„Jeremija oli kirjutanud ühte raamatusse kogu selle õnnetuse, mis Paabelile oli tulemas, kõik need sõnad, mis Paabeli kohta on kirjutatud. Ja Jeremija ütles Serajale: „Kui sa jõuad Paabelisse, siis vaata, et sa loed kõik need sõnad ja ütled: Issand, sina oled rääkinud selle paiga kohta, et sa hävitad selle, nõnda et siin ei ela ükski, ei inimene ega loom, vaid et see jääb igavesti laastatuks! Ja kui sa selle raamatu oled lõpuni lugenud, siis seo selle külge kivi ja viska see keset Frati jõge ning ütle: Nõnda vajub Paabel ega tõuse enam õnnetuse pärast, mille ma temale toon: nad peavad väsima!”
Jeremija 51:60–64
Jeremija raamat on prohvetikuulutuste ja nende täitumiste kogum sellest, kuidas Jumal noomib ja kutsub oma rahvast meeleparandusele, ometigi võib Jumala perspektiivis sealt leida tõelist julgustust ja lootust.
Jeremija oli noor mees, kui Jumal kutsus ta prohvetina rahvast juhtima. Arvatakse, et ta võis olla umbes 17 aastat vana. Teda tunti kui nutvat prohvetit pisarate pärast, mida ta Juuda rahva eest valas. Jumal lubas Jeremijat kutsudes, et tema töö saab olema raske, aga Ta kaitseb ja kannab Jeremija läbi igast raskusest ja aitab tal olla võidukas (Jr 1:4–8).
Jeremija pidi juhtima rahvast, kes soovis teha kõike muud kui kuulata Jumala prohvetit. Neil olid oma valeprohvetid ja vaatamata Jeremija manitsustele, hoiatustele ja isegi praktilistele demonstratsioonidele eirasid nad Jumala sõnu ning tegid kõik, et Jeremijast lahti saada (Jr 37:15–21; 38:6). Mida aeg edasi, seda keerulisemaks läks Jeremija ülesanne, kuna kuulmata jäänud hoiatusest sai karistus, ja mida agressiivsemalt Jumala rahvas karistust eiras, seda süngemaks muutus karistuse sisu. Ometigi täitis Jumal oma lubadust, kaitstes Jeremijat oma rahva vihkamise keskel, tuues tema ellu inimesi, kes tulid ja Jeremijat tema missioonis abistasid (Jr 36:1–8; 38:7–13). Isegi teised riigid nägid Jeremijat kui Issanda Jumala prohvetit ning kohtlesid teda väärika aukartusega, pakkudes talle vabadust valida, kuhu ta läheb ja mis rahva hulgas elab, kui Juuda rahvas pagendusse läks (Jr 39:11–14; 40:2–4).
Ülal toodud piiblitekst on kirjutatud segasel ajal mõni aasta enne Juuda täielikku vallutamist. Juuda valitsus oli Paabeli käe all ning osa rahvast oli juba Paabelis pagenduses, Sidkija oli Nebukadnetsari korraldusel Joojakimi asemel Juuda troonil ja ta kutsuti Paabeli kuninga ette, tõenäoliselt aru andma, kuna kuulujutud tema mässumeelsusest Paabeli vastu olid valitsejani jõudnud. Kuigi Jumal andis nõu Paabelile alistuda, kogus Sidkija Jumala korralduse vastaselt vägesid, et võidelda Nebukadnetsari vastu (Jr 38:4).
Jeremija kasutas seda võimalust, et saata Serajaga, kes oli Sidkija majutuspealik, sõnum Paabeli kuningale. Seraja oli ühtlasi ka Jeremija sõbra Baaruki vend ja seega usaldusväärne sõnumikandja.
Jeremija oleks võinud saata Nebukadnetsarile kinnitava sõnumi sellest, kuidas Jumal annab oma sõnakuulmatu rahva tema kätte, aga selle asemel edastab Jeremija Paabelile hoiatuse, et Jumal ootab aega, mil Ta kutsub oma rahva tagasi, mil nad ei ole enam süüdi, kuna Jumal on neile kõik andestanud, ning Ta hävitab Paabeli ebajumalad ja päästab oma rahva Paabeli küüsist, mis vajub unustuse hõlma (Jr 50:2–9, 18–20).
See sõnum on tähelepanuväärne, kuna Jumal kuulutas Paabeli hävingut ja oma rahva päästet veel enne, kui Jumala rahva karistus nende mässumeelse rumaluse tõttu oli täielikult jõustunud. Jumal teadis, et Juuda sõnakuulmatus ja otsene vastuhakk kasvab pärast seda kuulutust veelgi ning Ta oleks võinud oma andestusplaane muuta ja lasta neil hävida. Ometigi edastas Ta oma rahva vaenlastele teadmise, et Ta ei hülga oma rahvast ning Tema andestuse aeg ei ole kaugel. Issand jäi selle kuulutuse juurde ootama aega, mil Ta saab oma rahva tuua tagasi maale, mille Ta neile oli andnud.
Selles kirjakohas võime näha Jumala iseloomu ja mõtteid, mida Ta meie kohta mõlgutab. Kristuse veres oleme ka meie osa Tema rahvast ja nii, kuidas Ta võitles iisraeli rahva eest, võitleb Ta ka meie eest. Nii, nagu Issand kuulutas andestust ja päästet oma rahvale veel enne, kui nad olid oma karistuse saanud, on Ta ka meile kuulutanud andestust juba algusest peale. Enne veel, kui me Temast eemale liikusime, plaanis Tema meie lunastust. Ta andis meie pihku Piibli, kirja vaenlasele ja kuulutuse meile, et vaenlase võidurõõm on lühike ja tema valitsuse aeg piiratud. Jumalal on juba plaan Saatana hävitamiseks ning Ta ootab meid tagasi oma käte vahele, kus Tema on meile Jumalaks ja meie Talle rahvaks igaveses lepingus. Ärgem laskem süül ja häbil meid Jumalast enam kaugemale viia. Võtkem aega, et lugeda seda lootuse kuulutust, mis meile on antud, ja andkem end taas Jumala valitsuse alla teadmisega, et Tema ootab meid tagasi.
Krõõt Lõbus on piiblitööline Tartu ja Elva koguduses
In English