Võib tõesti tekkida küsimusi: jälle kolite, kuhu siis nüüd, miks küll? Alles olite Kuressaares, siis Tartus, nüüd Viljandis ja juba kolite jälle, pole veel aastakestki korralikult ühe koha peal olnud. Mida see pidev kolimine küll teiega teeb, teie lastele? Tõsi, kaks aastat tagasi kolisime Kuressaarest Tartusse, kuna mul oli kool vaja lõpetada – Jumal tänatud, et ma ei pea seda nüüd, koroona-ajastul, lõpetama. Aga nagu me oleme juba tõdenud: iga asi omal ajal ja kõik on millekski hea just sel ajal, kui see sünnib, eriti, kui Jumalat usaldada.
Aasta tagasi kolisime Tartust Viljandisse, sest mu kool sai lõpetatud ja mu kallis abikaasa alustas tööd Viljandi koguduses pastorina. Kas pole mitte põnev – veel üks kolimine nii lühikese aja jooksul. Mida rohkem on võimalusi kolida, seda rohkem hakkan märkama kolimisega kaasnevaid plusse ja miinuseid.
Elukorralduse muutus paneb proovile terve perekonna ja kui suhtumine on paigas, siis annab see võimaluse perena rohkem kokku kasvada ja muidugi ka Jumalale lähemale astuda.
Me valime kolida koos lastega, kuigi ilmselt oleks kergem nad kellegi hoida anda, aga me soovime, et nad oleksid protsessis sees ja saaksid aru, mis toimub, miks toimub ja kuidas toimib kõik see logistika. Et nad õpiksid asjadest loobuma ning asju väärtustama ning ka koostööd tegema. Ruudi on nii asjalik: muudkui tassib kotte ja kompse ning nakatab sellega natuke ka suurt õde. Eeskuju on väga oluline.
Nüüd siis, jõulude eel – me kolisime jälle, mitte küll teise linna, aga Viljandi linna äärest linna sisse. Eelmine koht oligi ajutine ja teadsime, et on meile pisut väike. Me usaldasime oma elukohamure Jumala kätesse: kui tekib võimalus, siis läheme avaramasse kohta. Ja nii sündiski, Jumal hoolitses, et me ei peaks ühe aasta jooksul mitu korda kolima. Igale aastale piisab oma vaevast.
Kolimise juures on veel mitmeid põnevaid ja kasulikke asjaolusid, hoolimata sellest koormatundest, mida iga kord tõdeda – küll on ikka ühel perel palju asju. Näiteks saab oma ellu kogunenud asjad kriitilise pilguga üle vaadata: kas me ikka vajame seda kõike, ning teha otsuseid minimalistlikuma ehk kristlikuma eluviisi suunas. Ikka selleks, et meie ellu mahuks rohkem Kristust ja vähem mind ja minu asju – asjadega tegelemine võtab palju sellest ajast, mis võiks kuluda päästmata hingede valgustamisele.
Siis veel põnevus uue koha ees: ruumide planeering ja tubade suurus, värvid, mööbel... Peab hakkama mõtlema, kuhu mida paigutada, mida enam üldse mitte paigutada, harjumine uue naabruskonnaga, uute helidega öisel ajal ja kõik muu uue kohaga kaasnev.
Näiteks sel korral on kolimise suur pluss väike vahemaa, et sõita kahe koha vahet, kuid samal ajal kõige suurem väljakutse mööbli nappus uues kohas – tuleb hoolikalt mõelda, kuhu on mida vaja soetada ja kuhu on mida mõistlik paigutada.
Igal kohal on oma plussid ja miinused, aga meid armastav Jumal on andnud meile võime neid plusse kõvasti võimendada ning miinuseid kõrvaldada. Priit on kuldsete kätega ja minuga võrreldes ka kuldse mõtlemisega. Asju, millele mina üldse mõelda ei oska või neile mõtlemisega hakkama ei saa, võtab tema pea suurepäraselt. Kui tema on organiseeritud, siis mina olen kaootiline. Kui tema parandab ja ehitab asju, siis mina sellega toime ei tule. Mulle on antud positiivse mõtlemise and, millega mina teda aitan. Tema on realist, aga mina unistaja – ja sellest sünnib tasakaal.
Jõulude ajal oli meie esimene öö uues kodus siin maa peal – see on avaram kui eelmine, aga veel mitte nii koduse tundega. Samas me arvame, et ükski kodu ei peaks olema nii kodune, et me ei tahaks siit ära taevasele kodumaale, kus päriselt ongi kodune ja tore ja armastav õhkkond iga päev. Siin maa peal olles tegutseme ikka selle nimel, et jõuda veel kadunud hingede nimekirjas olevate inimesteni, mitte oma eluaseme viimase piirini vuntsimisele. Muidugi on oluline, et hoolitseksime oma elu eest, kuid on ka oluline, et Jumala rahva eest hoolitsemine ei jääks unarusse.
Niisiis, igaks asjaks on oma aeg ja uuel aastal uue hooga uues kohas. Uue hooga inimesi aitama.
Jumal hoolitses imelisel kombel meie uue eluaseme eest ja hoolitseb ka vajaliku mööbli ja kõige muu eest, meie ülesanne on Teda lõpuni usaldama jääda.
„Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.“ Mt 6:34
In English