Inimeste käitumine ja mõttemaailm on mulle huvi pakkunud peaaegu nii kaua, kui mäletan. Väiksena oli seiklusraamatute ja fantaasiateoste kõrval põnevaks lugemismaterjaliks minu ema psühholoogia-alane kirjandus ning mida vanemaks sain, seda enam hakkasid mulle meeldima sellised raamatud, mis panid mind peale sündmuskäigu nautimise ka tegelaste käitumise ja iseloomu üle järele mõtlema. Lisaks meeldib mulle inimesi jälgida ja püüda mõistatada, mis põhjused võivad peituda nende sõnade ja tegude taga. Niisugune huvi pole küll kunagi olnud piisavalt suur, et panna mind ülikoolis psühholoogiat õppima, aga olen märganud, et ka eesti keelt uurides paeluvad mind kõige rohkem just need teemad, mis jäävad kuhugi keeleteaduse ja psühholoogia piirimaile.
Peale inimeste vaatlemise ja nende käitumise analüüsimise meeldib mulle väga üksi olla. Osalt ma tõesti naudin iseendaga koos veedetud aega, eriti siis, kui sellega käivad kaasas head raamatud, muusika ja jäätis. Teisalt aga mängib minu üksindusarmastuse juures teatavat osa Aisopose valmist tuntud rebase ja hapude viinamarjade probleem – inimesel, kes on harjunud elu kõrvalt vaatama, on isegi teistega koos olles raske oma vaatlejarollist välja tulla ning tõeliselt seltskonda sulanduda. Kergem on iseendale väita, et ma tahangi omaette olla. Kõigele eelnevale lisaks on seesama inimkäitumine, mis mulle nii väga huvi pakub, hakanud viimaste aastate jooksul üha enam vastukarva käima. Mida rohkem ma psühholoogiakirjandust loen ja inimeste tegutsemise tagamaadega tutvun, seda enam olen hakanud nägema, kuidas inimesed teevad ikka ja jälle samu vigu. Niiviisi rikuvad nad ära oma lähedaste, eriti oma laste psüühika, kes võtavad vanemate vead üle, kujundavad need enda iseloomule vastavaks ja hakkavad neid seejärel muudetud kujul kordama. Kui ma olen püüdnud inimeste tähelepanu nende probleemide põhjustele juhtida, ei ole nad aga miskipärast sedasorti vestlusest kuigivõrd huvitatud.
Selline vastumeelsus inimeste suhtes ei ole kaugeltki mitte mulle ainuomane. Samuti ei ole tegu uue mõtteviisiga. Enamik inimesi, keda ma tean, on mõnikord väljendanud oma üleolekut või põlastust kellegi suhtes, kes enda elu silmanähtavate lollustega ära rikub. Eelkirjeldatud üldisemat halvakspanu inimeste vastu kohtab üksikisikute juures (loodetavasti) tunduvalt harvem, aga seda kipub sageli ette tulema vaimsetele väärtustele keskendunud organisatsioonides. Kui üksikisikut hoiab tagasi asjaolu, et üksinda maailma vastu seista on väsitav ja teistest inimestest täiesti eemale tõmbuda pea võimatu, siis organisatsioonis leitakse endale mõttekaaslasi, kes annavad ühtaegu jõudu ja leevendavad üksindust. Koos on kergem maailma „läbi näha“ ja sellele vastikusega selg pöörata. „Meie maailma vastu“ kõlab ju palju julgustavamalt kui „mina maailma vastu“.
Ühe vaimsetele väärtustele keskendunud organisatsiooniga olen ma kogu oma elu tihedalt seotud olnud. Olen juba neliteist aastat olnud koguduseliige ja käinud kirikus peaaegu sünnist saati. Seetõttu on „meie maailma vastu“ laadi ellusuhtumine mulle väga tuttav. Koguduse õpetuse alus, Piibel, on üks parimaid psühholoogia-alaseid kirjandusteoseid, mida ma kunagi lugenud olen, ning see toob halastamatu selgusega välja probleemid, millesse inimesed ikka ja jälle takerduvad. Piiblis on kirjas, mismoodi kuningate vead korduvad rahva elus ja vanemate vead laste elus. Piiblis kirjeldatakse üha uuesti tervete rahvaste allakäiku ja ei ole vaja ebatavaliselt suurt vaimset võimekust, et märgata neidsamu suundumusi praeguses ühiskonnas. Kristlased mõtisklevad minu hinnangul mittekristlastest keskmiselt rohkem elu ja selle mõtte üle ning seetõttu on neil kergem näha väljaspool kirikut olevate inimeste probleeme. Kui aga inimeste tähelepanu võimalikule lahendusele juhtida, kaotavad nad miskipärast vestluse vastu kiiresti huvi.
Seetõttu on täiesti arusaadav, kui kogudus maailmast eemale tõmbub ning jääb pigem uurija ja kõrvaltvaataja rolli. Keegi ei jõua lõpmatuseni maailmaparandajat mängida ning kergem on maailm selle vigadega hukka mõista ja vaimulikule enesetäiendamisele keskenduda. Ühest küljest on tõesti tore omaette olla ja üksteise seltskonda nautida, eriti siis, kui sellega käivad kaasas kristlikud raamatud, üldiselt heakskiidetud kirikumuusika ja tervislikud maiustused. Samas võib vabatahtlik üksindus muutuda mingist hetkest pealesunnituks, sest kristlane ei oska enam vaatlejarollist välja tulla ja ennast koos teistega tõeliselt hästi tunda.
Möödunud aastal olen saanud tavalisest palju rohkem üksi olla. Osalt on üksindus tingitud COVID-19-ga kaasnevatest piirangutest, aga suures osas olen ma selle ise valinud. Ning ainult enese seltskonnas olen ma hakanud iseendale teataval määral vastukarva käima. Mida rohkem ma ennast näen, ilma et teised inimesed mu tähelepanu kõrvale viiksid, seda enam märkan, kuidas mina teen ikka ja jälle samu vigu. Kuigi ma tean, mis on enamiku vigade põhjused, satun ma aina uuesti samasugustesse probleemidesse. Ma võin ennast küll teistest eraldada, näha neid kui uurimisobjekte ja olla psühholoogiakaugest tavainimesest teadlikum vaatleja, aga ma pole sellest hoolimata midagi rohkemat kui inimene. Minu teadmised ei tee mind kellestki paremaks; need aitavad lihtsalt ära seletada, miks ma võtan teiste inimeste vigu üle, kujundan need enda iseloomule vastavaks ja hakkan neid seejärel muudetud kujul kordama.
Sattusin mõni nädal tagasi ühe ammuloetud raamatu peale. See oli Hermann Hesse teos „Siddhartha“ – jutustus hindu preestri, braahmani pojast Siddharthast, kes püüdis oma minast võitu saada ja leida lunastust. Siddhartha tegi katset nii preestriõpingute, erakuelu kui ka kõikvõimalike naudingutega. Lõpuks mõistis ta, et mitte miski eraldiseisvana ei aidanud teda eesmärgile lähemale. Samas ei olnud kogu ta elu sugugi mitte mahavisatud aeg. Kõik saadud kogemused olid teda kasvatanud, õpetanud teda maailma armastama ja tundma rõõmu, et ta on osa sellest. Inimesed oma pimedas jõus ja visaduses väärisid armastust ja imetlust ning mõtleja oli neist ees ainult ühes pisiasjas: teadlikkuses.
Kuigi kogudus püüab nii mõnigi kord maailmast eemale tõmbuda, asub ta siiski maailmas. Ka kõige tulihingelisem erak on osa maailmast. Mina olen osa inimkonnast, koos selle vigadega, ükskõik kui vähe see mulle ei meeldiks. Just nagu psühholoogiakirjanduse eesmärk ei ole muuta lugejat inimpõlguriks, vaid õpetada teda inimesi mõistma, nii on ka Piibliga. Piibli lugemine ja tundma õppimine ei peaks tekitama kristlases põlastust maailma vastu ega uhkust selle üle, et ta „näeb maailma läbi“. Vastupidi, Piiblist peaks saama õppevahend inimeste osavõtlikuks mõistmiseks. Või, nagu Hesse seda kirjeldab: „Ja siin ongi nüüd õpetus, mis sind kindlasti naerma paneb: armastus [---] näib mulle maailmas kõige olulisem. [---] Mulle on tähtis üksnes suuta seda maailma armastada, mitte põlata, mitte vihata maailma ja ennast, suuta näha maailma ja ennast ja kõiki olevusi armastuse ja imetluse ja aukartusega.“
Kristlaste hulgas valitseb valdavalt kartus maailma armastamise ees. Ka Piiblis on Jumala rahvast hoiatatud, et nad ei armastaks maailma ega seda, mis on maailmas, kuna vastasel juhul ei ole neis Isa armastust. Siinkohal tasub aga mõelda, missugust armastust täpsemalt silmas peetakse. Kui keegi armastab maailma Jumala asemel, ei ole sellest muidugi suuremat kasu, just nagu Siddhartha ei leidnud selle maailma naudingutest lunastust, mida ta otsis. Kui inimene püüdleb aga tõsimeeli Jumala tundmaõppimise ning enda ja maailma osavõtliku mõistmise poole, leiab ta lõpuks Jumala lunastava armastuse nii iseenda kui ka maailma vastu.
Jumalas ei ole ei vaimulikud ega psühholoogiateadmised mitte vahesein, mis mind maailmast eraldab, vaid abivahend iseenda ja maailma ühtsusest aru saamiseks ning seejuures enese ja teiste armastamiseks. Jumal ise tunneb ju maailma, kaasa arvatud siin valitsevat kurjust, paremini kui ükski inimene seda iial suudaks. Temal on rohkem põhjuseid maailma vihata ja põlata kui ühelgi inimesel. Ning vaatamata sellele algab Piibli kuldsalmiks nimetatud Jh 3:16 sõnadega „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud...“.
In English