Nehemja 8:10 „… sest rõõm Jehoovast on teile kindlaks linnaks!“
Me elame eksituste maailmas. Tormid, kannatused, pidev hädaohu tunne, ebakindlus survavad meie elu.
Rusuvad, meie psüühikat laastavad sündmused pingestavad, sundides meid kaitsma end nende eest tervist kahjustavate harjumustega. Olgu nendeks kas siis alkohol, sigaret või siis mõne mõnuaine tarvitamine, samuti ohjeldamatu söögihimu rahuldamine. Püüd ennast kaitsta põhjustab meie meelte maailmas sügava masenduse, lootusetuse ja üksinduse tunde tekkimise. Nii võime langeda üha sügavamale ja sügavamale põhjatusse, vigastatud emotsioonide kuristikku- depressiooni.
Ometi algas kõik lihtsalt stressist, millest püüdsime vabaneda.
Millised sündmused elus kutsuvad kõige enam esile stressi? USA teadlased Seattlist uurisid 5000 inimese elu ja tegid järelduse, reastades põhjused:
1. Abikaasa surm, lahutus
2. Rahapuudus, pankrot
3. Töölt vallandamine
4. Ebaõnn, ebaedu haridusses jt inimesele olulises valdkonnas.
Uurimus kestis 2 aastat. Inimeste elu mõjutavad sündmused reastati, andes igale sündmusele teatud arv punkte, et määratleda iga 5000 uuritava stressitase ühe aasta sündmuste jooksul. Stressitaseme määramine ja inimeste elu jälgimine viis uurijad seose otsimiseni nende stressi ulatuse ja tervise vahel. Resultaadi alusel jagati uuritavad 3 gruppi:
1. vähese stressiga inimesed,
2. mõõduka stressiga inimesed,
3. rohke stressiga inimesed.
Eksperimendi tulemused olid üllatavad, seos stressi ja haiguste vahel oli ilmne.
Resultaadid näitasid et:
Vähese stressiga grupist ¼ jäid raskesti haigeks järgmise 2 aasta jooksul
Mõõduka stressiga grupist ½ jäid raskesti haigeks
Rohke stressiga grupist 4/5 jäid raskesti haigeks
Mitte keegi uurijatest ei kahelnud, et stress tõstab haigestumise võimalusi, kuid kuidas põhjendada asjaolu, et 1/5 rohke stressiga grupist, kelle stressitase andis kõrge arvu punkte ning kellede elulised sündmused olid samasuguse kõrge riskifaktoriga, ei
jäänud mingisse raskesse haigusesse? Mida tegi see grupp inimesi, et nad said jagu oma stressist nii, et see neid ei mõjutanud?
Seattli uurimuse tulemus hakkas just selles osas huvitama Harvardi ülikooli uurijaid. Viidi läbi uurimus, mis kestis 40 aastat, et leida vastus just sellele küsimusele. Grupp psühhiaatreid võttis hindamise aluseks 1942.a lõpetajad, reastades nad vastavalt nende võimele hakkama saada sellistes olukordades, kus nendega ebaõiglaselt käituti. Eelduseks oli, et nende reaktsioon stressile oli juba välja kujunenud ning et see on analoogne kogu elu jooksul. Uuriti erinevusi toimetulekus ning vastavat mõju tervisele. Uurimuse tulemus avaldati 40 aasta pärast peale vaatluse algust.
See osutus järgmiseks:
Vähene stress:
3% kroonilisi haigeid või surnuid.
NB! Selle rühma uuritavaid iseloomustasid head toimetulekuoskused, nad olid võimelised neile tehtud ülekohtu andestama ilma vimma pidamata!
Mõõdukas stress:
14% kroonilisi haigeid või surnuid.
Selle rühma uuritavate toimetulekuvõimed olid keskpärased.
Rohke stress:
38% kroonilisi haigeid või surnuid.
Selle grupi uuritavate toimetulekuoskused olid kõige madalamad, lausa viletsad.
Teadlased tegid järelduse, et „krooniline muretsemine, depressioon ja emotsionaalne väärasetus põhjustavad tervise pöördumatut halvenemist!“
Sellepärast on kõige olulisem mitte ainult see, kui palju on meil olnud stressirohkeid sündmusi ning kui palju me nende tagajärjel olema stressi kogenud ja kas see on saanud depressiooni põhjuseks, vaid hoopis vastuse leidmine küsimusele, kas viha, mis tekkis nende sündmuste tagajärjel, on hajunud? Ei tohiks kontsentreeruda tekkinud probleemidele, vaid tuleks otsida lahendusi heatahtlikus ja positiivses mõtlemises ja rajaneda lootusel.
Tuleks õppida, kuidas toituda, liikuda, puhata jne. Siiski olulisim seejuures on leida igal hommikul Jumala Sõnast, kuidas reageerida, kui meie õigusi on ahistatud ja meid ebaõiglaselt koheldud. Õpitu tuleks Jumala abiga ka ellu rakendada!
Kristlikku tervisetaastamise programmi nimetatakse „Uueks Alguseks“. Tihti peetakse programmi raames tähtsamaks muudatuste teostamist toitumise vallas.
Keskendutakse küsimustele, mida, kui palju, mitu grammi, millal jne? Kergem on laskuda ettekirjutuste maailma, usaldades vastutuse valikute eest kellegi teise õlgadele. Mida ja kui palju – siin kehtib vajaduse printsiip. Vajadus määrab ära kasulikkuse ja see on individuaalne! Paika saab panna üksnes üldised põhimõtted. Just nii vajame Jumala tarkust ja Tema juhtimist kõige enam.
Vaadates vaid ühte valdkonda, võime kaotada arusaamise kõige olulisemast – keha seotusest meeltega. Meie psüühiline tervis on sama oluline kui füüsiline, sest üks mõjutab teist ja vastupidi.
Seetõttu on tähtis mitte tegeleda negatiivsete sündmuste jäädvustamisega enesesse, lubades enesehaletsuse tundel tekkida, vaid proovida leida vastus küsimusele, kas viha või mistahes muu negatiivne tunne, mis tekkis nende sündmuste tagajärjel, on hajunud?
Miks on see küsimus nii oluline ? Sest põhjus, miks me näeme nii vähe tõelisi tervenemisi, on selles, et inimesed ei seosta omavahel vaimu ühendatust kehaga. Vaimne on laiem mõiste kui psüühiline, sest haarab enda alla ka meie arusaamise so teadvuse osa. Vaimsed muutused toovad kaasa ka muutused kehalises tervises. Teadlased väidavad, et 90% haigusi sünnib meie teadvuses ja meeltes. Harjumuspärane negatiivne mõtlemine ja suhtumine ellu ja inimestesse on meie enda keha kaitsemehhanismide kõige suurem vaenlane ja hävitaja.
Meie vastupanuvõime haigustele sõltub meie immuunsüsteemi tugevusest. Kuid kui inimene tunneb väga tugevat vaenulikkuse ja vastumeelsuse tunnet näiteks 1 tunni jooksul, siis toodab tema keha selle aja jooksul nii palju tugevatoimelisi mürke, mis võivad surmata kuni 80 inimest. Kannatades sisemist viha, vihkamist, ängistust, pahameelt ja ärritust, tapab inimene iseennast! See võib viia väga tõsise haigestumiseni. Näiteks kõige levinum immuunpuudulikkuse tekitaja on pidev ja äge stress ning depressioon. Järgmisena laastab immuunsüsteemi nälgimine. Seetõttu on oskamatu vaegdieedi pidamine üsna ohtlik. Meie jaoks on oluline teada, millised tegurid võivad meid sellisesse seisundisse viia ja kuidas selle vastu võidelda!
Harvardi Ülikooli teadlaste uurimused tuvastasid üllatavalt lihtsad põhjused, mis tingisid negatiivsete tunnete, sealhulgas viha tekke. Millisteks osutusid need asjaolud, millal tunneme, et meile on ülekohut tehtud?
1. Kellegagi kokkulepitud kohtumise ootamine, kuid oodatav hilineb või ei tule üldse – selline situatsioon tekitab negatiivseid emotsioone põhjusel, et meie aega kulutatakse ebaõiglaselt, me tunneme, et meid riisutakse ajaliselt. Me tunneme ärritust aju hüpotalaamuse piirkonnas.
2. Kui meile ei tagastata kellelegi laenatud eset – me tunneme, et meilt on ebaõiglaselt ära võetud meie omanduses olev ese, see tekitab viha, mis transformeerub ärrituseks ning seejärel võib üle minna masenduseks.
3. Kui me kuuleme enda aadressil mingit vale informatsiooni kuni laimuni – see toob kaasa ängistuse põhjusel, et tunneme, et meie hea nimi on meilt ära võetud.
4. See jada võiks olla pikem, kuid kindlasti lõppeb ta kõige olulisema õiguse äravõtmisega so õigusega elule. Kui meid surmatakse, siis on meilt ära võetud elu ning sellega koos kõik võimalikud olemasolevad muud õigused.
Loomulik reaktsioon äravõtud õigustele on viha, sest inimest ründavad tema meeled hinge kirgede teel. Reaktsioon iseenesest ei ole patt – so vihastamine kui meie meelte reaktsioon pingestatud elukorrale, seda kinnitab ka Jumala sõna Efeslastele 4:26, et patt ei seisne vihastamises kui emotsioonis, vaid viha pidamises. Seetõttu järgnevad kohe manitsused, mis keelavad meil viha pidamast magamaminekuni või koguni päikeseloojanguni. Probleemiks saab alalhoitud viha, millest tekib vihkamine ja see hävitab meid endid (1Jh 3:15). Enamus meist hellitab oma viha ja harjumuslikult õhtul magama minnes mõeldakse asjadele, mis on haiget teinud, kasvatades nii vimma, mis muutub depressiooniks. Miks me seda teeme? Sest see loob pinnase õigustatud negatiivsuse tundele ja annab õiguse enesehaletsuseks, täpsemalt eneseõiguseks, mis nõuab kaastunnet teiste käest. See on peidetud viha õigustamise skeem meie sees kellegi suhtes.
Peame eristama viha haavumise tundest. Erinevus nende vahel on selles, kes meie õigusi on ahistanud. Taavet ütleb laulus 55:13-15: „Kui see oleks vaenlane, ma võiksin ta peale vihastada, kuid see oli lähedane sõber, kellega meil oli armas osadus“ (NEW English Bible). Taavet oli haavunud, samad tunded on tihti omased ka meile. Ent haavumise alalhoidmine on täpselt sama laastava toimega kui viha pidamine.
Enamus kristlasi või lihtsalt häid inimesi, saades aru, et viha pidamine on vale, püüavad ette kujutada, et nad ei ole vihased. Sageli püütakse selles olukorras endale mõistusega sisendada, et meil ei olnud tegelikult „õigust“ sellele, mida me ei saanud või mis meilt ära võeti. Minnes sellele teele, võib meile tulla äärmise abituse tunne! Kui meil pole õigusi, siis võib igaüks meist igal ajal väga kergelt jagu saada ja me ei saa sinna midagi parata ei nüüd ega tulevikus. Nii võib meist saada jalamatt, tolm teiste inimeste jalge all, millega kaasnevad lootusetuse ja väärtusetuse tunded. Taas valdab meid depressioon, mida võib veel võimendada äärmuslikku enesehaletsusse langemine.
Psühhiaatrid, teades, et selline käitumisviis äravõetud õiguste puhul on peamine tegur depressiooni tekkimisel, julgustavad haigeid oma viha väljendama, mitte aga tagasi hoidma. Inimene, keda niimoodi julgustatakse, langeb õigustatud vihatunde lõksu. Kuid viha väljaelamine ei hajuta seda, vaid hoopis tugevdab. Nii hakkab inimesele tunduma, et kättemaksmine või samaga tasumine on õiglane teguviis. Sellise mõtteviisi tagajärjeks on kohtuprotsesside algatamine ning soov karistada. Rahvused astuvad sõdadesse neile tehtud ülekohtu pärast ja lõpuks viib selline äravõetud õiguste eest võitlemine mõrvani.
Me leidsime kaks viha säilitamise vormi: esiteks – alalhoitud ja eitatud viha, mille tagajärjel tekib depressioon ning mis võib viia enesetapuni. Sellise viha näiteks Jumala sõnas on Joona raamatu 4. peatüki sündmused ja 1Saamueli 18:6-9 kirjeldatud olukord. Kuningas Saul lõpetaski tegelikult oma elu enesetapuga (1Sm 31:4).
Teiseks: väljaelatud viha, mis viib vägivalla ja tapmiseni. Enamus meist püüab oma viha või haavumist, mis on üks ja seesama, lahendada ühel või teisel viisil. Kuna viha väljanäitamine on vale, siis püüavad kristlased viha varjata suutmata sellest vabaneda ning on just seetõttu vastuvõtlikud depressioonile. Nii vangutakse kahe äärmuse vahel. Püütakse kõigest jõust pidada suu, kuni lõpuks saabub plahvatamine. Seejärel saabub suupidamine südametunnistuse piinades, kuni järgmise plahvatuseni. Nii algab võõrdumine suhetes. Tekib suhtlemise kokkuvarisemine. Süütunne ja rahutus kuhjuvad. Nii võivad koos juba kroonilise depressiooniga tekkida ka rasked autoimmuunsüsteemi haigused, mis sõna otseses mõttes laastavad meie keha erinevaid elundeid. Sealjuures, kumbki võõrdunud pooltest püüab mitte tunnustada teise võimu ning püüab kehtestada oma võimu. Seetõttu näeb ta teist inimest võimutseva ja enese kasuks tegutsevana, kangekaelse ja mässumeelsena. Niimoodi pannakse püsti oma troon, istutakse sellele ja hakatakse teist inimest ebausaldavaks pidama. Sellest hetkest tekib täielik võõrdumine. See on hingevaenlase tee. Jesaja 14:13-14 toob meile sellekohase näite Lutsiferist. On hirmuäratav tõdeda, et me suhetes teistega nii kergesti võime vaenlase toolile istuda, seda ise hoomamata.
Ei Piibel ega tõde täiuslikust tervisest ei tunnista kumbagi neist viha käsitlemise viisidest õigeks ega Jumala omadeks.
Kõigepealt tuleb meil oma viha või haavumine ära tunda ning seejärel seda endale tunnistada, mis on kõige raskem. Vajame arusaamist, et vihast tuleb otsekohe vabaneda, niipea kui see tekib ning enne, kui see meie sisse pidama jääb ja meid laastama hakkab. Kuidas seda teha? Milline on ravi? Kõigest sellest järgmises osas!
In English