Olen kindlal veendumusel, et kõige koledam koht tervel maakeral parkimiseks on detsembrikuine Costco. Jõuluostlejad võivad muutuda oi kui inetuks. Eelmise aasta jõulude eel olin Costcos, kui sõiduauto ja kaubik veeresid ühel ja samal ajal ühe ja sama parkimisvahe poole. Mõlemad olid kindlad, et just tema selle koha saab. Karune metsamees keeras alla oma kaubiku akna ja Ivana Trumpi välimusega naisterahvas keeras alla oma Cadillaci akna.
Ja mina keerasin alla enda auto akna. (See pealtkuulamine pühendas abinõu, kuna see on mahlakas illustratsioon selle artikli tarvis.)
Mees kisendas: „Tõmba koomale, proua! Mina jõudsin siia esimesena.“
„Paha lugu, sõbrake. Sa tulid sisse valest suunast. Sa ei tohi nii teha.“
“%#&*@%^^!”
„Siia on õigus parkida autol, mis jõuab esimesena tõkkepuuni. Mina jõudsin siia enne, nii et kao ära!“
„Kuid minu auto on suurem.“
Naisterahvas sõitis paar sentimeetrit edasi. Mees sõitis paari sentimeetri jagu edasi. Mina istusin ja jälgisin, kuidas see draama edasi kulgeb. Naine sõitis veidi lähemale, nii ka mees. Nende põrkerauad puutusid juba sõna otseses mõttes kokku. Kumbki neist ei olnud valmis järele andma.
Ma ei ole päris kindel, kui kaua ma seal istusin. Ma vaatasin veidi, kuid siis hakkas nälg endast märku andma (ja ma ei olnud kindel, kui kaua kaubamajas veel süüa pakutakse, nii et ma pidin oma õhtusöögi nimel kiirustama). Minust jäid see mees ja naine veel sinna.
Me kuuleme igal jõuluajal sellele sarnaseid lugusid, mis tõstavad esile inimese halba loomust. Sageli muutuvad need stseenid veelgi inetumaks. Paar aastat tagasi kirjutati loost, kuidas kaks San Fransisco meest olid teineteise kingistuste peale nii solvunud, et nende kurjad sõnad muutusid kähmluseks, mille käigus lennutati ka lillepotte. Mõlemad mehed lõpetasid haiglas.
Los Angeles Times kirjutas ühest 20-aastasest Brandi Nicole Nasonist, kes ei olnud samuti oma jõulukingiga rahul, nii et ta süütas jõululaupäeval oma kasuema maja põlema, põhjustades seega väga suurt rahalist kahju.
Inglismaa ajaleht kirjutas naisest nimega Victoria, kes võeti vahi alla, kuna ta peksis jõulukuusega oma meest. Kogu intsident sai alguse sellest, kui tema mees, kandes süles jõulukingituste kuhilat, kurtis, et see on raskem kui kuusk, mida tassis naine. Nii ta siis oma meest puuga ründaski. Peame tõedema: jõulud võivad muutuda väga suureks segaduseks ja tohuvapohuks. Ehk ei ole sina kunagi sellele ajale mõelnud kui kõige segadusterohkemale ajale aastas. Aga kui sa tahad autentsele loole truuks jääda, siis pead teadma kõiki segaseid fakte.
Jumal segases kohas
Jõululugu ei ole mänguasjade, puude ja aisakellade lugu. Jõulukaartidel kujutatakse muinasjutulisi pilte meeldivalt vanamoelisest sõimest ja vaiksest vastsündinust, Ta ei nuta üldse. Aga kui me sellele loole objektiivselt läheneme, võime sattuda loo keskele, kus on rohkem segast müsteeriumi, rohkem verd ja rohkem lauta kui rahu ja kõrvitsapirukat.
Kõik need segased üksikasjad on kirjas Luuka 2:8-14: „Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.
Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat." Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!"“
See ei ole just see pilt, mille nägemisega me kaubanduskeskustes harjunud oleme, ega ju? Me oleme harjunud mõtlema, et see sündmus oli väga puhas ja kena. Kuid Petlemma laudas oli kõik kaugel puhtusest ja korrast. Laudad on mustad. Seal haiseb. Need on viletsad. Seal ei olnud antibakteriaalseid salvrätte, millega käsi pühkida, et seda pilti puhtamaks muuta.
Kui karjased kohale ilmusid, ei arvestanud nad sellega, et nad oleksid pidanud olema elegantsed. Karjased ei olnud tuntud oma hügieeni poolest. Vanadel aegadel peeti neid ebastabiilseiks ja kahtlasteks – nagu ehk meie päevil neid tänavakaubitsejaid, kes liiguvad koos tsirkusega.
Ent ingli sõnum meile on, et Jeesuse sündimine kogu selle segaduse keskel ei olnud juhuslik. See oli märk sellest, et Jeesus ei ole tavaline kuningas. Sellest annab märku ingli vihje karjastele: „Te saate aru, et see on Messias, kuna Ta sünnib kõige segasemas kohas tervel planeedil.“
Ei mingeid fanfaare. Rääkimata pidustustest. Ei olnud ühtegi kõmupiltnikku. Kujuta ette – universumi Looja – sündinud laudas, mähitud kaltsudesse, ümbritsetud lehmadest. Jõulugu räägib meile sellest, et maailmas ei ole ühtegi kohta, kuhu Jumal ei läheks.
Shaun Dyer on seda nii väljendanud: „Jõululugu on segane müsteerium, kuna selles näidatakse meile, kuidas Jumal sai ebapühas maailmas lihaks. Kui Jumal oleks tahtnud rõhutada head, püha elu, oleks ta saatnud oma Poja sündima mõnda kuningakotta, kenasti kaunistatud ja täisvarustusega kuninglikku lastetuppa. See oleks olnud justkui kingituse kinkimine kellelegi, kes seda ei tahtnud ega ka vajanud. Sest nagu Piiblis on kirjas: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta andis oma ainusündinud Poja...“ Siin on varjul mõte, et Jumala armastuses maailma vastu on teadlikkus maailmast. Ta teadis, nagu ka meie teame, et siinne elu on üsna segane.
Kui me muudame jõululoo sanitaarseks, eemaldades sellest maisuse, valu ja vaeva, jääme ilma tõest, et Jumal armastab meid väga. Jeesuse sündimine oli hetk, mil Jumal tuli meie sekka, tuli koos meiega vaeva nägema.
Siin ongi selle müsteeriumi iva. Kui Ta oleks tulnud vastavalt oma väärikusele, kuninglikes rõivastes ja ümbritsetud kogu selle auväärsusega, oleks Ta jäänud eemaolevaks Jumalaks. Kuid mina tean Tema kohta seda, et Ta on alati siin ja kohalolev Jumal.“1
Meie segadus ja Hea sõnum
On üks hea uudis: meie Jumal ei karda segadust. Ta tuleb sinu ellu, hoolimata sellest, mis seal parasjagu teoksil on või kui segamini see on. See on Tema käekiri: just selle järgi tunned Jeesuse ära.
Mõnikord mõtleme, et enne, kui Jumal saab mind vastu võtta, pean ma veidi oma eluga tegelema. Siis saab Jumala juurde tulla.
Ei. Tõde on, et sa ei saa sellest segadusest iial omal jõul välja. See jõudis mulle kohale hiljutisel reisil Dallasesse. Ma sõitsin teel, millega paralleelselt läks osariikidevaheline tee. Äkki väljus minu ees sõitev hiiglaslik Cadillac Escalade kontrolli alt. Maastur kaldus kiirtee-poolse teetammi poole. Imekombel jäi auto rahnu taha kinni. See kõlkus seal üsna ebakindlalt, justkui õrritades loodust, et see viskaks autojuhi allolevasse liiklusvoogu. Ma jätsin auto seisma, teadmata, mida ette võtta. Juht sai katkisest autoaknast välja. Ta oli noor naine, kes ilmselgelt värises... ja ta oli purjus. Ta kakerdas minu auto poole.
„Kas sinuga on kõik korras?“ küsisin.
„Ma arvan küll.“ Siis küsis ta kõige rumalama küsimuse, mida ma oma elus olen kuulnud: „Kas sa saaksid mind välja tõmmata?“
Siin ma olin, istusin oma renditud GEO Metros ja tema küsis, kas ma saaksin tema suure maasturi sellest järsakust välja tõmmata.
Ma vastasin, et see ei tule kõne allagi.
„Noh, aga kas sa saaksid minna minu autosse ja sõita sellega mäest alla selle alumise tee peale?“
See palve oli nii naeruväärne, et ma pidin oma imestust varjama, ta oli väga purjus, et sellist asja isegi küsida. „Ma ei lähe mingil juhul sinu autosse. Mida ma aga teen: ma helistan autoabisse, et ta sind välja tõmbaks.“
„Ei!“ oli tema kiire vastus. „Ära helista kellelegi... Hästi! Olgu nii. Ma ei vaja sind. Ma saan ise välja!“
Ma sõitsin eemale ja helistasin politseisse, imestades ise selle üle, kui rumalad inimesed ikka olla võivad. Kuid me võime olla just sama rumalad, suheldes Jumalaga. „Ma ei vaja Päästjat,“ sosistab kiusaja. „Ma saan ennast ise sellest segadusest välja tõmmata. Ma teen ise kõik korda.“
Aga sa ei saa. Piiblis on kirjas, et me oleme maetud selle segaduse alla, mida me ei suuda omal jõul iial parandada. Meie ainus lootus on, et Keegi tuleks ja tõmbaks meie rusud välja. Ja see ongi jõululugu. Jumal tuleb meie segadusse väikese lapse näol, et teha midagi, mida meie ise teha ei saa.
Just seepärast on jõululugu hea sõnum – kuna me oleme hädas. Ja see siin on vaevatud maa, mida armistavad koduvägivald, terrorism, AIDS, äriskandaalid, lapseahistamised, liiklusviha, vihkamine.
Kõige selle keskel kuulutab ingel: „Teile on hea jõulusõnum: meie Jumal võtab selle segaduse enda peale. See väike beebi tuleb sinu ja minu ellu – hoolimata sellest, kui palju segadusi seal on. See on Tema käekiri, Tema märk, täielik andmine – Jeesus.“
Jeesus ei hooli sellest, kui palju halba sinu elus on. See ei hirmuta Teda eemale. Ta ju alustas oma elu selles segaduses: mähitud kaltsudesse ja asetatud sõime. Ja Ta lõpetas oma elu suures segaduses: riietatud kaltsudesse ja naelutatud risti külge. Ja oma esimese ning viimase päeva vahel armastas Ta kõiki segadusse sattunud inimesi, keda vähegi leidis. Ja seal ristil võttis Ta enda peale kogu selle maailma vastikud patud. Segadus ei hirmutanud Teda. See on Tema käekiri.
Segadus peatänaval
Seda segadust illustreerib Dina Donohue lugu, mille pealkirjaks on „Mured külalistemajas“. Ta jutustab ühe kogukonna jõuluprogrammist, mis igal aastal väikeses linnakeses ette kantakse. Mil iganes selles linnakeses jõuludeks valmistumisest räägitakse, mainib keegi kindla peale Wallace Purlingi nime. Wally esinemine sel aastal muutus legendiks.
Wally oli kõigest 9-aastane ja sel aastal õppis ta 2. klassis, kuigi ta oleks pidanud olema juba neljandas. Kõik teadsid, et tal on teistega sammu pidamisel probleeme. Ta oli suur ja kohmakas, aeglane oma liigutuste ja mõtte poolest. Siiski meeldis Wally kõigile klassikaaslastele, kes kõik olid temast väiksemad.
Wally oli alati abivalmis ja naeratav, talle oli paradoksaalsel kombel loomuomane kaitsta nõrgemaid. Mõnikord, kui vanemad poisid ajasid nooremaid eemale, ütles Wally ikka: „Kas nad ei võiks jääda? Nad ei tee ju tüli.“
Wallyle meeldis mõte, et sel aastal on tema jõulunäidendis flöödiga karjane, kuid näidendi lavastaja, direktor Lumbard määras ta veelgi olulisemasse rolli. Direktor arvas, et külalistemaja peremehel ei ole palju teksti öelda ja Wally suurus muudaks Joosepile äraütlemise veelgi jõulisemaks.
Ja nii juhtuski, et kui tavapärane rahvasumm oli kogunenud peatänava saali, et vaadata linnakese iga-aastast näidendit hommikumantlite, habemete, kroonide, küünalde ja kriiksuvhäälelise kooriga, ei olnud keegi sellest maagiast rohkem haaratud kui Wallace Purling.
Lõpuks jõudis kätte aeg, mil kohale jõudis Joosep, kes juhatas Maarja õrnalt külalistemaja ukseni. Joosep koputas kõvasti puidust uksele, mis oli asetatud värvitud dekoratsioonide sisse. Külalistemaja peremees Wally oli valmis.
„Mida sa tahad?“ küsis ta, lüües ukse laia kaarega lahti.
„Me otsime öömaja.“
„Otsige kusagilt mujalt.“ Wally vaatas otse ette, kuid rääkis innukalt. „Külalistemaja on täis.“
„Härra, me oleme mujalt juba küsinud, ja asjata. Palun! Me oleme kaugelt tulnud ja me oleme väga kurnatud.“
Järsku lasi külalistemaja peremees oma jäiga hoiaku vabaks ja vaatas alla Maarja peale. Tekkis pikk paus, mis oli piisavalt pikk, et vaatajaskonna seas leviks häbenemise pinge.
„Ei! Minge ära!“ sosistas lavastaja eesriide tagant.
„Ei!“ kordas Wally automaatselt. „Minge ära!“
Joosep pani kurvastusega oma käe Maarjale ümber ja juhatas teda eemale. Kuid peremees ei pöördunud majja tagasi. Wally seisis ukse peal ja vaatas seda hüljatud paari. Tema suu oli avatud, tema kulmud olid murest üles kerkinud ja tema silmad täitusid pisaratega.
Ja just siis muutus see jõulunäidend nii, et ükski teine ei olnud selle sarnane.
„Ära mine, Joosep!“ hüüdis Wally. „Too Maarja tagasi.“
Wallace Purlingi nägu täitis särav naeratus. „Sa võid võtta minu toa.“
Otsijad olid hämmastuses.
Mõned inimesed arvasid, et näidend oli rikutud. Tänapäevani on neid, kes räägivad sellest kui „segadusest peatänaval“. Lõppude lõpuks, Wally sekkus traditsioonilisse süžeesse.
Siiski, on ka neid, kes peavad seda kõige jõululikumaks kõigist jõulunäidenditest.2 Segadus peatänaval tabab ära jõulude iva, on ju? Sest jõululugu meenutab meile Jumalat, kes tuli siia inimkonnna segadusse ja ütles sulle ning mulle: „Sa võid võtta minu kodu. Sina võta see, mida mina väärin, ja mina võtan endale karistuse, mille sina oled ära teeninud.“
Dietrich Bonhoeffer ütles: „Petlemma Lapses on tulevase maailma elu tulnud selle maailma ellu.”
Prohvet Jesaja on selle nii sõnastanud: „Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse: ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast. Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks. Ent teda haavati meie üleastumiste pärast,
löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud“ (Js 53:3-5).
Ellen G. White selgitab: „Kristust koheldi nii, nagu meie oleme ära teeninud, selleks et meid võidaks kohelda nii, nagu Tema on ära teeninud. Teda mõisteti hukka meie pattude pärast, milles Temal ei olnud mingit osa, selleks, et meid võidaks mõista õigeks Tema õiguse läbi, milles meil ei ole mingit osa. Tema kannatas surma, mis kuulus meile, et meie saaksime elu, mis kuulus Temale. „Tema vermete läbi on meile tervis tulnud!““3
Selle mõttega soovin teile häid, segadusterohkeid jõule.
Karl Haffner on Washingtonis asuva Walla Walla Ülikooli koguduse vanempastor.
Tõlkinud Averonika Beekmann
__________________________________
1Shaun Dyer, “The Promise of Shalom: A Child Is Born,” nagu tsiteeritud www.zionbaptist.net/Sermons%202001/promise_of_shalom.htm
2Dina Donohue, “Trouble at the Inn,” nagu tsiteeritud www.bible.org/page.asp?page_id=671
3Ellen G. White, „Ajastute igatsus“, lk 25.
In English