Kuulge mind, Jaakobi sugu, ja kogu Iisraeli soo jääk, keda mul on tulnud kanda emaihust peale, sülle võtta emaüsast alates. Teie vana eani ma olen seesama ja teie hallide juusteni ma kannan teid; mina olen teinud ja mina tõstan üles, mina kannan ja päästan.
Jesaja 46:3, 4
Kui teil on olnud väikesi õdesid, vendi, õe lapsi, venna lapsi või oma lapsi, siis tuleb teile see olukord veidi tuttav ette. Peeter oli nelja-aastane ja oli just rattaga sõitma õppinud. Talle meeldis oma uue rattaga igale poole vurada, ükskõik kuhu või kellega minek oli. Ta võttis selle endaga alati kaasa, mõtlemata sellele, kas ta sellega terve tee ka sõita jaksab.
Sama juhtus ka tol hommikul, kui Peetri isa kutsus teda endaga nende metsas oleva jõe äärde kalale. Jõe äärde tuli minna mööda käänulist sissetallatud mullarada. Peetri isa, Arnold, hoiatas Peetrit: „Sa ei saa metsatee peal rattaga sõita ja pead seda siis tassima, aga ratas on raske, jäta see parem koju.“ Aga Peeter ei lasknud end sellest heidutada. „Issi ma tulen sinuga kalale ainult siis, kui lubad mul ratta kaasa võtta.“
Arnold ohkas, ta tahtis Peetriga oma lemmiktegevust jagada ja temaga koos aega veeta. Nii ta otsustas, et Peetriga koos veedetud aeg on väärt paratamatut ratta tassimist.
Algul oli Peeter vapper, aga just nagu issi oli hoiatanud, ei saanudki ta oma rattaga tee peal sõita. Sellele vaatamata otsustas ta ratast siiski käes kaasa tassida. Ta oli issiga ju kokkuleppe teinud, aga iga hetkega muutus ratas raskemaks ja ebamugavamaks. Ta proovis seda sättida ühtpidi ja teistpidi, aga see ei aidanud. Poisi sõrmed juba valutasid ja ta teadis, et nad ei ole üldse kaua käinud, mis tähendas, et suurem osa teest oli alles ees.
Arnold oli tõstnud Peetri, kes oli tee alguses rattaga kukkunud, oma õlgadele ning kandnud teda koos tema ratta koormaga terve see aeg. Kui Arnold tundis, kuidas Peeter järjekordselt tema õlgadel vingerdas, painutas ta oma pea kuklasse, et pojale otsa vaadata. „Peeter, ehk sa oled ikkagi nõus ratta käest ära panema, nii on mul sind palju kergem kukil kanda. Me võime ratta siia puu äärde panna ja tagasi tulles võtame selle jälle endaga kaasa.“
Tihtipeale raputame muiates pead (või vahest tüdimusega), kui laps otsustab kangekaelselt teha midagi temale ilmselgelt üle jõu käivat. Tegelikult on see märk sellest, et lapse kõrval on keegi, kes võtab nende koorma üle, kui nad enam ei jaksa, ning me ei ole tegelikult väga erinevad nendest lastest. Ka meil on keegi, kes märkamatult kannab meie koormaid.
Jesaja 46. peatükis tuletab Jumal inimestele meelde, et me oleme justkui lapsed, kes kannavad asjata tühiseid koormaid. Peatükk algab sellega, kuidas Jumal kirjeldab Iisraeli rahvale ebajumalate mõttetut raskust, mis on neid vangistanud ja rusunud. „Need, mida te kandsite, tõstetakse koormaks väsinud loomadele. Nad tõmbuvad küüru, langevad üheskoos põlvili, nad ei suuda päästa koormat, vaid lähevad ise vangi.“ (Jesaja 46:1, 2) Ta toob aga enda nende ebajumalate kõrvale võrdluseks, öeldes 3. ja 4. salmis: „Mul on tulnud teid kanda emaihust peale, sülle võtta emaüsast alates. Teie vana eani ma olen seesama ja teie hallide juusteni ma kannan teid; mina olen loonud ja mina tõstan üles, mina kannan ja päästan.“
Kuigi see rahvas on Jumala hüljanud ja proovinud Temast eemale minna, avaldab Jumal neile, et kõigi nende raskuste ja koormate keskel on Tema oma armsat rahvast tegelikult kandnud ja pole kordagi lahti lasknud. Sellest aga ei piisa, Jumal ütleb neile otse, et Ta kavatseb neid kanda kuni elu lõpuni; ka siis, kui nad on juba vanad ja jõuetud, ei ole Jumala tunded muutunud. Tema jaoks oleme me igavesti Tema lapsed ja Ta on valmis meid kandma oma kätel. Ta on valmis tõstma meid püsti, kui komistame, ja päästma, kui oleme hädas. Ta on pühendanud end meie kandmisele juba algusest peale ja Tema käed ei nõrke, Tema jõud ei rauge, Tema armastus ei lahtu. Ta kutsub oma lapsi usaldama endid Tema kõikumatu hoole alla ja laskma lahti ebakindlatest tugedest ja illusoorsetest abivägedest.
Peeter jättis ratta puu alla ning nautis isa tähelepanu ja koges elu esimest kalapüügiseiklust, millest kasvas välja eluaegne hobi. Iisraeli rahvas vahel usaldas Jumalat ja vahel haaras jälle kinni oma enese kätetööst ja maailma lubadustest. Mis on meie otsus?
In English