Delfredi ja Hannah' tegemistest Oslos

Kui COVID-19 selle aasta veebruaris Norrat tabas ning sealsete elanike elu peapeale pööras, mõtlesid Delfred ja Hannah Onde, et kõik, mis nende meeskond Oslos oli saavutanud, lõpeb. Ei möödunud siiski kaua, kui Püha Vaim aitas neil mõelda oma tööst väljaspool seniseid piire.

Pastor Delfred ja tema medõest abikaasa Hannah on pärit Filipiinidelt ning on enne Norra saabumist misjonäridena tegutsenud eri paigus, ka Lõuna-Koreas, Austraalias, Uus-Meremaal, Taimaal ja vahetult enne Norrat Eestis. Nende misjonäritöö on väldanud 15 aastat. Oslosse kolisid nad tänavu jaanuaris, nad teenivad seal adventkoguduse mõjukeskuse projektikoordinaatoritena ühes meeskonnas koos David Havsteini, Simon Martini ja Willy Aroseniga. Onded tutvustasid grupile meetodeid, mis on töötanud mujal maailmas.

„Me teame, et misjonäritöö siin maailmaosas on üksjagu keeruline, aga me usume, et koostöös meie aktiivsete ja väga pühendunud projektijuhtudega ning Jumala õnnistusega saavutame edu,“ ütles Delfred. „Adventistide keskuse ja selle projektide mõju sai Oslos kiiresti tuntavaks.“

Mõeldes kogukonna kõige põletavamatele vajadustele, hakkas keskus pakkuma iganädalaseid norra keele tunde, mida juhib kohaliku Peeteli adventkoguduse pastor David Havstein oma abikaasa Nanna-Lisega. Esimesse tundi tuli vaid neli inimest, kuid teisel nädalal oli kohal juba 18 inimest. Üsna pea aga 30 kuni 40 inimest, kes esindasid erinevaid kultuure, denominatsioone ja ususüsteeme.

Saanud norra keele õppe programmist innustust, algatasid Delfred ja Hannah rahvusvahelise kokaklassi, kuhu tuli nii koguduseliikmeid kui ka kohalikke elanikke, ka mõned keeleklassi õpilased.

„Iga kord tuli osalema neid, kes varem polnud käinud, kuna need, kes olid käinud, kutsusid oma sõpru ja pereliikmeid,“ sõnas Hannah. „Heal päeval on osalejaid umbes 25.“

Meeskond saab loominguliseks mõtlemiseks kokku mokteilibaaris (tavasõna kokteilibaar (kokteilid on alkohoolsed joogid) muudetud kujul), kus pakutakse mittealkohoolseid ja tervislikke jooke. Selle ettevõtmise juhtimise võtsid enda kanda kaks kohaliku koguduse noort, Bethany Martin ja Daniel Riley, misjärel on osalejate arv oluliselt kasvanud. Mokteilibaari avaüritus oli samal ajal lähedalasuva raamatukogu üritusega, kust suur hulk noori ära tulles mokteilibaari aknale koputasid, kui olid märganud, et seal toimub midagi.

„Me mõtlesime, et miks mitte neile jooke jagada. Läksime siis väikeste jooginõudega välja ja andsime neile oma jooke proovida,“ rääkis Delfred. „Nii saime reklaamida adventkeskust ja meie projekte.“

„Sama juhtus ka meie keeleklassiga,“ lisas Delfred. „Inimesed, kes ühel esmaspäeval keskusest mööda kõndisid, panid tähele, et teisel poole akent toimub midagi. Nad tulid sisse ja uurisid, mis teoksil. Selgitasime neile oma tööd ja rääkisime, et õppimine on tasuta, mõni sisseastujaist osaleb tundides siiani.“

Keskus pakub veel programme: lastepäev, kus lapsed saavad mängida, tehakse näomaalinguid; kodutööde abi, kui koguduseliikmed abistavad lapsi nende kodutöödes; vestluskohvik, kus inimesed saavad lõõgastuda, süüa pannkooke ja omavahel suhelda.

„Mõni neist projektidest on alles arengufaasis, aga me liigume õiges suunas,“ ütles Delfred.

Aga siis muutis koroonaviirus kõike. „See oli suur pauk,“ ütles Delfred. „Meil oli paar kuud oma momentum ja kõik sujus, kui siis tuli eriolukord. Kõik pandi seisma.“

Paari nädala järel hakkasid meeskonna liikmed uue normaalsusega kohanema ning kokku saadi ja ideid vahetati veebi vahendusel. Oli suur soov vähemalt mõndagi ettevõtmist käigus hoida ning koos otsustati kokandusklass Facebooki otseülekandesse kolida. Enamus inimesi on koroonaviiruse tõttu nagunii kodus, mõeldi. Seega otsustati katsetada.

„Me ei olnud kunagi varem kokandusõpet veebis teinud,“ ütles Hannah. „Kujundasime online-posteri ja teised reklaamid ning teavitasime isiklikult kõiki, kelle kontaktid meil keskuse kaudu olemas olid, saatsime neile isiklikke sõnumeid, mitte grupisõnumeid, et nad tunneksid, et neid väärtustatakse, kuna nad on nemad ise.“

Hannah sõnas, et 40 inimesele eraldi sõnumi saatmine ei ole kerge töö, aga lisas: „See on seda väärt. Nad on seda väärt.“

Meeskond oli online-klassi osas äraootaval seisukohal. Kas see toimib? mõeldi. Kas tuleb vaatajaid? Vastus oli: jah!

„See, kui suur oli meie vaatajate arv ja positiivsete kommentaaride hulk, üllatas meid ja me kasutasime otseülekande tegemiseks vaid oma tagasihoidlikke telefone,“ ütles Delfred. „Lisaks otsevaatajatele vaadati meid väga palju ka järelvaatamises. Vaatajate number oli 8–10 korda suurem kui nende inimeste arv, kes tavaliselt keskuses kohal käisid. Ja vaatajanumbrid kasvavad!“

Nüüd kannab see grupp otseülekandes üle ka hingamispäevaseid jumalateenistusi ja palvekoosolekuid, samuti saadetakse kinnitavaid sõnumeid Jumala armastusest ja hoolest. Delfred ja Hannah peavad ka iganädalaseid piiblitunde.

„Mõned norra keele õpilased vaatavad meie online-jumalateenistusi,“ ütles Delfred. „Praegu kaalume seda, et viia ka keeleõppetunnid veebi.“

Onded saavad keskuse teiste juhtidega regulaarselt kokku, palvetavad koos, et Jumal annaks neile veelgi enam loomingulisi ideid, kuidas praegusel ajal oma kogukonda teenida. „See on nagu varjatud õnnistus,“ ütles Delfred, „me saame otsida ja proovida uusi meetodeid, mida me pole kunagi varem katsetanud. Kui meil on olemas tahe, leiab ka mooduse.“

„Me ei saa seda tööd teha üksi,“ lisas ta, „kuid me teeme kõike Kristuses, kes annab meile jõudu.“

Lisaks projektidele Oslo keskuses on Delfredil Hope Channeli kaubamärgi all oma Facebooki-leht Take D' Talk, kus ta jagab sõnumeid nii kirjas kui ka videos.