Tuleb alustada kõige lihtsamast: mis on kristlik vaimsus? Ja miks on vaja seda üldse kirjeldada, defineerida, mõista? Kristlik vaimsus on kõige lihtsamalt öeldes inimese isiklik kogemus Jumalaga. Kui kristlik teoloogia või siis ka kristlik õpetus räägib meile peamiselt sellest, kes on Jumal ja kuidas peaksime selle teadmise kohaselt elama, siis kristlik vaimsus on selle õpetuse teine ehk praktiline pool. Kui me räägime kristliku vaimsuse rollist kristlase elus, siis mõtleme selle all seda, kuidas see väljendub praktiliselt ja igapäevaselt ühe kristlase elus. Piltlikult öeldes taandub see selleni, milline on minu suhe Jumalaga, sõltumata sellest, mida mulle õpetatakse ja Jumalast räägitakse. Minu jaoks on need kaks: kristlik vaimsus ja kristlik teoloogia teineteisest lahutamatud. Kuid… kasvamas on trend, kus need kaks mõistet on omavahel lahutatud. Ja sellest ning sellega seotud tagajärgedest ma lühidalt rääkida ka soovin.
Alustame sellest, et selle tervikliku mõiste „kristlik vaimsus“ taga on kaks erinevat mõistet, mis eksisteerivad ka täiesti eraldi. Need mõisted on „kristlik“ ja „vaimsus“. Kristliku all peame silmas kõike, mis on seotud Jeesuse Kristuse isikuga, väljendudes Sõna kaudu, mis on kirjas Uues Testamendis. Võib öelda ka teistmoodi: kristlik on see, mis on Jumala Sõnast, Jeesuse Kristuse elust ja tegevusest inspireeritud, juhitud, lähtuv. Me kasutame seda sõna „kristlik“ alati mingisuguses konkreetses kontekstis, nagu näiteks kristlik muusika, kristlik eluviis, kristlik käitumine, kristlikud väärtused ja… kristlik vaimsus. Me teame, et muusikat on igasugust, eluviise on palju, käitumist ja väärtushinnanguid erinevaid. Samamoodi on ka vaimsusega.
Vaimsus ehk akadeemilisemas keeles spiritualiteet on täiesti eraldiseisev mõiste. Meie ühiskonnas laiemalt räägitakse juba pikemat aega ilmalikust vaimsusest ehk vaimsusest, mis on väljunud religioonist, kus inimesed määratlevad ennast vaimsetena, kuid mitte usklikena/religioossetena. See on ka Eestis väga levinud mõtteviis. Suur osa eestlasi peab ennast vaimseks inimeseks, hinnates vaimseid väärtusi, kuid lahutades ennast sellejuures igasugusest kristlikust usust.
Miks ma siis sellest kirjutan? Sest usun, et meie ühiskonnas laiemalt on seoses vaimsusega kaks suurt murekohta: üks puudutabki seda, kus vaimsus on kristlusest lahutatud ja alles jäetakse üksnes ebamäärane ja subjektiivne vaimsus. Ja teine murekoht on see, kui kristlased ise lahutavad kristlusest vaimsuse ja alles jääb üksnes teoloogia ehk õpetus sellest, mida nimetame õigeks arusaamiseks Jumalast. Seega soovin etteruttavalt ja lihtsustatult öelda, et kristlik vaimsus on absoluutselt asendamatu osa meie kristlikust elust, kristlikust kogemusest ja teoloogiast. Ei saa olla kristlane, omamata Jumalast lähtuvat vaimsust. Aga… kuigi mõttena tundub see lihtne ja loogiline, siis ühiskonnas näeme siiski üha rohkem polariseerumist, kuidas see, mis on Jumala poolt loodud koos olema, on inimlikult ühel või teisel viisil lahutatud.
Alustame sellest, mis juhtub siis, kui kristlik vaimsus kristlusest lahutada. Nagu varem ka välja tõin, on see ühiskonnas üha tavapärasem, et inimesed ei soovi ennast seostada ühegi konkreetse konfessiooniga, kristliku usuga, vaid eelistavad olla vaimsed ilma vaimuliku kompassita. Selleks vaimulikuks kompassiks, millest meie vaimulikkus lähtub, pean ma Jumala Sõna, Pühakirja. See tähendab aga seda, et sellise kompassi puudumisel otsustab igaüks ise, mis talle elus suunanäitajaks sobib ja mis mitte. Olen selliste inimestega palju suhelnud, kelle jaoks vaimsus eksisteerib lahus konkreetsest usust või õpetusest. Nende vaimset maailma iseloomustab üldine kaootilisus, kus mitmed erinevad filosoofiad, kombed, traditsioonid, usundid, esoteerika, kristallid, ebausk ja muu selline on lõpututes kombinatsioonides kokku segatud. Üks kristlik autor (David Tacey) nimetab sellist vaimsuse esinemise viisi sogaseks veeks, mida paljud pakuvad ja mida janused hinged joovad. Sellist vaimsust nimetatakse ka kaasaegseks vaimsuseks, kus vaimsus ehk meie isikliku vaimuliku kogemuse aluseks pole enam üksnes kristlik teoloogia, vaid laiemalt erinevad filosoofiad.
Ja see ei puuduta üksnes neid, kes ennast kristlaseks ei pea. Ka ülemaailmses adventkoguduses on see kasvavaks trendiks, kus üha rohkem noori läheb seda teed, et eelistab isiklikku subjektiivset kogemust Piibli õpetuse asemele. Selleks muidugi on ka olemas konkreetsed põhjused, mida ei tohiks ignoreerida.
Sellise kaasaegse vaimsuse tekkimisel, milles on üha vähem kohta Jumala Sõnal ja kristlikul teoloogial, on paljuski süüdi nii-öelda teine äärmus: tahke ja kuiv teoloogia lahus vaimsusest. Küsin nüüd: mis on teoloogia? Mida me selle all mõtleme? Tartu Ülikooli usuteaduskonnas kirjeldatakse seda järgmiselt: „Teoloogia kõige laiemas tähenduses on mõtlemine küsimuste üle, mida tõstatavad erinevad religioonid. Aga teoloogia on ka mõtlemine küsimuste üle, mis tekivad religioonide kohta. Igal juhul peituvad teoloogia mõistes sõnad „jumal“ ja „sõna“. Teoloogia on uurimine, sõna puhul pühade tekstide uurimine. Näiteks kristlikus teoloogias loetakse ja uuritakse Piiblit.“ Teoloogia kohta kehtib ka järgmine kirjeldus: see on Jumala iseloomu süstemaatiline uurimine.
Niisiis, süstemaatilisel ja põhjalikul Jumala olemuse ehk iseloomu uurimisel Pühakirja kaudu pole midagi valesti. See on vajalik ja oluline osa kristlusest ja meie identiteedist. Milles on siis probleem? Teoloogiast võib saada kergesti üksnes teadus omaette, millel on lõpuks vähe pistmist meie isikliku kogemusega Jumalast. Probleem tekibki siis, kui me tahame esitada uuele põlvkonnale üksnes meie konkreetset teoloogilist arusaamist (näiteks eritõdesid), kuid jätame seejuures unarusse, kas nad ka vaimselt ja vaimulikult oma isiklikus suhtes Jumalaga selle teoloogiaga sammu peavad. Ehk teistmoodi öeldes: me pakume hulgaliselt tahket rooga, aga mitte piisavalt värsket vett, mis selle seeditavaks muudaks. Isiklik kogemus Jumalaga peab pidama sammu kristliku teoloogiaga. Me oleme oma kogudustes palju noori kaotanud just sellepärast, et me eeldame jäigalt neilt esmalt õiget teoloogilist arusaamist. Teoloogia jäikus ongi see, mis on paljud inimesed religioonivõõraks muutnud ning suunanud nad teises suunas, piirideta vaimsuse suunas. Aga see ei pea nii olema.
Usku võib uurida nagu teadust. Selle erinevaid seisukohti võib põhjalikult ja süviti argumenteerida. Teoloogia võib kergesti saada lihtsalt vaidlusobjektiks, õpetuste ja arusaamiste koguks, omamoodi täppisteaduseks, kus kõigele on olemas teoloogiline selgitus. Kuid sellise lähenemise juures jääb vähe ruumi isiklikule kogemusele, praktilisele kristlusele. See peletabki paljusid religiooni juurest eemale. Tänasel päeval räägitakse kristlaste seas just samal põhjusel üha rohkem kristliku vaimsuse (spiritualiteedi) olulisusest ja seda just sellepärast, et teoloogia uuringud võivad oma kuivuse tõttu isikliku kristliku kogemuse kõrvale jätta.
Usun, et see pole siiski üksnes tänapäevane probleem. Piibel tõestab minu meelest ilmekalt, et inimene on alati kippunud vajuma ühte või teise äärmusesse. See oli ka variseride ja saduseride pidevaks komistuse kohaks. Me kõik vajame ka seda, mis meie vaimu kosutab, mitte üksnes keha kinnitab. Minu meelest Jeesus illustreeris sama mõtet väga hästi, kui ta Samaaria naisele kaevu ääres ütles: „Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.” (Jh 4:13, 14)
Huvitav on ära märkida, et isegi see naine kaevul tundus Jumalast teadvat nii mõndagi. Ta teadis näiteks seda, et juutide ja samaarlaste vahel oli järgmine teoloogiline vaidlusküsimus: „Meie esiisad kummardasid Jumalat sellel mäel, ja teie ütlete, et Jeruusalemm olevat paik, kus peab kummardama.” (Jh 4:20) Siin on „meie ja teie“ teema, mis iseloomustab enamust teoloogilisi vaidlusi. Küsimuse all oli antud juhul õige Jumala teenimise koht. Jeesus oleks võinud selle sealsamas lahendada teoloogilise argumendiga, mis poleks aga samaaria naist isiklikult kuidagi aidanud. Kuid Jeesus lähenes sellele küsimusele hoopis uuest vaatenurgast. „Jeesus ütles talle: „Naine, usu mind, et tuleb tund, mil te ei kummarda Isa sellel mäel ega Jeruusalemmas! … Kuid tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad.““ (s 21 ja 23)
„Vaimus ja tões.“ See on huvitav väljend. Minu jaoks võtabki see kokku kristluse selle kogu terviklikkuses. Vaimus ehk Jumala Vaimu juhtimisel ehk isiklikult koos Jumalaga kõndimise kaudu. Ja tões ehk Jumala tundmises, ka parema teoloogilise arusaamise kaudu. Võib veel järeldada, et Jeesus rääkis Jumala teenimisest inimese südames, mitte kuskil konkreetses füüsilises kohas. Ehk… räägimegi tegelikult kristlikust vaimsusest: meie südames olevast Jumala teenimisest igal pool, kus me oleme. Mitte üksnes kirikus, õiges kirikus, õiges kohas, õigel ajal, vaid südames, igal pool, igal ajal. See ongi Jumala teenimine vaimus, kristlik vaimsus.
Kuidas seda teemat kokku võtta? Ütleksin nii, et kristlik vaimsus on nagu selge ja kosutav vesi, mida Jeesus pakkus Samaaria naisele. Samas, Jeesus polnud ainus vee pakkuja. Seesama kaev, millest naine iga päev ammutas ja millest juues ta siiski janunes, on ilmekas võrdkuju sellest, mida teeb vaimsus lahus Jumalast. Minu arvates me elame vaimses mõttes suures kõrbes, kus pakutakse otsijatele igasugust vett, ka sogast ning isegi eluohtlikku vett. Kuna inimesed janunevad, siis ollakse valmis kõike jooma ja kõike proovima. Kuid minu kogemuse kohaselt on kristlik vaimsus see, kus kristlik õpetus ja isiklik praktiline kogemus on lahutamatult seotud, nagu teejuht selge allikavee juurde. Usun, et Pühakiri, meie arusaamine Jumalast, on nagu kompass, kaart, teejuht selles maailma kõrbes, et üles leida kõige parem vesi. Kuid tuleb meeles pidada, et vesi paneb proovile ka õpetuse. Ehk puud tuntakse viljast. Kristlik vaimsus on tegelikult Jumalaga kooskõndimise vili. Teoloogia ilma isikliku kogemuse ja suhteta on sama hästi kui surnud. Samamoodi on ka vaimsus lahus Jumalast nagu sogane vesi, mis pakub ehk leevendust, aga mitte lahendust.
Jumala Sõnal on vägi, mis muudab elusid. Aga see on meie otsustada, kas me soovime ja tahame, et see vägi meie elu muudaks. Jeesus ütles: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28) Kristliku vaimsuse ehk meie isikliku ja praktilise Jumalaga läbikäimise vili peaks olema just seesama hingamine. Ilma selleta oleme nagu „kumisev vasknõu või kõlisev kuljus“ (1Kr 13:1).
Andres Ploompuu on Adventkoguduste Eesti liidu esimees
In English