...olge siis täiuslikud

Mis on piibellik täiuslikkus?

Enamus lugejaid on kindlasti selle tekstiga tuttavad. Seda teksti on korduvalt kasutatud jutlustes ja piiblitundides. Esmasel vaatlusel tundub, et siin ei ole midagi keerulist. Jeesus kutsub oma järgijaid üles olema täiuslikud – nagu on Jumal. Kahjuks on see paljude spekulatsioonide aluseks. Peatume siin hetkeks – olla täiuslik nagu Jumal.

Terasem uurija märkab, et siin on vastuolu. Loodolevus ei saa kunagi võrdseks oma Loojaga, seega meie ei saa kunagi olla täiuslikud nagu Jumal. Esimese Moosese raamatu kolmas peatükk on kokkuvõte sellest, kuidas täiuslik (siis veel patuta) inimene püüdis saada nagu Jumal ja lõpetas pattulangemisega. Seega, loodu jaoks Jumalaks olemine ei ole võimalik. Kreekakeelne tekst sisaldab tuleviku vormi, millele eestikeelses tõlkes sõna „olge siis“ vihjab. Saage-kasvage täiuslikkuses (täiuslikuks), sest teie Isa on täiuslik. Seda võib ka lugeda kui nõuannet lastele: saage ometi täiskasvanuks!

Uue Testamendi kirjutajad kasutavad kreekakeelset sõna teleios sageli mitte kirjeldamaks täiuslikkust selle absoluutses mõistes, vaid kui protsessi, liikumist täiuslikkuse saavutamiseks. Koloslastele 3:14 aitab meid mõista Jeesuse sõnu (Mt 5:48). Koloslastele soovitatakse omada armastuse täiuslikku sidet, mis ühendab koguduse. Seega, täiuslikkus nendes mõlemas tekstis seisneb Jumala poolt antud printsiipide järgi elamises, mitte Jumala täiuslikkuse imiteerimises või omamises. Mt 5. peatüki lõpuosa isegi seletab lahti, millisest täiuslikkusest on jutt. Kristlaselt oodatakse armastuse, sõbralikkuse väljendamist oma kaasinimesele, mitte absoluutset vaimulikku perfektsionismi. Jumal ei ole kunagi oodanud inimeselt midagi enamat kui Tema järgimist ja kasvu armus.

Kahjuks on paljud tõsised kristlased sõna-sõnalt Piiblit lugedes ja seda ka selliselt tõlgendades loonud stressitekitava kujutelma ideaalsest kristlusest, kus ainult absoluutne täiuslikkus ja patuta elu on võti taevariiki, sundides teisigi meeleheitlikult pingutama, et taevariigi väravani jõuda. Nad pingutavad, et olla täiuslikud „nagu Jumal“. See tekitab lõpmatu stressi ja süütunde, sest alati on võimalik paremini teha, alati on võimalik olla parem, sõnakuulelikum kristlane. Selliselt võetuna ei olegi võimalik kunagi olla valmis, sest kasvuruumi jagub alati. Kahjuks ongi paljude kristlaste jaoks „valmistumine“ Jeesuse tulekuks selline lõpmatu protsess, kus ollakse peaaegu valmis ja mitte veel valmis üheaegselt. Siinkohal tahaksingi peatuda kahel erineval seisukohal, mis väljendavad erivaid vaateid samale probleemile.

„Täiuslikkus, mis on tihedalt seotud pühaduse ja pühitsusega, on kristlaste jaoks alati olnud vaidlusi tekitav teema. Paljude jaoks on doktriin kristlikust täiuslikkusest hea ja vabastav uudis, samal ajal teiste jaoks on see täitumatute unistuste ja süütunde allikas.“1

Täiuslikkus ja selle saavutamine on jaganud kristlaskonna ja ka ülemaailmse adventkoguduse kui kristliku liikumise lahutamatu osa, kahte gruppi: need, kes tahavad olla saavutanud täiuslikkuse Jeesuse tulekuks, ja need, kes näevad täiuslikkuse saavutamist siin elus kui protsessi, mille lõpptulemus on Jumala poolt inimese muutmine Jeesuse teisel tulekul. Esimesel juhul on täiuslikkus Jeesuse täiuslikkuse peegeldamine, teisel juhul Jumal muudab ise patuse uue ihu andmise läbi, kui ta kohtub Jeesusega Tema teisel tulekul. Siinkohal peab mainima, et Ellen White räägib oma kirjades mõlemast võimalusest ega eelista ühte teisele, nähes kasvuprotsessi täiuslikkuse suunas kui dünaamilist arengut.

Et tegemist ei ole pelgalt teoloogilise targutusega, meenuvad paljud inimesed, kes oma igapäevaelus pole suutnud lahendada „lõputu valmisoleku“ probleemi. Pastorina töötades kohtusin paljude koguduseliikmetega, kelle jaoks oli Jeesue tulekuks valmistumine võrdväärne täiuslikkuse saavutamisega. Kord kurtis keegi koguduse liige pärast 30-aastast võitlust, et vaatamata kõigile pingutustele on ta täpselt samasugune kui sel päeval, mil ta esimest korda evangeeliumi kuulis ja sellest innustust sai. Tänaseks juba ülestõusmise lootuses puhkama läinu heitles oma kasvu nimel kuni lõpuni ega leidnud oma probleemile mingit lahendust. Külastanud ja juhatanud ise ka mitmeid populaarseid palvegruppe ja -koosolekuid, olid need siiski tema jaoks ajutiseks leevenduseks täiuslikkuse saavutamise lõputus võitluses.

Enamik võib ju siin väita, et palve ja paast oleks aidanud – kahjuks ei lahendanud ka see antud isiku jaoks olukorda. Tegemist oli tulihingelise kristlasega, kelle puhul leigusest polnud jälgegi. Tundus, et Piibel, teoloogia ja aastaid hingamispäevaseid jutlusi tekitasid rohkem kahju, kui tõid selgust. Sellinne ülipüüdlikkus pole kahtlemata piibellik arusaamine täiuslikkusest.

Esmalt peab meenutama, et täiuslikkusest saab rääkida ainult lunastuse kontekstis, kus käsu-armu lõputu debatt on lahutamatu osa täiuslikkuse doktriinist. Käsu ja armu debatti iseloomustab parimal viisil lugu aerupaadist. Kaks sõudjat – arm ja käsk – suudavad paati edasi viia ainult siis, kui nad üheskoos sõuavad. Kui üks neist lakkab sõudmast, hakkab paat kohapeal ringe tegema. Seega peaks olema siin tasakaal. Sageli on reaalses elus siiski tavalisem see, et üks neist kipub domineerima. Kasv täiuslikkuses – Jeesuses – sisaldab nii Jumala käskudele kuuletumist kui ka Jumala armu tingimusteta vastuvõtmist.

Kahjuks on seda väga aktuaalset teemat suhteliselt vähe kajastatud. Nii ühe kui teise poole esindajad on võtnud küll kirglikult sõna, kuid üldises perspektiivis on teema hägustunud ja lihtsa koguduseliikme jaoks on tavaline kaldumine kord ühte või siis teise äärmusesse, loomulikult arvates, et tema elu on tasakaalus. Isegi aastakümneid ustavalt kogudust teeninud tunnistasid, et Kristuse sarnane elu on pigem soovunelm kui igapäeva reaalsus. Kõrged nõuded kirikuga liitumiseks on jätnud ja jätavad paljud kiriku ukse taha, lahutades inimestele juurdepääsu Jeesusele vähemalt antud uksest. Ainult Kristus suutis elada patuta ja suri, kandes endal kogu maailma pattu. Kui sageli see tõsiasi unustatakse. Käsupidamise pooldajate väidete puhul, et „olge täiuslikud“ nagu teie Taevane Isa – tekib küsimus, kas seda teksti on ikka hoolega loetud, või on see pigem käibefraasiks kujunenud ja oma tegeliku väärtuse minetanud. Kui keegi suudaks olla täiuslik nagu Jeesus, ei vajaks ta enam Jeesust kui Lunastajat. Seega lunastaks ta Jumala ees ennast ise ega vajaks enam evangeeliumi ega risti. Jeesuse ristiohvrit on vaja patusele, et teda päästa, täiuslik, patuta isik on juba päästetud.

Pauluse kirjades nimetatud korintlased olid „pühad“, kuid see ei olnud vastavuses sellega, mida Paulus nende puhul näha soovis. See ei olnud lõplik, absoluutne täiuslikkus, vaid teel olemine sinna. Uue Testamendi vastpöördunud kristlase jaoks oli täiuslikkus midagi muud kui meie läänelik rafineeritud arusaam.

Kaks erinevat arusaama täiuslikkusest

Heebrealase jaoks polnud mingit vastuolu valmistumisel ja valmis olemisel üheaegselt. Kristus oma tähendamisõnades tegi etteheited neile, kes olid valmistumise protsessist kõrvale hoidnud või tegelikult selle peatanud. Oma tulemisest rääkides võrdles Jeesus selle ootamatust kui varga sissetungi elamusse. Kas elamu saab olla vargakindel? Loomulikult mitte, sest pole veel leiutatud lukku, mida lahti murda ei saaks, küll saab majaomanik teha ettevalmistusi sellise sissetungi raskendamiseks. Jeesus ei öelnud, millal Ta tuleb, küll aga soovitas tungivalt elada nii, et kui see juhtub, ükskõik millal, oleksime valmis selle sündmusega kohtuma, mitte absoluutselt valmis selleks sündmuseks. Heebrealane mõistis seda kui protsessi – Jeesus tuleb, seega inimene elab, töötab ja sureb selles teadmises ja lootuses, et ühel hetkel Jeesus tuleb ja taastab selle maa. See oli hea uudis, see andis tema elule sisu ja rõõmu ja kindluse, et Jumal lahendab maailma probleemid. Tema osaks jäi elada koos Jumalaga ja usaldada teda. Heebrea kontekstis olid protsess ja valmisolek ehk selle tulem lahutamatud. Protsess kestis nii kaua, kuni oodatud hetk oli saabunud, siis valmistumine lõppes ja oldigi valmis. Jumal ja inimene on lahutamatult seotud. Jumala suhe inimesse ja inimese suhe Jumalasse on protsess ja arenemine.

Kreeka kultuuriruumist tulnud kristlane nägi asju pisut teistmoodi. Kuna meie kaasaegne mõtlemine põhineb Vana-Kreeka kultuurilisel-filosoofilisel maailmanägemusel, siis meie jaoks on kergem mõista kreeklasest kristlase arusaama. Ristiusu vastu võtnud hellenistliku maailmanägemusega kristlane mõistis täiuslikkust kui protsessi kindla alguse ja lõpuga. Tema jaoks pidi täiuslikusesse kasvamine ühel hetkel lõppema – siis, kui oldi täiuslik absoluutses tähenduses (kasvuruumi enam polnud). Seega pidi inimene enne maise rännaku lõppu olema täiuslik ja veatu, valmis kohtuma Jeesusega. Siin tekkisid esimesed „arusaamatused“ juudi kristlaste ja hellenistlike kristlase vahel. Paulus kulutab palju aega ja tinti, et neid probleeme varakristlikus kirikus leevendada.

Levis arusaam, et Jeesuse tulekuks pidi olema valmis. Protsess pidi olema lõpetatud, sest muidu ei saa rääkida valmisolekust. Mõned kirikuliikmed püüdsid välja uurida, millal peab olema valmis. Veelgi enam, nad hakkasid arvama, et kui kõik oleksid valmis Jeesusega kohtuma, siis tuleks Jeesus kohe tagasi. Ka varases adventismis oli pearõhk kuupäeva määramisel ja valmisolekus selleks kuupäevaks, et kohtuda Jeesusega. Kummalisel kombel on sama seisukoht siiamaani levinud, kuigi enamus meist väidab, et meie ei tea Jeesususe tuleku hetke, aga oma tegutsemisega käitume, justkui me teaksime. Isegi Ellen White oli oma nooruses sellest ideest haaratud ja mainib seda ideed mitmes oma varases kirjas. Lõpmatu soov prohvetikuulutusi ümber seletada ja „uude“ ajakavasse sobitada, hoiatamine kohe saabuvast lõpust on tunnistus paanilisest soovist saada oma vaimuliku kasvuga enne valmis, kui Jeesus tuleb. Järgneb üks sellistest arusaamistest, millel puudub igasugune alus Pühakirjas.

Maailma saatus on meie käes!?

Absoluutse täiuslikkuse poole pürgija on agar oma seisukohti esitama ja kaitsma. Mõnest lausest või mõttest saab ta jõudu, et edasi minna.

Näiteks paljude jaoks on Ellen White´i järgnev lause tõsine väljakutse: „Kui Jeesuse iseloom saab täiuslikult esitatud Tema lastes, siis Ta (Jeesus) tuleb (tagasi) järele nendele kui Tema omadele.“2

Paljud on selle White’i lause tõlgendamisega loonud uue teoloogia, mille kohaselt ainult täiuslikult Jeesuse isloomu esitavad-peegeldavad inimesed pääsevad. Selleks, et taevariiki saada, peab olema patuta, sest patt ja patune ei pääse taevassse. Samas pole just palju näiteid nendest, kes seda oleksid suutnud. Ka suurimad usuisad on olnud tavalised patused. Noal oli probleeme alkoholiga „uues“, veeuputusejärgses maailmas. Aabraham põhjustas oma patustamisega lõppematu konflikti tänaste araablaste ja juutide vahel. Mooses kaotas pärast 80 aastat usukooli enese üle kontrolli ja lõi kaljut, et janust rahvast joota jne. Rääkimata Taavetist ja Saalomonist, kelle tunded õrnema soo puhul lõkkele lõid.

Ometigi sai soovunelm täiuslikkusest uue tõlgenduse pärast Jeesuse taevassevõtmist. Aja jooksul hakkasid mitmed kiriku- ja usukangelased uskuma ja propageerima, et patuta elu on patusele võimalik. Ka adventpioneerid, innustatud pühadusliikumisest 18. saj lõpu Ameerikas ja Wesley valestimõistetud seisukohtadest, hakkasid uskuma, et viimase aja usklikud peavad olema pühad ehk siis täiuslikud ja siis ollakse Jumalalale meelepärased. Sada aastat hiljem esitas M. L. Andreasen seisukoha, et viimse aja pühad peavad olema niivõrd täiuslikud, et nad kõlbaksid osalema kohtusaalis Jumala õigeksmõistmisel. Seda teemat arendas veelgi Herbert Douglass, kes on veendunud, et patuta elu selles maailmas on võimalik.

Douglass, põhinedes M. L. Andreaseni poolt loodud seisukohale, väidab, et selline täiuslikkus on vajalik Jumala õigeksmõistmisel lõpukohtus. Täiuslik kristlane mõistab Jumala lõpukohtus õigeks – meie saatus on meie kätes. Herbert Douglass usub, et inimene on see otsustav faktor, kes määrab universumi tuleviku. Kui Jumala rahvas ei vasta Jumala püstitatud nõuetele, siis lõpukohtus Jumal kaotab, sest Tema seadused olid inimese jaoks liialt rasked pidada. Et Jumalat õiges valguses esitada, on vaja tingimata pidada Jumala käske veatult. Siis universum mõistab, et Jumalal oli õigus ja Saatan valetas.

Õnneks on siiski Jumal see, kes inimesi õigeks mõistab, mitte vastupidi. Ometi püüavad paljud siirad kirtlased Jumalat hukust päästa. Andreaseni-Douglassi seisukoht õpetab, et kui Jumalat õigeks ei mõisteta, võidab Saatan suure võitluse viimase lahingu. Selline kammitsetud lähenemine tekitab siiras usuinimeses stressi, sest Jumala saatus on lihtkoguduseliikme kätes. Selline ebamaine vastutus murrab tugevamadki. Eks ole paljudki meist kuulnud pikki jutlusi sellest, kui oluline on meie elu, harjumuste ja kommete muutmine, et kohtuda Jeesusega Tema teisel tulekul. Meie elu räägib sellest, et Jumala käsud on kerged pidada. Kui me aga ei suuda Tema korraldusi täita, siis oleme hukule määratud. Siit ka tuntud idee, et korralik, täiuslik kuulekus on see, mis meile võidupärja annab. Oluline on, et täiuslikkus saavutatakse Jeesuse tulekuks. Kui seda ei ole saavutatud ja vaimulik kasv on olnud aeglane, siis on pääs taevasse võimatu. Jeesuse tulekuks täiuslikkuse saavutamine on teine tunnusjoon, mis agarat täiuslikkuse püüdlejat esitab.

Jeesus, Paulus ja täiuslikkus

Peatume siin hetkeks – see ei olnud siiski Jeesuse sõnum, mida Ta tuli tooma. Paulus kirjeldab 1Kr 15:50-58 seda muutuse protsessi, mil patune, kaduv inimene muudetakse. Inimene kasvab täiuslikkuse suunas kuni Jeesue tulekuni (1Ts 11-13). Täiuslik olemus antakse Jeesuse tuleku hetkel, mitte enne seda. Seega, kõik soovid saavutada täiuslikkust Jeesuse tulekuks on määratud ebaõnnestumisele. Inimene ei mõista Jumalat universumi ees õigeks. Jumal on kohtumõistja inimese üle. Me võime püüelda paremate eesmärkide poole ja püüda elada nii Jumala käskude kohaselt, kui see on võimalik, kuid see ei ole meie peamine eesmärk. Peamine eesmärk on püsida Jumalas ja kasvada armus.

“Hädaaeg on nagu tiigel, mis toob välja Kristuse-sarnase iseloomu. See on loodud selleks, et mõjutada Jumala rahvast Saatanast ja tema kiusatustest lahti ütlema. Viimane konflikt paljastab neile Saatana, julma türanni tõelise iseloomu, ja see teeb nende heaks seda, mida mitte miski muu ei suuda – juurib ta igaveseks nende südamest välja” (Ellen G. White, “Meie kõrge kutse”, lk 321).

Teine segadust tekitav arusaam on seotud suure võitlusega. Ellen White ise nimetab seda võitluseks valguse ja pimeduse vahel, Pühakiri räägib võitlusest Saatana ja Jumala vahel. Mõneti muundunud arusaam muudab selle võitluseks eri uskude või siis paavsti ja tõekuulutajate vahel. Inimesed on püüdlikud, otsides uusi „tõdesid“ sellelt võitlusväljalt, lahingust, mille saatus on juba 1Ms 3. peatükis määratletud.

Suur võitlus meie meeltes

Paljud koguduseliikmed on suure võitluse kontseptsoonist sedavõrd vaimustuses, et agaralt jälgitakse „kavala vaenlase“ iga sammu. Igapäev toob minuni e-kirju „suurtest“ avastustest pimeduse kuningriigi uurimisel. Mõned neist on pigem „kahtlane evangeelium“ kui Jumala tõde. Saatanal on õnnestunud panna inimesi uskuma, et Piibel olevat jesuiitide poolt moonutatud ja „lõpuaja kogudus“ läheb vastu „viimasele“ konfliktile, olgu see Iisarelis või Iraagis. Selline täiuslikkuse soov Ilmutuse-Taanieli raamatu arusaamisel ja tõlgendamisel viib suuremasse pimedusse kui see, mille eest Johannes Ilmutuse raamatu alguses hoiatab. Ometi peetakse siiani seminare, kus “tõde suurest võitlusest“ avalikustatakse. Eraorganisatsioonid nagu Amazing Facts, lugematud interneti- ja meediaettevõtted toodavad infot, tuues esile uusi „fantastilisi“ tõdesid. Ometi, evangeeliumi võidukus ei seisne enesetümitamises või Saatana kartuses, vaid vabaduses valida ja otsustada. Igasugune kõrvalekalle sellest viib ebardlikele tulemustele.

Mailmalõpp on meie kätes

Nende hämmastavate faktide pidev rõhutamine viib veel ühe probleemini, nimelt: inimene suudab oma käitumisega Jeesuse tagasitulemist venitada. Kui me ei esita Jeesust täiuslikult, siis Ta ei saagi tagasi tulla, sest me ei ole selleks valmis, valmis kohtuma Jeesusega. Seega, maailma saatus on meie, mitte Jumala kätes ja lõpp tuleb siis, kui meie olme valmis, mitte siis, kui selleks on aeg. Selline tendentslik õpetus on kahjuks tänaseni paljudes jutlustes esindatud. Kahjuks meeldib paljudele idee, et ka neist midagi siin universumis sõltub. Selle õpetuse järgi on suure võitluse kontseptsioon saanud piiratud tähenduse ja täiuslikkuse saavutamine ei ole ühel hetkel enam individuaalne probleem, vaid kogu universum on sellesse kaasatud. Nii ei ole Jumala 10 käsu järgimine enam üksikisiku valiku ja tahte probleem, vaid üks lõputu „külm sõda“, kus valguse ja pimeduse jõud püüavad üksteisele „ära teha“.

Loomulikult on tore mõelda, kuidas kogu universumi jõud on haaratud müstilisse võitlusesse ühe patuse pärast, kuid samas, Jumal andis juba patulangemise järgselt ühese lahenduse kogu „suurele võitlusele“.

Tagasi armu ja käsu juurde

Ilmutuse raamat rõhutab, et pääsevad need, kel on Jeesuse usk ja kes peavad Jumala käske. Ühesõnaga need, kelle elu on tasakaalus. See viib meid tagasi heebrealase arusaamise juurde Jumalast.

Adventistid usuvad, et ainult Jeesusesse uskumine päästab ja et igaüks, kes palub ja usub, saab päästetud. Seega, arm ja käsk on tasakaalustavad jõud. Isegi andunumad „käsu“ pooldajad tunnistavad, et pääste on Jeesus. Kahjuks lisavad nad ka oma osa: Jeesus päästab siis, kui meie oma osa teeme. Jumala pääste on kui võimsa veoauto pidurid: nad rakenduvad, kui neid aktiveerida piduripedaalile vajutamisega. Samas võib ju küsida, kui paljud juba õnnetuses olijad (pattulangenud) enam oma avariis rusuks muutnud sõiduki pidureid vajutada suudavad ja tahavadki. Äkki oleks pidanud hoopis kiiremini sõitma, et kokkupõrget vältida! Vähesed suudavad ohuolukorras üldse midagi õnnetuse vältimiseks ette võtta.

Teine nägemus täiuslikkuse kohta on esitatud adventeoloogi Edward Heppenstalli poolt. Patused oleme kuni surmani või kuni muutmiseni – ülesäratamiseni Jeesuse poolt. Kõik on patused, ainus partuta isik oli Jeesus.

Meie eesmärk ei ole oma patuta eluga Jeesust kopeerida, vaid vastata Jumala kutsele meeleparanduseks. Jumal töötab meis ja muudab meid, see muutus kulmineerub Kristuse teisel tulekul uue ihu saamisega ja siis oleme patuta, et siseneda taevariiki. Patuga peab võitlema, kuid on ohtlik elada mõttega patuta elust siin patuses maailmas. See tekitab tõsise probleemi – patused vajavad päästet ja Jeesuse eeskostet. Kui oleme juba siin elus patuta, siis me Jeesust enam ei vaja ja oleme ise midagi Lunastaja taolist.

Esimene tee eeldab tõsist usku ja enesekontrolli. Enda täiendamine ja arendamine on vajalik. Teise tee puhul töötab Jeesuse eestkoste meie lunastamise nimel. Meie jaatav vastus Jumalale on kõige tähtsam, tuleb uskuda Jumala tõotusi ja edasi minna.

Jeesus tuleb varsti!

¹ Irv Brendlinger, Eric. E. Mueller, „Psychological Implications of the Doctrine of Christian Perfection with special reference to John Wesley’s view” lk 1.

² Originaalis: Ellen White- “When the character of Christ shall be perfectly reproduced in His people, then he will come to claim them as His own.” Christ’s Object Lessons, lk 69.