Mulle meeldib väga looduses käia. Alati pole see aga nii olnud. Lapsepõlves oli meil oma aed ning sellest mulle, tundub, täiesti piisas. Aga korterielu elades on tekkinud igatsus betoonile veidi kontrastsemat vaheldust saada. Kui riietus on õige ja tuju hea, ei takista õues viibimise nautimist ka kehv ilm. Õnneks on väljas liikumisest huvitatud ka minu abikaasa, mistõttu saamegi koos meie imelist Eesti ja miks mitte ka kogu maakera loodust avastada. Metsad, mäed, meri, jõed – kõik on meie päralt.
Üks pisiasi siiski segab neid vallutusplaane. Meil on kolm last, vanuses viis kuni üheksa. Üksinda koju jätmiseks on nad veel veidi noorevõitu ja kui tihti sa selliseid marakratte ikka kellelegi hoida sokutad? Egas midagi, tuleb nad järelikult kaasa võtta! Aga… viiele inimesele lennupiletite ja hotellide broneerimine nõuab päris paksu rahakotti, nii et Alpide asemel läheme Munamäele. Või Laiuse mäele, sest see on meie kodust vaid kuue kilomeetri kaugusel.
Aastatega oleme läbi käinud kõik kodumaakonna matkarajad ning ridamisi teisigi. Alguses tuli lapsi järele oodata, nüüd tuleb neile vahel märku anda, et nad meid liiga kaugele maha ei jätaks. Kunagi oli poolteist kilomeetrit kõndimist paras väljakutse, viimasel ajal näitab nelja kilomeetri pikkusel rajal väsimuse märke vaid kõige väiksem võsuke. Laste füüsiline vorm on paranenud pidevalt, mis on hea. Aga veel parem on see, et oleme suutnud ka neid oma loodusepisikuga nakatada– neile meeldib seal. Alles hiljuti õnnestus lastel ennast Kuremaa terviseradadel seiklemise käigus üleni mudaseks teha ning nad poleks saanud selle üle õnnelikumad olla.
Seega oleks igati loogiline eeldada, et kui me teeme oma lastele teatavaks, et „nüüd läheme välja loodusesse, pange ennast valmis“, siis kuuleme vastu valju „hurraa!“ ning peame ainult vaatama, et neile ette ei jää, kui nad riietuma tormavad. Nii see paraku pole. Selle asemel kuuleme tüüpiliselt vastuseks „ei lähe kuskile“ või „tahame veel mängida“. Juurde visatakse veel väiteid nagu „meil on siin toredam“ või „õues on igav“. Seda kõike hoolimata asjaolust, et pärast, kui on vaja tagasi tuppa tulla, öeldakse täpselt samu lauseid, lihtsalt vastupidises suunas. Nad teavad väga hästi, mis neid ees ootab, aga poolelioleva tegevusega jätkamine tundub ikkagi turvalisem variant.
Tegelikult näen ma ka meid, täiskasvanuid, tihti sama moodi mõtlemas. Meie praegune olukord võib olla kehv, aga vähemalt on see meile tuttav. Me teame, kuidas olla, mida teha. Me võime endale öelda: „Mul on juba hea.“ Võiks ju midagi muuta, midagi uut teha, aga sellega kaasas käiv ebakindlus on hirmutav. Nõnda võimegi leppida olukordadega, mis meile küll ei meeldi, kuid mida nimetame paratamatuseks. Tegelikkuses oleme lihtsalt liiga mugavad, et ennast liigutada. Või liiga hirmul, et esimest sammu astuda.
Lapsed kipuvad ka toidulaua suhtes üsna valivad olema, eriti teatud vanuses. Uute roogade proovimine võib olla lausa välistatud. „Mulle see ei maitse,“ öeldakse ilma toitu tegelikult maitsmata. Samas öeldakse vahel, et see on nende uus lemmiktoit, kuigi esialgne reaktsioon pärast maitsmist oli „väkk“. Kui me täiskasvanuna samuti keeldume oma elus uusi asju proovimast, võime enda teadmata jääda ilma millestki imelisest. Ma julgen lausa öelda, et see ilmajäämine on garanteeritud. Me võime jääda ilma heast toidust, uutest kogemustest, paremast töökohast, erilistest sõpradest.
Oma eluteel käimiseks tuleb meil ronida mugavustsoonist välja ja astuda uusi, vahel lausa hirmutavaid samme. Võibolla vajavad mõned harjumused muutmist või prioriteedid ülevaatamist? Ehk peaksime millestki loobuma või midagi oma ellu juurde lisama? Võibolla peaksime rohkem aega oma lähedastele pühendama? Milline on meie suhe Jumalaga? Või ütleme ka meie kõigi nende teemade kohta: „Mul on juba hea.“?
Kevadel saime koroonapiirangute ajal oma jalutuskäike looduses tavapärasest tihedamini nautida. Ühel pärastlõunal teatas mu abikaasa Kerstin enne õueminekut lastele: „Täna on väljas 12 kraadi.“
Poisid vastu kui ühest suust: „Häh. Alles mõni päev tagasi oli 17 kraadi.“
Kerstin: „Parem ikka kui 2 kraadi.“
Sandra, kõige väiksem laps, rõõmsalt: „Kaks kraadi! Kas see tähendab, et on nii soe, et võib ilma jopeta õue minna?“
Ma loodan, et ka meil jätkub usku mõelda nii positiivselt nagu Sandra. Ma soovin, et me märkaksime uusi võimalusi ja oleksime valmis neid ka oma ellu sisse lubama. Vaja on vaid seda, et saaksime üle oma hirmust, paneksime riidesse ning astuksime oma „mul on juba hea“-mugavustsooni uksest välja vastu kõigele sellele imelisele, mis Jumalal meile varuks pandud on.
In English