Selle rubriigi eesmärk on avaldada artikliseeria teemadel, mis kasvavad välja spiritualiteedi mõistest. Võtan selles seerias käsitleda teemasid nagu jumalasuhe, religioossus, usk ning neid ühendav spiritualiteedi mõiste ja kirjeldan nende omavahelisi seoseid. Samuti defineerin leina ja leinatöö ning kriisi. Ja võib-olla midagi veel... Kuna tegu on minu lõputööga Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris, on kirjutuslaad pigem akadeemiline.
Inimene on loodud suhtesse. Jumalasuhe pole siinkohal erand. Religioosses inimkäsituses on oluline see, millises suhtes on inimene millegi endast suuremaga, Jumalaga (Kettunen 2016, 50). Jumalasuhe saab alguse kutsest. Jumal kutsub inimese suhtesse ja ühendusse iseendaga. Jumalasuhe põhineb subjektiivsel päästval usul. Usul, millega inimene usub. Usk tähendab siinjuures hoiakut, mis on vajalik põhitõdede mõistmiseks kui ka kontaktis olemiseks Jumala kui kõige oleva alusega. (Pihkala, Mannermaa, Pöhlman 1978, 56)
Lisaks sellele eksisteerib objektiivne usk. Usk, mida usutakse e usu sisu ja keskkond. See tähendab teatud usutõdesid (et Jumal on Looja; et Kristus on Lunastaja jne). Käesolevas lõputöös kasutatakse subjektiivse usu kohta terminit jumalasuhe. (Pihkala, Mannermaa, Pöhlman 1978)
Usk hõlmab üksikisiku ja elava Jumala vahelist koostööd, Jumala kohalolu, ühendust e osadust ja turvalisuse kogemust. Inglisekeelne nimisõna faith tähendab subjektiivset ja emotsionaalset usku. Ladinakeelne tegusõna credo see-eest usu akti e toimingut. Siinkohal on tegemist usaldava hoiakuga, suhtega ja ühendusest persooniga, Jumalaga. (Wikström, Pihkala 2009)
Suhtes olemine moodustab aluse nii inimese positiivsele arengule kui ebaõnnestumistele. Suhtes olemine algab suhtega, mis on väiksel lapsel oma vanematega ja teiste tema ümber olevate tähtsate täiskasvanutega. Inimene saab inimeseks kohtudes teistega ja iseendaga. Jumalasuhtes olevaile lisandub siia kohtumine Jumalaga. Alguses on suhe. Suhtes olemise ja suhtlemise teoloogilised lähtekohad on loomisloos. Kui Jumal lõi inimese oma näo järgi, lõi Ta nad suhtlema teistega ja Jumala enesega. Inimeksistents ei saa teoloogiliselt ega psühholoogiliselt teoks ilma kontaktita ja suhtes olemiseta. Suhte tekkimist ja teostumist mõjustab inimese sisemine ja väline maailm. (Kettunen 2016, 76)
Suhtes olemisel on neli dimensiooni. Need on suhe 1) kaasinimestega, 2) iseenesega, 3) elukeskkonnaga ja 4) Jumalaga.
Aluse kõigile suhetele moodustab suhe kaasinimestega. Inimene peab saama kogeda usaldavaid ja teda kandvaid suhteid, et saada suuteliseks positiivsetesse suhetesse astumiseks. Esmalt peab keegi kõnetama sind, et saada ise kõnevõimeliseks.
Suhe iseenesega kasvab välja aluselt, millega inimene on saanud olla suhtes teistega. Teistega suhtes olek loob aluse iseendaga suhtes olekuks.
Iseeneseks kasvanud inimesel on võime astuda suhtesse ümbruskonnaga. Muretseda, väärtustada ja hoolitseda selle eest asjakohaselt.
Jumalasuhtes olemine tähendab suhet kogu elu päritoluga. See võib tähendada kogemust, et sind kantakse. Kogemus ja usaldus suhet kandva jõu vastu võib aidata vastu pidada ka siis, kui olemasolevad suhted esitavad tingimusi, on häiritud, moonutatud, piiratud, purunenud või katkenud. Jumalasuhte aluseks on see, et Jumal aktsepteerib.
Teoloogiliselt vaadatuna toetuvad inimlikud suhted Jumala suhtes olemisele inimesega. Piibli päästmisloos on Jumal inimese kõrval käiv ja inimese kaaslaseks saav Jumal, kes suhtleb nii sisemiselt kui väliselt. (Kettunen 2016, 77-79) Jumalasuhe toetub Piibli päästmisloole.
Jumalasuhtel on kaks otsa: inimesepoolne ja Jumala-poolne. Jumala-poolsest otsast vahendab informatsiooni Piibel. Enamasti lähtub kristlik kuulutus Jumala-poolset otsast. Sellest, mis on Jumala tahe, milline on Tema armastus ja teod. Vähemale tähelepanule jääb jumalasuhte inimesepoolne ots. See, mis inimeses toimub. (Kettunen 2014, 11).
Jumal on aktiivne ja iseseisev persoon. Inimese jumalasuhe on dünaamiline protsess, mille loomus võib vahelduda üsnagi palju elukaare jooksul. Jumalasuhte kaudu saab inimene kogeda ühendust ja olla kontaktis transtsendentse Jumalaga. Enamasti jumalasuhet seostatakse emotsioonidega (tänulikkus, usaldus, viha, kartus, kibestumine, pettumus) või jumalapoolse hoolitsusega (abi, turvalisus, lohutus). (Koskela 2011, 41)
Varakristlikus traditsioonis on jumalus, kes pole suhtes inimesega, tähtsusetu. Lapse varajane suhe vanemaga mõjutab tema hilisemat jumalasuhte kujunemist. Keskne ei ole see mida inimene usub, vaid kuidas ta usub. Jumalasuhet võib kirjeldada järgnevalt: 1) usk on inimlik tegevus, 2) usk on suhete kaudu teostuv tegevus, 3) nende suhete tähtsamad ulatused on usaldus ja lojaalsus, 4) usul on siht, mis tähendab seda, et usus teostub usaldus ja lojaalsus. (Luumi 1999, Flower 1981)
Inimese teadvuse teadlik ja alateadlik keskkond mõjutab olulisel viisil üksikisiku jumalasuhte kvaliteeti. Inimese ja Jumala vaheline suhe teostub inimese psühholoogilise dimensiooni kaudu. (Hyrck 2000, 247-248) Kokkuvõtlikult võime öelda, et usk on Jumalalt saadud suhe.
In English