Võit Jeesuses

Kas sa võitled kiusatuse ja patuga? Kas sinu elus on midagi sellist, mida – nagu sulle tundub – Kristus ei ole suuteline ära võitma? Kas sa tahad teada, kas võit on üldse võimalik? Kas oled pettunud, kui hakkad mõtlema, et sinu „mäng“ on kaotatud? Kas sinu usk on allakäiguteel? Võib-olla hakkab sulle isegi tunduma, et parem on nautida pattu, kuna sa oled juba nagunii nii sügavalt sees?

Aga võib-olla sa tunned, et ei suuda saavutada Jumala iseloomu kõrgusi ja Vaimu viljad – armastus, rõõmu, rahu, pikkmeel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus (Gl 5:22-23) – ei ole sinu elu igapäevased kaaslased?

Võid olla kindel, et sa pole üksi. Paljud kristlased, sealhulgas ka mina, olen tundnud sedasama. Me kõik vajame seda, et elada usus võidu saavutanud Kristusesse ja Tema muutumatusse armastusse meie vastu. Meil tuleb elada veendumusega, et Ta armastab meid tingimusteta armastusega, et Ta on ustav, võimeline ja tahteline võitma patu ja meie iseloomu puudused Püha Vaimu kaudu!

Leonora Nõmmik pakub lugemiseks peatükki Bill Liversidge’i raamatust „Võit Jeesuses“.

Võit alandlikkuse kaudu

Palun pöörake tähelepanu sellele, kes räägib järgmises lõigus saatanaga: „Ja ta näitas mulle Joosuat seismas Jehoova ingli ees ja saatanat seismas temast paremal pool, teda süüdistamas. Ja Jehoova ütles saatanale: „Jehoova sõidelgu sind, saatan! Jah, Jehoova, kes on valinud Jeruusalemma, sõidelgu sind! Eks seesinane ole tulest tõmmatud tukk?“ (Sk 3:1-2).

Kas panite tähele? „Jehoova sõidelgu sind, saatan!“ Võim ja vägi sõidelda saatanat kuulub Kristusele. Need on Kristuse omad. Niisiis - ei mina ega sina, vaid Jehoova sõitleb saatanat. Arvan, et võime täiel määral kasutada neid sõnu: „Jehoova sõidelgu sind, saatan!“

Iga kord, kui ma neid sõnu loen, tuletan ma endale meelde, et jõud ja vägi saatana üle ei peitu minus ja mina seda ei oma. See on Kristuses ja ainult Kristus sõitleb saatanat. Tähendab, pole midagi taunitavat selles, kui kasutame Kristuse nime, öeldes: „Jehoova sõidelgu sind, saatan!“ Oleks vale öelda, et meie sõitleme teda, isegi kui me seejuures toetume Jumala autoriteedile. Arvan, et see on küllaltki ohtlik tee.

Kahjuks kasutab tohutu hulk inimesi just sellist lähenemisviisi. Ma olen näinud, mis nendega on juhtunud. Asjad on aga hoopis teisiti siis, kui me tunnistame, et saatanat sõitleb Jehoova, meie aga toetume sellele kindlas usus.

Nendele vanematele, kes tundsid, et saatan on nende poja enda valdusesse saanud, rääkisin ma: „Vaenlane vaid petab teid, sundides arvama, et see võitlus käib teie ja tema vahel, sest ta teab, et tõeline võitlus käis tema ja Kristuse vahel ja et tema kaotas selles võitluses. Ta ei taha, et te sellest teada saaksite. Ta tahab, et te jätkaksite mõtlemist, justkui tuleb meil nüüd mingil moel temaga üks-ühele kohtuda. Kuid see ei ole nii. Teil tuleb lihtsalt kindlalt uskuma hakata.“

Isegi kui jutt käib võidust patu üle teie elus – see ei ole teie lahing! Kordan veelkord, meie võitlus seisneb selles, et hakkaksime kindlalt uskuma, et inimihus – ma pean silmas ihu, mille Jumal võttis endale kui minu ihu – võitis Jeesus kõik kiusatused. Ta juba võitis need kiusatused, millega mina kokku puutun. Minu võit kiusatuste üle seisneb selles, et näha, mida ta inimihus olles juba teostas, ja riietuda Temasse.

Ja kui te riietute Kristusesse ja kutsute Teda oma ellu, missugusesse inimesse te siis riietute? Te riietute sellesse, keda ei meelita kurjus. Te riietute sellesse, kes on juba võitja.

Süvenegem väge täis sõnadesse Johannese esimese kirja esimeses peatükis, mis kinnitavad sama mõtet. „Sest kõik, mis Jumalast on sündinud, võidab maailma ära ja see ongi see võit, mis on ära võitnud maailma: meie usk!“ (1Jh 5:4).

„Sest kõik…. kes on lõpuni võidelnud.“ Kas nii on kirjas sinu Piiblis? Ei. „Kõik, kes on Jumalast sündinud…“

Loodan, et te märkasite, et võit – see on usukogemus, mitte võitlus. Selle asemel, et võidelda, allub võitja tegelikkuses Kristusele.

Nendel lehekülgedel lükkan ma ümber mõtte sellest, et – kui ma ainult mingil moel suudan saada jõudu ja abi Jumalalt, lisaks enda jõupingutustele – siis suudan ma saatanat võita. Ma lükkan sellise idee otsustavalt ümber. Veelgi enam, ma hülgan selle! Sest oma vaimulikus elus ma loobun isegi õigusest saatanaga võidelda. Ma loobun sellest õigusest Kristuse kasuks. Ma tunnistan, et ma ei ole võimeline saatanaga võitlema, sest ma olen abitu ja jõuetu. Ma alistun Jeesusele Kristusele, andes Temale üle õiguse võidelda saatanaga, kiusatustega ja patuga. Just see toimub sellel momendil, kui ma hakkan uskuma. Sellel momendil ma praktiliselt ütlen Jumalale: „Ma ei ole võimeline saatanaga võitlema. Tänan Sind selle eest, et Sina andsid mulle Jeesuse.“

Võitluse juurest usu juurde

Enamikus lahingutest saabub võit selle eest võideldes. Kuid meie vaimulikus elus on kõik täiesti teisiti. Siin ei saabu võit mitte lahingus, vaid alistumises! Mida me siis alistame? Me alistame mõtte sellest, et meil on mingi õigus saatanaga võidelda, ja lootuse sellele, et meil on mingi šanss lahingus tema vastu edu saavutada. Selle asemel me tunnistame, et Jumal andis meile Tema, kes mitte ainult ei võtnud enda peale võitlust saatanaga, vaid ka võitis teda, olles inimihus. Ja kui me riietume Jeesusesse, saab Tema võit ja tema edu meie omaks.

Niisiis, puutudes kokku kiusatuste, patu ja saatanaga, siis võitluste ja isiklike jõupingutuste asemel – millega me tegelikult ju oleme tegelenud pikki aastaid, mõnikord täieliku jõuetuse ja ahastuseni – hakkame uskuma ja vaatama sellele, mida Inimese Poeg inimihus olles juba täide saatis.

Suure osa meie jaoks on kõige raskem võtta vastu tõde sellest, et Jumal asetas vastutuse patu probleemi lahendamise eest Jeesusele, aga mitte meile ja kas jutt käib hukkamõistmisest ja surmast või patust kui jõust, mis meie elus tegutseb.

Niisiis, kui mind kiusatakse, hakkan ma uskuma. Teiste sõnadega, ma ei võitle rohkem patuga ja saatanaga, vaid luban Jeesusel teha seda, mida Isa Tal teha palus. Ja kui me loeme 1. Johannese raamatut, siis mõistame, et igaüks, kes on Jumalast sündinud, võidab ära maailma. Kui te sünnite Jumalast, riietute te Jeesuse Kristusega. Vaimu kaudu võtate vastu Kristuse meele.

Ja nüüd on see Kristus teis, kes võidab ära maailma, mitte aga teie oma inimlikus ihus.

See on usu kogemus

Jumal teis! Kui olete sündinud Jumalast, siis elab Jumal teis! Evangeelium – see ei ole ainult jutustus Jumalast, see on Jumala vägi päästmiseks! Jumal asub igas inimeses, kes on hakanud kindlalt uskuma Tema armastuse andi Jeesuses Kristuses.

Ma jõuan järeldusele, et tegelikkuses usuvad arvatavasti väga vähesed Jeesusesse kui Jumala Pojasse. Täna ei ole kuulda, et inimesed tunnistaksid õigeksmõistmisest. Sellest ei räägita. Jumalat selle eest ei kiideta. Aga usk sellesse, et Jeesus on Jumala Poeg, seisneb selles, et minu asemel võttis Jumal vastu Tema täiusliku elu ja surma! Mind ei loeta rohkem süüdlaseks ja surmamõistetuks! Mul on õigus taevale! Ma olen Jumala perekonna liige! Ma olen Tema laps!

Mõtisklege vaid kahe piibelliku tõotuse üle, mis seda tõde kinnitavad: „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lapsiks, kes usuvad tema nimesse“ (Jh 1:12);

„Kes tunnistab, et Jeesus on Jumala Poeg, sellesse jääb Jumal ning tema Jumalasse“ (1Jh 4:15).

Mida on Jumalal vaja, et meisse jääda, et meis elada? Meie usutunnistust sellest, et Jeesus on Jumala Poeg. Just sellepärast ma rõhutan seda mõtet kogu aeg, juhtides teie tähelepanu sellele, kui vajalik on omada harjumust tulla igal hommikul risti juurde, vaadates sellele sõnadega: „Tänan Sind, Jumal, selle eest, et sa saatsid oma Poja inimihus ja lubasid Tal võtta enda peale vastutuse patu eest. Ma usun seda kogu oma südamega.“

Selsamal momendil, kui te neid sõnu lausute, asub Jumal teisse. Te lähete oma kodunt välja elava Jumala kohaloluga teis. Jõudsin järeldusele, et mitte just eriti palju inimesi teevad nii, sest väga paljud tulevad minu juurde ja räägivad: „Oh, mul on iseloomuga nii suured probleemid…“ või siis: „Oh, ma vihastun kogu aeg“, või: “Oh, mul on nii vastik harjumus…“

Mõni aeg tagasi kohtasin ühte pastorit. Ta ütles: „Mul on patune kiindumus pornograafia vastu ja see lihtsalt tapab mind!“

Ma ütlesin talle: „Üks hetk, ma leian kohe taskurätiku, et teie pärast nutta!“

„Mul on sellega tõsi taga,“ väitis ta.

„Minul ka,“ vastasin mina. „Ma ei nuta teie probleemi pärast. Ma nutan, sest te ei mõista, mida tähendab usk! Te ei tunnista igal päeval oma elus, et Jeesus on Jumala Poeg! Sest kui te seda teeksite, oleks teil Kristuse meel ja – halleluuja – , te oleksite võimeline rahulikult, ilma kireta, vaatama ilusat naist. Te vaataksite teda sõnadega: „Jumal, tänan Sind selle imekauni olevuse eest. Ma ei vaata teda kui kire objekti, ma näen temas Sinu imekaunist loomingut!“

Tahan teile öelda, et kui see minu elus esmakordselt aset leidis, ütlesin ma: „Jumal, tänu Sulle!“

„Hästi,“ vastas mulle Jumal. „luba vaid, et minu meel jääks sinusse ja sellised mõtted muutuvad sinu elu igapäevaseks normiks!“

Kuid see pastor jätkas: „Palun aidake mind! Ma vaatan iga päev pornograafiat. See tapab mind!“

„Või veel! Kui mina toidaks sellega oma meelt, tapaks see ka mind!“ vastasin mina. „Kas teile pole kunagi pähe tulnud, et kui teis elaks Kristuse meel, siis leiaksite endas jõudu panna oma arvutisse filter ja need pildid blokeerida? See tähendab, kui te lihtsalt tunnistaksite Kristust, omades teis elavat Kristuse meelt, te lihtsalt läheksite koju ja lülitaksite sisse filtri?“

Pastor vaatas mind varjamatu imestusega.

„See ongi kõik, mida on vaja teha,“ jätkasin mina. „Mina ei saa seda teie eest teha. Te pole veel uskuma hakanud. Kui te tulite minu juurde sellise küsimusega, siis tähendab see seda, et te pole veel uskuma hakanud!“

Ühel minu seminaril tõusis üks meesterahvas ja ütles:

„Ma olen televiisorist lihtsalt sõltuv. Juba kahekümne aasta vältel tulen ma õhtul kell viis koju, viskan ennast diivanile pikali ja vaatan järjest kõike, mis telekast tuleb. Magama lähen kell kaksteist. Kogu selle aja ma ei liigutagi ennast. Loomulikult ei saa minu abielu nimetada abieluks. Oleme naisega kaks võõrast, kes elavad ühe katuse all. Ma isegi ei tea, miks ta pole minust siiani lahutanud.“

Õnneks tema naist sellel seminaril polnud.

„Ma tunnen ennast nii nõrga ja tühisena,“ lisas ta. „Kas te võiksite mulle midagi soovitada?“

„Loomulikult, loomulikult! Kuid selleks on vaja Kristuse meelt!“ ütlesin ma talle. „Te pole veel uskuma hakanud! Te võitlete millegagi, mis pole Jeesuse jaoks mingi probleem, sest Teda ei kütkestanud vägivald, seks ja kõik ülejäänu, mis televiisori eetrit täidab. Tema elus valitses terve balanss. Talle meeldis veeta aega naiste seltskonnas. Miks Ta teie arvates veetis nii palju aega Maarja ja Marta kodus? Arvan, et Ta leidis sealt armastust, mida Ta kusagilt mujalt ei leidnud. Kuid Temal ei olnud selles suhtes moonutatud vaateid ja kui teie riietute Kristusega…“

„Olgu,“ sekkus ta, „mis siis juhtub, kui ma riietun Kristusega?“

„Kui teis elaks Kristuse meel,“ vastasin mina, „siis te vaataksite televiisorit ja ütleksite: „See kast kontrollib minu elu!“ Seejärel võtaksite arvatavasti käärid ja lõikaksite televiisorijuhtme läbi.“

Märkasin, et ta kuulab mind tähelepanelikult.

Ma jätkasin: „Lõpetage võitlemine! Rahunege ja riietuge Kristusega! Hakake uskuma sellesse, et Kristus võitis ära maailma, liha ja saatana! Ta tegi seda, olles inimihus! Tunnistage seda! Ja kus hakkab Kristus alates sellest hetkest asuma? Ta hakkab asuma teie mõistuses! See on see teie keha organ, mille kaudu Püha Vaim teis töötab! Ja kui Kristus elab teie mõistuses, võtate televiisori suhtes vastu õige otsuse.“

Sellel päeval koju minnes ta tegi seda. Järgmisel nädalal tuli ta seminarile rõõmsas erutuses. Te oleksite pidanud kuulma tema tunnistust! Ta ütles:

„Ma olin kakskümmend aastat ori. Kuid ma riietusin Kristusega ja ma teadsin täpselt, mida ma pean tegema. Ma tõmbasin televiisori juhtme pistikust välja, võtsin käärid ja lõikasin selle läbi. Telekas jäigi nurka seisma, sest ma mõistsin, et mina ei saa telekaga hakkama, tema aga sai minuga hakkama nii lihtsalt.“

Seejärel lisas ta särasilmil: „Ma tunnen ennast vabana! Lõpuks ometi hakkasime me naisega suhtlema! Ma lihtsalt ärkasin uuele elule Vaimus! Ma ei ole rohkem patu ori, sest ma riietusin Kristusega!“

Kui te riietute Kristusega, hakkate nägema kõike teises valguses. Kuid te mõistate, kui kerge on tagasi langeda ja taas vanamoodi käituda, elades lihalikku elu Jumaliku eluviisi asemel. Ma ei saa elada ühtegi päeva ilma, et otsiksin Kristuse meelt, sest see maailm on ohtlik. Ma võin suhtuda inimestesse ilma vajaliku kannatuseta, kuid minu sees elava Kristusega avastan ma endas uskumatu armu, mis aitab mul kannatlikkusega suhtuda inimestesse, neid mõista ja neid armastada. See on Tema tee!

Ainus, mida Ta soovib, on see, et me riietuksime Temasse nii regulaarselt, et see muutuks meie elus tavapäraseks ja loomulikuks.

Alles hiljuti ma mõistsin: see, mis varem oli mulle kütkestavana tundnud, ei tundu sellisena praegu. Ma ei suudaks täpselt määratleda selle muutuse aega, sest nähtavasti toimus see mingi ajaperioodi vältel. Sellepärast tõstsin ma oma pilgu ja ütlesin: „Aitäh Sulle, Jumal!“

Tema aga vastas: „Sa ei märganud, kuidas see juhtus, sest sa olid riietatud Kristusega!“

Kristuse soovid muutuvad järk-järgult meie loomulikeks soovideks. Sellest algabki uus ja erutav elu! Kuid kuidas seda protsessi nimetatakse?

Pühitsuseks!

Kuidas pühitsus toimib?

Kui te selle protsessi kestel pöördute pidevalt tagasi ühe ja sama halva harjumuse juurde, siis olete arvatavasti kaotanud usu. Teil tuleb tagasi pöörduda usutunnistuse juurde, et Jeesus on Jumala Poeg ja selsamal momendil, kui te seda teete, astute te vanade harjumuste juurest uute, jõuduandvate harjumuste juurde.

Kui ma alles hakkasin seda mõistma, tuli mul oma usku päeva jooksul mitu korda tunnistada. Ja iga kord, kui ma tundsin kiusatust või vanade harjumuste tagasipöördumist, avastasin ma endas kasvava soovi taaskord tunnistada oma usku sellese, et Jeesus on elava Jumala Poeg, kes võitis inimihus patu, kiusatused, lihalikkuse ja maailma!

Selsamal momendil, kui me tunnistame, et Jeesus on Jumala Poeg, ja ülistame Jumalat Tema armastuse anni eest, asub Jumal meis. Kõige tuum peitub selles, et just Jumal teis põlgab ära patu, mitte teie oma jõududega, või isegi Tema abiga.

Jumal on ainus olevus, Kks ei tunne iha ebapuhta vastu. Meie loomus aga on kiindunud patusesse ja ebapuhtasse. Kuid Jumalale see loomuomane ei ole. Sellepärast, kui te tunnete, et teid ei tõmba rohkem millegi ebapuhta poole, siis te mõistate, et teis elab Jumal! Siis te ütlete: „Jah, tänu Jumalale!“

Meie elu kõige raskemaks võitluseks on valik: kas alistuda Jumalale ja lubada Tal elada meis, et vabaneda ihast kõige patuse vastu – või iseseisvalt sellega võidelda, paludes Jumalal anda meile jõudu, et sellega hakkama saada. See viimane tee – see on lüüasaamise tee, mis on paljusid kristlasi viinud selleni, et nad on kinni kiilunud mõttesse omaenda patususest ja võimetusest muutuda.

Kogu varustus kaitseks, aga mitte lahinguks

Jumala sõjavarustust (vt Ef 6:10-17) ei ole meile vaja selleks, et saatanaga võidelda. See varustus on hädavajalik kaitseks saatana kavalate rünnakute vastu. Mõned arvavad, et kui nad on riietatud kogu sõjavarustusega, siis võib julgelt saatanaga võidelda. Kuid see ei ole nii. Riietuda on vaja selleks, et olla kaitstud.

Lahing on juba lõppenud võiduga. Kuid see jätkub meis, sest võitlus seisneb valikus: kas sellesse uskuda ja võita, või mitte uskuda ja jätkata kaotuste kogemist. Neid kahte valikut võib võrrelda valguse ja pimedusega. Üks neist viib võiduni, teine kaotuseni.

Võit kristlikus elus saavutatakse usu kaudu sellesse, et võitlus saatana ja patuga on üle antud Jeesusele Kristusele ja meie, tunnistades oma usku sellesse, anname oma õiguse patuga võidelda üle Jeesusele. Selsamal momendil, kui me nii toimime, toob elava Jumala Vaim Kristuse meie mõistusesse. Nüüd on meil Kristuse meel. Aga Kristuse meel ei ahvatle meid patule ja kurjusele. Teda ahvatleb vaid pühadusele ja puhtusele.

Liigagi paljud püüavad seista vastu patule ja saatanale, püüdes kogu jõust mitte langeda kiusatusse, paludes Jumalal anda neile jõudu, et seda võitlust mitte kaotada. Kui nad aga langevad, pettuvad nad ja esitavad küsimuse: „Kas Jumalal on kõik ikka nii, nagu Ta räägib?“

Kõik see lõpeb alati sellega, et sellised inimesed kas süüdistavad alati Jumalat või siis jõuavad arvamusele, et nad on lihtsalt liiga nõrgad, et kiusatusele vastu seista. Kui need inimesed sellisesse situatsiooni satuvad, siis kas te teate, millest nad mõtlevad? „Isegi minu püüded paremaks saada ei oma mitte mingisugust tähtsust!“ ja nad pöörduvad tagasi endistele positsioonidele ja endiste harjumuste juurde. Paljud on seda kogenud, sest nad pole piisavalt tugevad, et seista vastu kiusatustele ja saatanale, isegi Jumalaga abiga.

Ja lõpuks, olles täielikult pettunud, kummarduvad nad tänu Jumala armule risti ette. Sellel hetkel mõistavad nad: „Jumal palus seda teha Jeesusel, aga mitte minul! Mul tuleb vaid sellesse uskuda ja omandada Kristuse meel! See on Jumal minus, kes kurjusele vastu seisab, aga mitte mina!“

Kui ma ei ole kurjusele vastuseismisel edukas, siis tõenäoliselt ei ole Jumalat minus, sest ma teen seda omaenese jõududega selle asemel, et lubada Temal usu kaudu siseneda minu mõistusesse.

Rooma kirja neljas peatükis (5-8) kirjeldab Paulus inimesi, kes nimetavad endid usklikeks, kuid on ikka veel lihalikud. Paulus tõmbab selge piiri end usklikeks nimetavate lihalike inimeste ja vaimsete usklike vahele, kelles ilmnevad ikka veel väga huvitavad iseloomuomadused.

Eksisteerib palju eksitusi selle kohta, mis siis tegelikkuses toimub, kui inimene vaimseks muutub. Mõni inimene arvab näiteks, et ta ei puutu enam kunagi kokku kiusatustega. Teised arvavad, et nad ei hakka enam kunagi tundma ahvatlust patu vastu. Mõni arvab, et miski ebasünnis ei meelita teda enam kunagi. Ja nad kõik pettuvad, kui see ikka ja jälle nendega toimub ja hakkavad mõtlema: „Tundub, et ma olen siiski lihalik inimene!“

Huvitav on fakt, et Paulus nimetas Korintose usklikke „pühadeks“. Kuid kas nad olid täiesti küpsed Kristuses? Oh ei! On ilmne, et inimene võib olla riietatud Kristusega, asudes vaimuliku kasvu protsessis, ja olla seejuures lihalik inimene. Ükskord võib juhtuda midagi sellist, mis paiskab teid täielikku šokki, kuid seejuures ei pöördu te siiski tagasi lihalikkuse kuningriiki. Sest te olete armu all, pidage seda meeles! Kui te aga olete armu all, siis omate vabadust kasvamiseks Kristuses ja oma elu igas aspektis üleskerkivate küsimuste lahendamiseks, kogemata seejuures hukkamõistmise tunnet.

Kui te olete armu all, siis olete vabad lahendama probleeme oma elu ja iseloomu igas valdkonnas, te olete vabad kasvama ja saavutama küpsust, tundmata kasvu protsessis hukkamõistmise tunnet.

Kas ei ole see mitte hea sõnum?