Selle rubriigi eesmärk on avaldada artikliseeria teemadel, mis kasvavad välja spiritualiteedi mõistest. Võtan selles seerias käsitleda teemasid nagu jumalasuhe, religioossus, usk ning neid ühendav spiritualiteedi mõiste ja kirjeldan nende omavahelisi seoseid. Samuti defineerin leina ja leinatöö ning kriisi. Ja võib-olla midagi veel... Kuna tegu on minu lõputööga Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris, on kirjutuslaad pigem akadeemiline.
Inimese maailmavaade räägib sellest, kuidas maailm toimib ja mis on tema koht ning mõjuala selles maailmas. Seda maailmapilti kutsutakse usuks. Usk hõlmab endas usaldust. Inimene loodab ja juhindub arusaamisest, et maailm on selline, milline inimene arvab selle olevat. Ta lähtub oma elu tähtsaid valikuid tehes usust. Taoline tegutsemine nõuab suurt kindlameelsust. Inimesel on vajadus kogeda, et tal on õigus või vähemalt tema usukogukonnal on õigus. On väga raske säilitada meelekindlust keskkonnas, kus lapsed surevad, ja ometigi teada, et inimene võib leida samasuguse usulise kindlameelsuse üsnagi teistsugusest maailmavaatest. (Klass 2019, 191–192)
Usk on lai teema. Käesolevas diplomitöös/artiklis piiritletakse usk objektiivse sisuga kognitiivse tahuga nähtuseks. Usk tegutseb inimese teadvuses. Objektiivsust kirjeldab õpetus. Õpetus visandab mõistelises keelepruugis seda usukogemust, mida elav usk endas hõlmab. Õpetus toob esile usu asjakeskse tahu. Selles räägitakse, milline on Jumal e usu objekt, ja kirjeldatakse usus toimuvat. Usk on kaasatud ajaloosse, käsil olevasse reaalsusesse, Piibli tekstidesse, erinevatesse kogukondadesse ja nende kohalikesse lugudesse. (Pihkala 2009, 85–86; Finucane 2009, 206)
Heebrea keeles kasutatakse usu kohta sõna emun ja kreeka keeles sõna pistis. Kummagi sõna tähendusväli hõlmab endas tõepärasuse ja usaldusväärsuse mõtet. Usu väärtus seisneb selles, kui usaldusväärne on usu objekt. Usu objekt määrab usu kvaliteedi. Piibellik usk on seotud isikuga. Usu keskmes on kohtumine isikuga. Usu kvaliteet ei seisne üksnes tolle isiku pühaduses, vaid pigem suhtes, mis inimesel usuelu objektiga on. (Pujic & Asaftei 2013, 71. 73–74; Kettunen 2003, 361)
Usu olemus
Nii Uues kui Vanas Testamendis on usk kesksel kohal. Uues Testamendis mõeldakse usu all usaldust, tõena pidamist, lootmist, teadmist ja tundmist. Sünoptilistes evangeeliumites ja Jeesuse õpetuses on esiplaanil usu usaldav ulatus. Johannese evangeeliumis lisatakse usaldusele teadmise/tundmise aspekt. Pauluse mõttemaailmas vastandub usk inimlikule tarkusele (1Kr 1:18–20). Paulus lisab usu usaldavale tahule teadmise aspekti (Fl 3:8–10). Tema hinnangul on usk „tõesse uskumine“ (2Ts 2:13). (Pöhlman 1974, 54)
Usku ja teadmist vahendatakse inimesele keele kaudu. Sõnu vajatakse Jumalaga ja kaasinimesega vestlemiseks. Jumal piiritleb ja mahutab end keele vahendusel inimese teadvusse. Keeleliselt väljendub usk jutlustes, Piiblis, tunnistuses, ülistuses ja palves. (Pihkala 2009, 84–85)
Usk on niisugune vahekord Jumalaga, milles pole kunagi pettust. Heebreakeelne sõna aman on sarnane sõnadega „kindel“, „usaldusväärne“, „vastupidav“, „uskuma“, „usaldama“. Sõna „uskuma“ tähendab „olulist esitama, põhiolemust esile tooma“. Siinjuures peetakse silmas asja või isiku „tõelisust, püsivust, tugevust“. Jumal tegutseb vastavalt oma olemusele ega loobu kavatsusest. (Riencker & Maier 2011, 671)
Religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar määratleb usu kahesuunaliseks. Inimese poolt vaadatuna on usk enese ja elu tunnetamise ning mõistmise viis. Jumala poolt vaadatuna jumaliku tunnetamise ja mõistmise vorm. Psühholoogias seostatakse usku aktiivse hakkama saamisega, enesehinnanguga, arusaamaga enda võimetest, probleemide aktiivse kokkupuutumisega ja positiivsete tagajärgede avaldumisega. Usk annab tegutsemissuuna ja juhib teadlikke valikuid tegema. Usk juhib moraali. (Poijula 2019, 202; Pujic & Asaftei 2013, 81; Lehtsaar 1994, 236)
Usuelu ja usupraktika
Käesolevas uurimistöös/artiklis mõeldakse usuelu all eeskätt seda elu, mida inimene elab oma jumalapildist lähtudes. Tegemist on mahuka mõistega. Usuelu hõlmab endas kogu inimelu tervikut, eeskätt suhtes Jumala, usulise kogukonna ja kaasusklikutega. Usueluga kaasneb elu kandev mõte, mis jõustab argielu. Usuelu ja psüühika on omavahel seotud. Usk võib olla psüühiliselt parandav. Ja mõjutada inimese isiksust süvatasandil. Lisaks võib usk olla inimese tõsiste konfliktide ja probleemide põgenemiskoht. Sellisel juhul osalemine usulises kogukonnaelus soodustab põgenemist, konfliktide lahendamise asemel, psüühilise rahutuse eest. Ja usulise aktiivsuse abil püütakse saavutada teatud turvalisus, et taluda lahendamata psüühilisi probleeme. Usuelu, mis tõrjub osa inimese elutõelisusest, pole küps ega esinda täiskasvanulikku eluarusaama. (Kettunen 1998, 391. 402; Kettunen 2003, 361. 366-367) Usk mõjustab meie elu tervikuna, mitte üksnes teatud kindlaksmääratud osa.
Seitsmenda päeva adventistide koguduse korras (2005) tuuakse välja praktilise usueluga kaasnevad järgnevad tahud: vaikus, jumalateenistus, mõtisklemine, osadus kaaskristlastega ja Jumalaga, palvus ja palve, laulmine, Piibli ja hea kirjanduse lugemine, kristlikud kogemused, osalemine koguduse töös, teadmiste omandamine, moraal, rituaal.
Lugemine on olnud ammusest ajast üks praktilise usuelu väljendusvorme. Piibli ja kristliku kirjanduse lugemine on kristliku vaimsuse praktiline osis. Kristlikust kirjandusest ei otsita teoreetilist informatsiooni Jumalast, vaid kinnitust ja sügavust olemasolevale usule. Lugemine juhatab inimese palvesse, on tihedalt seotud palvetamise ja mõtisklemisega. Selle eesmärk ei ole uute teadmiste otsimine. Pigem on see inimese kandva kihi puudutus varasemalt loetud materjali põhjal. (Kotila 2005, 198)
In English