda päeva adventistide kogudusest lahkuda. Me peame laskma neil oma tempos rännata, teadmisega, et Jeesus kontrollib olukordi. Me võime olla kuulajad. Me võime nendega koos leinata, tähistada koos nendega, rõõmustada nendega sealt, kus me ise oleme. Me võime olla järjepidevad ja turvavõrk, millele nad saaksid kukkuda. Me võime muuta koguduse kohaks, mida nad soovivad koduks nimetada – kui nad on selleks valmis. Aga see peab toimuma nende ajal; meie ei saa määrata nende teekonna tempot.
Viimane asi, mida tahame, on, et vanemad vennad vaataksid neile ülalt oma varanduse otsast alla, keelates neile sissepääsu isa majja. Me peame moodustama turvalisi koguduseperesid, et kaasata suhtlusesse kadunuid – olgu selleks jõuks Isa armastus.
Timothy Floyd on Kansase ja Nebraska koguduste liidu (USA) noortejuht.
- David Trim, “Building Healthy Relationships With Members and Former Members,” Nurture and Retention Summit, Silver Spring, Maryland, 2019, www.adventistresearch.org/sites/default/files/Compressed%20N%26R%20Summit%202019%20presentationcompressed.pdf.
- “Religion in America: U.S. Religious Data, Demographics, and Statistics,” Pew Research Center’s Religion and Public Life Project, last modified Sept. 19, 2018, www.pewforum.org/religious-landscape-study/.
- “In U.S., Decline of Christianity Continues at Rapid Pace,” Pew Research Center’s Religion and Public Life Project, last modified June 9, 2020, www.pewforum.org/2019/10/17/in-u-s-decline-of-christianity-continues-at-rapid-pace/.
- Michael Lipka, “Why Some Americans Left Religion Behind,” Pew Research Center, last modified May 30, 2020, www.pewresearch.org/fact-tank/2016/08/24/why-americas-nones-left-religion-behind/.
- Barna Group, “Almost Half of Christian Millennials Say Evangelism Is Wrong,” last modified May 2018, barna.gloo.us/loc/efad870c-abf0-11ea-ab98-97f1b25274c3/article/premium/almost-half-of-practicing-christian-millennials-say.
- Barna Group, “Reviving Evangelism: Current Realities That Demand a New Vision for Sharing Faith,” lecture, Ventura, Calif., 2019.
- growingyoungadventists.com/.
In English