Vaata maailma Jumala silmadega

Avaldatud 10.12.2020, autor Õnne Kivinurm, allikas Meie Aeg

Ühel sügisesel pärastlõunal jalutades taipasin, et sel aastal on sügis teistsugune. Kuigi see aastaaeg on mulle alati oma värvide ja saagirohkusega meeldinud, siis nüüd oli midagi erilist veel lisaks. Järsku taipasin, et ma näen kõike hoopis teistmoodi kui eelnevatel aastatel! Nimelt suvise silma­operatsiooniga sain lisaks prillivabale elule boonuseks ka oluliselt kirkama värvitunnetuse ja detailirikkama nägemise. Selline tunne, nagu näeksin elu tõesti uute silmadega. Eriti just esimestel päevadel pärast operatsiooni avastasin kogu ümbritsevat maailma üha uuesti ja uuesti. Ja samas – vaid ühe suvega olen ma juba selle uue nägemisvõimega niivõrd harjunud, et sügisest ilu nautides see esiotsa ei meenunudki. 

See mõtterada viis mind aga 16 aasta tagusesse aega. Ülikoolielu oli just alanud ja olin üks elurõõmus noor naine, kes ei mõelnud ülemäära palju ei minevikule ega tulevikule. Kogu elu ja parimad aastad ju kõik ees! Aga just 16 aastat tagasi sügisel avas Jumal mu silmad maailma nägema täiesti uue pilguga. Astusin siis oma esimesed ususammud ja tagantjärele öeldes olen kogu südamest tänulik, et Ta just siis mu elule uue suuna andis. 

Kui 2Kr 5:17 ütleb: „Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata uus on tekkinud“, siis juba üsna pea hakkas mu elus toimuma muutuseid. Seda nii meelelahutusvalikute, tulevikulootuste, aga ka mõtete osas. Üks esimesi kummalisi asju, mida ikka heldimusega meenutan, oli leivapuru pühkimine köögikapilt. See tundub ilmselt tühine asi, nii et selgitan natuke tausta. Elasin siis veel oma vanematekodus ja meie peres kasvas viis last. Ilmselt kujutate ette, milline nägi välja köögikapipealne, kui koolist tulnud lapsed seal järjest oma võileibu olid teinud. Seejuures leivapuru mitte pühkides. Ausalt öeldes ma isegi ei märganud kunagi, et see kapipealne oleks puruseks jäänud. Pealegi – hommikuks oli see ju alati jälle puhas! Olime küll kasvanud üles maatööd tehes, kuid sellised igapäevased pisiasjad jäid märkamata. Jumalaga tutvudes hakkasin aga tähele panema, kuidas saaksin kodus praktiliselt käsi rohkem külge lüüa. Õigem oleks vist küll öelda, et Jumal lihtsalt suunas mu silmi neid olukordi nägema. Nüüd on mul endal lapsed ja see kogemus on mul meeles ka lapsevanemana – meie lapsed lihtsalt ei pruugi oma toimetuste rutus märgata, et ka neil on osa pereelu detailides. Kuid nagu eelnevast loost näha, on Jumalal selle jaoks rohtu. 

Mida aga lisaks saiapuru märkamisele veel tähendab, et me oleme Kristuses? Kuidas vastaksid, kui üks minusugune 16 aasta tagune beebikristlane tuleks küsima, mida tähendab elada Jumalale? Nii meie elus kui ka Piiblis on selle kohta palju-palju näiteid. Toon siin välja ühe neist, mis mind eriliselt kõnetab: „…võttes vangi iga mõtte Kristuse sõnakuulelikkuse alla“ (2Kr 10:5). Hakkasin kord mõtlema, mida see siis praktilises võtmes minu elus tähendaks. Jah, pattude ainus mõistlik koht on kindlasti Kristuse risti all! Aga see tekst räägib siin igast mõttest! Mitte ainult kadedus, himustamine ja vihkamine, aga ka näiteks süütunne, mure, ärevus ja ka… rõõm, ootus, rahulolu. Taipasin, et olen ilmselt harjunud Jumalat nägema abivalmis isana. Kellenagi, kes parandab jalgratta, kuulab ära mure, aitab koolitööga. Aga tegelikult nii maised isad kui ka Taevane Isa ootavad ju ka rõõmudega nende juurde tulemist. See tekst räägib mulle, et Jumal ootab ja igatseb lähedast ja tähendusrikast suhet meist igaühega.

Arusaamine Jumala kõikenägevusest ja hoolivusest nii minu kui ka kõikide teiste inimeste suhtes teeb alandlikuks. See on pannud mind mõistma, et ma ei saa ennast usaldada, kuna minu ees ei rullu hetkega lahti aastatuhandete pikkuse suure võitluse kogemust. Ma ei mõista sageli endagi mõtteid, veel vähem ümbritsevate inimeste omi. Kuidas siis üldse on võimalik viia Sõna siia maailma, kui me ei mõista maailma ei enda sees ega ümber? Olen õppinud aastaid reaalteaduseid ja ausalt öeldes tundub see mulle väga veaohtlik olukord. 

Mark Finley rääkis ühes oma jutluses, kuidas teenimistöö aluseks on maailma nägemine läbi Jumala silmade. Me ei saa usaldada enda ihulikke silmi. „Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu!“ (Hs 36:26) See on tõotus! Seda on lubatud meile anda, nii et meie osa on olla tahtlik seda vastu võtma. 

Kui anname oma elu Jumala juhtida ja kasutada, ei võta Ta meid maailmast ära. Igapäevaelu küsimused, probleemid ja rõõmud kehtivad nii kristlastele kui mittekristlastele. Miks? Sest Tal on spetsiaalselt igaühele meist oma töö, mida saame koos Jumalaga teha omaenda elus teiste inimeste jaoks. On rabav mõelda, et Jumal on pannud meid teadliku plaaniga elama just sellesse aega ja kohta, kus praegu oleme. Just siin ja just oma igapäevaste kogemustega saame kaasinimeste jaoks olla kõige suuremaks valguse näitajaks. Kuigi meie elus võivad juhtuda väliselt keerulised olukorrad, siis, kuna need kõik on antud Jumala kätte, on nende mõju meie elus kahtlemata erinev sellest, kui me Jumalat ei tunneks. 

Näeme ka praegu palju ebakindlust. Nii eraelu, tervislik, majanduslik ja poliitiline kindlustunne on paljude jaoks nõrk või isegi puudulik. Kujuta korraks ette, millised tunded sind valdaksid, kui sa ei tunneks kõige selle keskel Jumalat. Ja ma mõtlen justnimelt lähedast Jumala tundmist, mitte teadmist, et ilmselt on kuskil Jumal või jumalused olemas. Ausalt öeldes on selle ette kujutaminegi juba judinaid tekitav. Hirm ja ebakindlus tuleviku ees, kus ei ole ühtegi püsivat ja kindlat pidepunkti, tundub hirmutav ja stressirikas. 

Kahjuks aga elavad täna paljud meie ümber just nii, et rahu hääbub stressi ees. On kurb näha, kuidas otsitakse mistahes aseainet, mis aitaks rõõmul ja rahul ellu naasta. Mäletan ju ma isegi, kuidas enne Jumala tundmaõppimist leppisin odava koopiaga, selle asemel, et kasutada vaba ligipääsu kõige hea Andjale. Kui sa oled natukenegi õppinud Jumalat tundma, siis see on just tänasel päeval suur varandus ja rahulolu allikas. Et sa tunned iga oma keharakuga, kuidas Jumal hoolitseb sinu iga hingetõmbe eest ja ilma Tema teadmata ei lange juuksekarvagi su peast.

Kuigi minu pöördumisest on möödas 16 aastat, mäletan hästi aega, kui jälgisin kristlasi veel eemalt. Ikka ohutust kaugusest. Olin juba lapsena aru saanud, et osade inimeste juures on midagi erilist ja kütkestavat ja sageli tuli hiljem välja, et need inimesed olid kristlased. Analüütilise loomu tõttu pakkus mulle huvi, kas nende kahe asja vahel võiks olla seos – erilised elud ja kristlus. Täna ma tean, et tegelikult paistis nende inimeste elust Jumala südamesilmadega maailma nägemine ja vastavalt sellele ka tegutsemine. See on rahu ja rahulolu, mida ei suuda mitte miski muu siin maailmas asendada ega võltsida.

Kindlasti olen ma palju muutunud võrreldes ajaga, mis jäi 16 aasta tagusesse sügisesse. Küll aga tean, et Jumal on täpselt seesama, kes Ta oli 16 aastat, 160 aastat ja ka 1600 aastat tagasi. Seetõttu olen ma ikka täpselt sama õhinas, kui kuldava sügispäikese või marutava tormituule käes saan püüda Jumala läheduse tunnistuseaardeid justkui pärleid oma elulaekasse. Jumal on neid põhjusega meie eluteele nii heldelt puistanud. Olgu meil siis erksad südamesilmad avatud igal hetkel, et neid märgata ja ikka sama eriliseks pidada nagu esimeselgi päeval. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat