Mida? Meil palutakse kanda üksteise koormaid? Kuidas mahub siia Ps 55:23 „Heida Issanda peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!”? Kas see ei ole mitte Issanda töö? Elu on mind sellele mõtlema pannud. See on sundinud mind jagama lugu ja nelja veendumust. See lugu on mulle õpetanud neli vaimulikku põhimõtet. Ma olen õppinud, et 1. elu mõnd raskeimat koormat on keeruline näha ja neist vaadatakse sageli mööda; 2. Jumal saab aidata meil kanda ka kõige raskemaid koormaid; 3. abi palumine on osa koormakandmisest; 4. enda koormate kandmine valmistab mind ette selleks, et ma saaksin aidata Jumalal kanda teiste koormaid.
Perekonna lugu
Igal perekonnal on oma lugu. Mõnes peres neid lugusid räägitakse, teisal peidetakse mälusoppi. See on Meli ja tema pere lugu.
Varajastel 1980ndatel, kui Mel oli perega puhkusel, otsustati Mel pärast 12 aastat tööd oma ettevõtte inseneriosakonnas koondada. Ta oli selles ettevõttes töötanud algusest peale ja tema osakonnast oli saanud mitme inseneriga toimiv üksus.
Meli koondamine sai teoks pärast kahe asja toimumist. Esiteks kutsus ettevõtte uus juht oma ettevõttesse meeskonna, kelle ülesanne oli hinnata firma tööd. Hindajad otsustasid, et tulekaitset välja töötav inseneride osakond on ebavajalik, ja soovitasid meeskonda vähendada. Seejärel õõnestas Meli palgatud insener Meli äraolekul tema jalgealust. Ta soovis Meli tööd endale. Mel oli selle mehe karjääri mitmel korral varem päästnud, kui ta oleks peaaegu vallandatud seoses ettevõttele kuuluva veoki avariiga.
Koorem, millest vaadati mööda
Mel naases puhkuselt ja sai teada, et ta on töötu. See oli aeg, mil inseneridel oli keeruline tööd saada. Mel oli 50ndate keskel ja see muutis töö leidmise veel keerulisemaks. Meli naisel oli oma ettevõte, kuid see oli alles algusfaasis ega toonud piisavalt sisse, et kogu peret üleval pidada.
Mel töötas mitmel osalise töökoormusega töökohal, tehes peamiselt miinimumpalga eest töid. Tal ei olnud kaks ja pool aastat stabiilset tööd. Mel vajus depressiooni ja aja möödudes muutus ta aina kurvameelsemaks ning tundis aina enam kibedamat lootusetust.
Kaotanud töö, jäi Mel ilma ka töökoha autost. Abikaasa toel sai ta endale uue sõiduvahendi, millest sai osa tema ja kogu pere nukrast perioodist.
Ühel päeval sõitis Mel kodust ära, nii et autos oli ka vintpüss. Ta sõitis selle mehe maja juurde, kelle tõttu ta oli töötuks jäänud. Mel mõtles, et just see on sobilik paik enesetapuks. Ta pani vintpüssi otsiku oma pea juurde, kuid tulistas siiski mööda. Tõstnud püssi üles, vajutas Mel uuesti päästikule, kuid taas mööda. Pärast teist katset oli Mel nii šokeeritud, et sõitis koju tagasi, teel peatus ta sillal, kus viskas püssi jõkke.
Kui Mel koju jõudis, istus ta voodiservale, kus magas tema naine, ja nuttis, mispeale naine ärkas ja küsis: „Mis on juhtunud?“
Mel rääkis toimunust abikaasale ja naine oli sellest sõnatu. Õppetund number üks: elu raskematest koormatest vaadatakse sageli mööda ja neid on keeruline märgata. Meli naine ei olnud tähele pannud hoiatavaid märke sellest, kui meeleheitlik oli tema mees olnud; ta ei teadnud, kui sügavad on tema depressiooniilmingud. Me ei tea alati, kes parasjagu koormat kannab. Armastus, mis õpetab meid teise vigadest üle vaatama, võib olla meile lähedase inimese jaoks halvim variant. Meli naine ei teadnudki, kui rasket koormat tema armastatud elukaaslane kannab.
Aidake!
Mõnikord mõtleme, et adventistidele ei jää selline depressioon külge. Aga adventistid, nagu kõik teised, on kogu inimliku hapruse objektid. Meli depressioonist põhjustatud emotsionaalne trauma oli kirjeldamatu.
Hingamispäeval pärast Meli enesetapukatset oli Meli abikaasa kord kirikus orelit mängida. See oli kohutav. Ta ei suutnud keskenduda. Mel ei suutnud langetada mõistlikke otsuseid ja kõik otsused jäid naise kanda. Mel vajas depressiooniravi. Nad kõik vajasid nõustamist, kuna olid uues elukorralduses ja uues majanduslikus seisus. Peresuhted muutusid keeruliseks nii emotsionaalsel kui ka majanduslikul tasandil.
Mel ja tema naine pidid alustama otsast. Nad panid oma maja müüki, et vältida kogu vara kaotamist – maja müümine võttis aega üle aasta ja lõpuks müüdi see väga odavalt. Nad üürisid neli aastat teist maja ning otsisid seejärel maja, kus Meli naisel oli ka kontor.
Meli tütar Melanie innustas oma ema rääkima koguduse pastoriga. Ta saigi pastoriga lõunasöögil kokku ja sellest oli suur abi. Õppetund number kaks ja kolm: Jumal aitab meil kanda kõige raskemaid koormaid. Ja abi palumine on osa koorma kandmisest. Meli naine ei pidanud kõike seda raskust üksinda kandma, kuid saadud kogemus aitas tal valmistuda ajaks, mil Mel suri ja ta pidi üksi edasi minema. Mõnikord ei ole ühel abikaasal ettekujutust, kuidas pärast partneri surma eluga edasi minna, kuna tal ei ole olnud vajadust langetada oma otsuseid. Jumal juhib meid ja me saame lasta Tal ennast õpetada.
Nüüd saan ma sind aidata
Muide, Meli naine olen mina. Lubage mul rääkida veel üks lugu, minu enda kohta. See räägib koguduse sõbrast, keda ma siin nimetan Lesteriks.
Ajal, kui meie Meliga läksime läbi oma raskest kogemusest, olid Lesteri elus omad katsumused. Ta kaotas oma töö, seejärel lahkus tema naine. Lester oli aina enam rusutud meeleolus. Me nägime, mis toimus, tundsime ära märgid ja nende suuna. Kui me Lesteriga rääkisime, tunnistas ta, et ta on võtnud tablette, kui on tundnud, et elu ei ole elamist väärt.
Ma palusin Lesterit, et ta viskaks oma tabletid ära ja andsin talle nõu, et kui tal on tunne, et on jõudnud madalpunkti, ei ole ta suuteline selgelt mõtlema. Ma julgustasin teda meeleheite korral meile iga kell helistama – päeval või öösel.
Ühel hilisõhtul telefon heliseski. Helistajaks oli Lester, ta nuttis ja rääkis, et elu ei ole elamist väärt. Ta oli kokkukukkumise veerel. Me rääkisime ja palvetasime temaga mitu tundi. Me ei saanud talle lubada, et hommikul on kõik parem, kuid me kinnitasime, et me mõistame teda ja et Jumal mõistab teda, isegi kui ta ise tunneb end hetkel Jumalast kaugel olevat. Ma lubasin Lesterile, et helistan talle hommikul. Kui ma seda tegin, oli ta juba paremas seisus. Mõne päeva pärast pakuti talle tööd, mis mõne aja pärast viis juba uue tööni. Veidi aja pärast oli ta juba taas aktiivne ja elurõõmus mees.
Sellel katsumuste ajal laulis Lester koguduse kooris. Tema koorikaaslased toetasid teda, kuid nad ei teadnud tema keerulise olukorra üksikasju. Ta osales koguduse ühistel õhtusöökidel, kuigi talle öeldi, et ta ei pea ise midagi lauale kaasa tooma. Ma julgustasin teda, et kui ta on taas valmis, saab ta tuua rohkem või aidata kedagi, kes meie õhtusöökidel osalesid. Ma teadsin isikliku kogemuse põhjal, kui oluline on sellistel pimedatel aegadel vaimulik ja ühiskondlik tugi.
Lester rääkis mulle hiljem, et ta andis endale aru, et on keeruline inimene, kellega suhelda. Elu okkalised kogemused toovad teinekord meie loomuse kohta rohkem esile, kuid ajal, mil me käitume keeruliselt ja meie suhtumine on raske, vajame me enim abi. Lesteri toetajad ja sõbrad ei kohkunud tagasi, kui ta meid hädasti vajas. Nad näitasid ette, mida tähendab elada Jumala kogukonnas, täita „Kristuse seadust“ – aidata Jumalal aidata Tema lastel kanda nende koormaid.
Elu keerdkäigud võivad meid teinekord tummaks lüüa. Me peame hästi meeles pidama – enda ja teiste pärast –, et keerulised olukorrad ei ole alati meie enda rumaluse tagajärg. Jumal „on ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust” (1Jh 1:9). Ent mõned raskused tulevad sellepärast, et Jumal ehitab meie kristlikku vaimu ja iseloomu. Ellen White kirjutas: „Katsumused ja takistused on Issanda distsipliinimeetodid ja vahendid, millega saavutada edu.“ (The Ministry of Healing, lk 471) Kui Tema arm on meid toonud läbi katsumusest, siis see aitab meil mõista teisi, kes on sarnases olukorras ja me võime aidata Jumalal aidata kanda nende koormaid.
Peggy Curtice Harris on USAs Beltsville’is asuva adventkoguduse liige, ta korraldab piibelliku külalislahkuse seminare
In English