Olen olnud kooliga seotud sellest hetkest peale, mil kooliuusikuna esimese aabitsa kätte sain. Mitte ükski sügis pole jäänud vahele, kuigi rollid on aja jooksul veidi vaheldunud. Põhikool, seejärel gümnaasium ja lõpuks ülikool on selja taha saanud, ometi olen juba mõned aastad ringiga koolis tagasi. Nüüd selleks, et teistele sel teel abiks olla. Järgnevalt jagan mõningaid mõtteid, mida õpilase-aastate jooksul omandanud olen.
Algus
„Täname teid kirja eest, kuid kuupäev on üks.“ Minu kaardimajake kukkus kokku. Kõik oli tundunud ideaalse plaanina: saan jätkata tööl ning õppida samal ajal päevases õppes tööga seotud erialal. Saan valida just need suunad, mis mind ennast kõige enam huvitavad. Lõpuks, õpetamine ju meeldib mulle ning olen seda nüüd ka proovida saanud. Kõik tundus klappivat – kuni hetkeni, mil vaatasin erialakatse kuupäevade ülesmärkimiseks kalendrisse. Laupäev. Minu põhjalik ja viisakas seletuskiri sooviga teha vajalik katse koos teise rühmaga nädalasisesel päeval sai just sellise viisaka, kuid ühese vastuse. Mis siis nüüd? Olin vaadanud mitmeid erialasid ja mõne osas ka n-ö suud vesistanud, kuid mida neist valida? Et sellest ka päriselt kasu oleks ja ma võiksin õppimisest rõõmu tunda.
Lihtsalt midagi õppima minna ma ei soovinud, olin seetõttu ka aastakese pärast gümnaasiumit hoopis töötamisele ja enesetäiendamisele pühendanud. Nüüd soovisin tõeliselt uuesti õppida, ja just nüüd tuli teele selline minust olenematu takistus. Kuna kandideerimiste aeg veel kestis, esitasin avaldused paari kohta, sealhulgas erialale, mille suhtes olin üsna kindel, et ma sinna sisse ei saa, kuna ma pole piisavalt hea. Aga proovida ju võib – ja nii panin kokku oma elu esimese portfoolio ning saatsin teele. Olin isegi väga üllatunud, kui läbisin mõlemad katsepäevad ilma probleemideta ning olin lõpuks sissesaanute nimekirja eesotsas – erialal, kuhu ma poleks mingil juhul julgenud ega plaaninud kandideerida! Kuna minu enda „hea plaan“ ei toiminud, polnud mul muud, kui usaldada, et Jumal juhib olukordi. Ja seal ma siis olin, ilma kahtluseta, et see põnev ja minugi jaoks ootamatu valik on just mulle mõeldud. Esimene õppetund, mis on vundamendiks kõigele järgnevale ning mida tuleb korduvalt endale meelde tuletada: kui ma ainult usaldan, siis Jumal päriselt korraldab. Ja sageli viisil, mida ma ise kas ei julgeks või oskaks valida.
Väärtuse leidmine
Olen alati – vähemalt nii kaua, kui olen oma tegevust selliselt mõtestada suutnud – püüdnud igati anda endast maksimumi, olla nii hea, kui suudan. Nõuan endalt palju, vahel isegi võimatuseni, ja seda eriti hetkedes, mis tunduvad minu jaoks olulised. Salamisi on pingutamise juurde käinud ka võrdlus teistega (kui ma olen hea, miks mitte siis olla juba parim?) ja õpilasena, akadeemilises mõttes, selle ka saavutasin. Et olla parim, tuleb lihtsalt olla veidi osavam/kiirem/taibukam kui klassikaaslased. Ega mind ei huvitanudki niivõrd saadav austus või tähelepanu, kuivõrd oli minu jaoks hoopis oluline pidevalt iseendale (ja teatud määral ka teistele) tõestada, et ma olen midagi väärt. Sest kui olen parim, siis ilmselgelt tean ja oskan midagi. Selliselt on mul inimesena kaheldamatu väärtus nii enda kui ka teiste silmis. Ma sain millegagi hakkama. Ja koos õnnestumisega tuleb paratamatult tajumine, kui palju on veel võimalik teada ning kui palju parem võiksin olla.
Ülikooli astudes avardus see silmapiir veelgi. Asusin õppima väga praktilisele erialale – kunsti, muusikat ja multimeediat ühendavale õppekavale. Kuigi muusika on olnud mu kaaslaseks juba pikka aega, tundsin enda sees siiski omajagu ebakindlust, seda enam, et multimeedia suund kujutas endast midagi täiesti uut. Olin astunud pinnale, kus Pythagorase teoreemi tundmine oli teisejärguline (kuigi see ei vähenda kuidagi matemaatiliste teoreemide ja funktsioonide tähtsust – kui neid ka hiljem vaja ei lähe, tundsin gümnaasiumis, kuidas mu aju võime seoseid luua, andmeid analüüsida ja selekteerida arenes kohe tuntavalt!) ning varasemad akadeemilised saavutused andsid mulle üksnes 5 lisapunkti kandideerimisel. Õppimise käigus, eriti esimesel aastal, tundsin, kuidas ma ei oska kohe mitte midagi. (Kaasteelistele – see on väga normaalne tunne, mida kogevad peaaegu kõik ühel või teisel hetkel. Ka õppejõud kordasid, et see ongi protsessi osa, ilma milleta on raske edasi jõuda.) Nii palju kaugemale oli võimalik vaadata, nii palju enam võisin osata ja teada.
Eriti alandlikuks tegevaks ja eneseületust nõudvaks kogemuseks olid kohustuslikud hääleseade tunnid. Kogu mu ebakindlus õpingute ja enda oskuste osas kandus teatavatel põhjustel üle nendele tundidele. Mitte et keegi oleks minu suhtes hoolimatu või pahatahtlik olnud, vastupidi. Nii õppejõud, kontsertmeister kui ka kursusekaaslased toetasid igati, kuid sellegipoolest seisin igal nädalal silmitsi tundega, et ma ei oska. Pidin endale tunnistama, et ma pole parim, isegi mitte nii hea, nagu võiksin oma mõttes olla. Pidin olema valmis panema kõrvale kõik varasemad kujutused ja kiitused ning „olema halb“, et üldse midagi õppida. Tundsin end korduvalt üsna täbaralt. Võttis aega, et pidada end väärtuslikuks lahus (akadeemilistest) saavutustest. Kui seekord ei õnnestunudki, ei ole ma ju kohe inimesena läbi kukkunud?! Olin harjunud leidma kinnitust ja tagasisidet oma tegemistele hinnetest ja teiste kommentaaridest. Nüüd pidin vaatama pisut sügavamale.
Tasapisi mõistsin, et ükski saavutus, olgu see kuitahes suurejooneline, ei muuda kedagi väärtuslikumaks või paremaks inimeseks. Meie kõigi väärtus tuleneb faktist, et taeva ja maa Looja on meile kinkinud midagi nii erilist ja isiklikku nagu Elu. Me kõik oleme erineva kogemuse ja suutlikkusega, ja ometi täiesti võrdsed. Meil kõigil on midagi õppida, midagi avastada ja midagi, milles me just liiga head ei ole. Ja see võimaldabki pidevalt areneda, sest lagi ei tule kunagi ette ja mida enam me omandame, seda kaugemale nihkub silmapiir. Niisiis, õppetund: et elus ja õpingutes hakkama saada, on oluline olla avatud ja valmis õppima ning leida enda ja elu väärtus inimlikust Suuremas.
PS. Need laulutunnid kandsid lõpuks ka ikka päris head vilja – olen väga tänulik, et olin valmis „end alandama“ ja tunnistama, et on veel palju-palju, mida harjutada!
See, mis on oluline
Veel üks asi, mida ülikool mulle väga selgelt õpetas, on olulise ja ebaolulise eristamine. Ehk siis prioriteetide seadmine tegevuse planeerimisel. Kõike ei jõua ega saagi, paratamatult tuleb valida. Esimesed poolteist aastat püüdsin igas aines korralikult tööd teha. Tegingi – ja leidsin korduvalt, et olen üle pingutanud. Mina nägin kõvasti vaeva, süvenesin keerukatesse tekstidesse ja ülesannetesse põhjalikkusega, kuid seminaris/arvestusel olin võrdne nendega, kes olid võtnud kogu asja palju kergemalt. Kuidas nii saab, mõtlesin. Lõpuks, kui ülesandeid muudkui kuhjus ja kõike lihtsalt polnud võimalik keskendunult teha, jõudsin ise äratundmisele: ma ei peagi kõigesse oma südant panema. Ma ei pea teadma kogu materjali põhjalikult, ma ei pea üldsegi kõiki töid maksimaalselt tegema.
Oluline on osata teha vahet, millal on tõesti vaja pingutada ning millal on vägagi asjakohane keerutada kokku ümmargusem vastus. Määravaks saab lõpus ju see, kas ja mida ma ise õppisin, millest ma arvan, et mulle kasu on, ja mis mind päriselt kõnetab. Põhjalikult läbi töötatud materjal võib tuua eksamil maksimaalsed punktid ja loob kindlasti ajju hulga uusi seoseid, kuid ununeb siiski ajapikku. Ainult see, mille teadlikult omaks võtan, millele ise tähtsuse omistan, jääb kestma. Olulise ja ebaolulise eristamine võib võtta natuke aega, kuid see on ainus viis nii õpingutes kui ka elus üldiselt päriselt targaks saada.
Samamoodi – õigupoolest on see kõige olulisem mõte – tuleb ikka aeg-ajalt vaadata üle vastus küsimusele „miks“. Miks ma midagi teen? Põhikooli õpilased vastavad pahatihti, et nad õpivad selleks, et peab, või siis, et vanemad käsivad, muidu tuleb pahandus või nad jäävad mingisugusest preemiast ilma. Gümnaasium või kutsekool on juba rohkem iseenda valik, kuid sellegipoolest on lihtne teha midagi kellegi teise arvamuse või traditsiooni pärast. Ülikool pole siinjuures erand. Miks ma üldse oma valikuid teen? Miks ma jätsin aasta peale gümnaasiumit vahele? Miks ma läksin õppima sellist lohiseva nimega eriala, mille õppekavagi ma enne kandideerimist läbi ei lugenud (soovitus: uuri alati enne, mida üks või teine kool/õppekava/aine endast ette kujutab!)? Miks ma arvan, et see kõik oli Jumala juhtimine?
Kui tean, et mu valikud on tehtud teadlikult, oma sisemist veendumust järgides ning Jumala poolt juhituna, on raskused rohkem nagu võimalused õppida, kui et lämmatavad takistused. R. Pausch ütleb oma raamatus „Viimane loeng“, et raskused pole selleks, et meid pidurdada, vaid selleks, et näidata, kui palju me midagi tahame. Kui tean, et kõigel sellel, mida hetkel teen, on tähendus ja eesmärk, ei löö keerulised olukorrad mind nii kergesti pikali, sest mul on, millele toetuda. Ma tean, miks ma mingid valikud teinud olen, ning usaldan ka siis, kui ümberringi on palju segadust. Seega küsimus meile kõigile: miks ma ikkagi midagi teen?
Lõpetuseks
Käesolev sügis on mu jaoks juba 17. kooliaasta algus. Iga aasta, iga hetk on uus ning toob endaga uusi võimalusi õppida. Õppimiseks pole aga vaja ilmtingimata minna kooli (kuigi kool on suurepärane koht, kuhu kogunevad enamasti just need, kel on midagi jagada, ja need, kes soovivad sellest osa saada). Õppimine on eelkõige hoiak, valmidus lasta end õpetada ning seda ise vastu võtta. Õppida tähendab tunnistada, et kuskil on midagi, mida ma veel ei tea, ja keegi, kes oskab palju rohkem. See tähendab ka valmisolekut mõelda oma plaanid ümber ja usaldada, et Jumala teadmine on suurem minu nägemisvõimest.
Minu kogemuse järgi – meie kellegi väärtus pole seotud meie oskuste või ebaõnnestumistega. Meil kõigil on, mida õppida. Kui suudame eristada olulist ebaolulisest, saame palju suuremat kasu ükskõik, millisest protsessist elus. Ning: miks ma midagi teen? Elu on kingitus ning meil kõigil on nii palju võimalusi, kuidas seda tähendusrikkalt kasutada.
In English