“Aga mina tahan Hiina keiser olla…”

Kui olin väike ja valjuhäälselt oma õigust taga ajades õiendasin, et “Mina tahan… Mina tahan…”, siis vastas mu ema sellele: “Aga mina tahan Hiina keiser olla!” See oli imelik. Mis see siia puutub? Pealegi – Hiina keisriks ei saa ju niisama saada – ei ole õiget sugupuud ja õigeid toetajaid, ei oska hiina keelt ega ole hiinlane. Ei ela isegi selles maailmanurgas. No ei saa ju! Aga mina tahan…

Praegu tahaks mina mitmete asjade peale öelda: “Aga mina tahan Hiina keiser olla!” Lihtsalt, et anda märku, et see “mina tahan!” pole igas olukorras sugugi asjakohane ja mõistlik. Isegi siis mitte, kui sellele usujulguse märk külge riputatakse. Sest seda see pole.

Miks ma tahan ema moodi reageerida ja justkui Hiina keisriks hakata? Aga seepärast, et nii raskelt tuleb hoolimine ja mõistmine võrreldes enese tahtmise-joru ajamisega. Olete ehk isegi kuulnud või kogenud “mina tahan!” (või: “Mina ei taha!”) hoiakuid, suhtumisi ja tegutsemisi: Sünnipäev on üks kord aastas ja seega tähtsam kui tungiv soovitus mitte kokku tulla. Maskid on tobedad ja nende kandmine narrus. Kogunemiste piiramised on mõttetus ja minu inimõiguste piiramine. Püha kallistus on midagi muud kui lähikontakt. Kirik ei allu maailma seadustele. Meie kogudusena oleme niikuinii üks pere ja perele need reeglid ei kehti. Me pole nii ammu kogudusena seda või teist teha saanud – nüüd peab saama. Otsitakse isegi Piiblist kontekstist väljarebitud tekstilõike oma “Mina tahan”-seisukoha õigustamiseks. Ja kes otsib, see ikka leiab.

Ja nii näemegi, kuidas need üksikud, kes maski ette panevad, selle varsti vargsi kotti poetavad – teistel ju ei ole. Võib jääda (usu)arguse märk külge. Või et mõni kogudus ka kõige karmima eriolukorra tingimustes kokku sai ja pärast, pea püsti, teatas: “Näete, midagi ei juhtunud!” Või et kogunetakse hulgakesi väikesesse õhutamisvõimaluseta ruumi ja kellelgi pole maski. Enamgi veel – pärast palvet kallistatakse rõõmsalt kõrvalistujaga.

See kõik meenutab mulle poisikeste eluohtlikku mängu, kus läheneva auto eest üle tee joostakse ja siis teiselpool hingeldades rõõmsalt järgmisi ülejooksjaid julgustatakse: “Ei jäänud ju auto alla!” Kas see on arukas? Kas see on kristlik?

Otsin siis minagi neid põhjendusi, miks kogudus Jumala rahvana ja samas ühiskonna osana peaks olema ustav Jumalale ilma neid ühiskonna reegleid eiramata, mis ei riku usulisi põhimõtteid.

Isiklik distants teiste koguduseliikmetega ei tulene usust ja ei mõjuta usku. Vähemalt ei peaks. Mitmete Piibli tegelaste kohta teame, et nad olid usklikud ja ustavad olenemata sellest, kas nende kõrval oli keegi teine usklik või mitte. Usk on inimese ja Jumala vaheline asi. Meie kokkukuulumine kogudusena on tähtis, kuid mitte usku määrav aspekt. Ja mask näos pole iluasi või tunnistus argusest või usupuudus, vaid ratsionaalne tervisekäitumine.

Meie kogudus on siiani end väga riigilojaalsena näidanud nendes valdkonadades, kus see põhimõtetele vastu ei lähe. Enamgi veel – eriti valdkondades, kus ühiskonnas toimivad põhimõtted toetavad meie arusaamu – oleme püüdnud teha sisulist koostööd. Tervise hoidmine ja edendamine on üks neist. Seda enam peaks meile kogudusena minema korda teiste tervise hoidmise nimel ennetusmeetmete järgimine. Ja selles osas peaksime olema mitte torisejate-virisejatena sabassörkijad, vaid kõigile teistele eeskujuks.

Koguduse usuelu üks alusataladest on hoolimine. “Mina tahan” pole hooliv hoiak. Kristlastena peaksime mõningaid asju tegema mitte seepärast, et meie tahame (või ei taha), vaid seepärast, et hoolime – hoolime oma koguduse liikmetest, külalistest kirikusaalis, eriti aga eakatest õdedest-vendadest. Ja edasi – hoolime oma perest, oma töökaaslastest, inimestest, kellega puutume kokku väljaspool kogudust. Ja see on ka hoolimine enesest. Sest kui mina haigestun, siis pole keegi mu ümber kaitstud.

Kui olen haige (kasvõi natuke), siis jään koju. Vaatamata sellele, et “mina tahan kirikusse minna” või “minu jaoks on oluline osaleda” – ma jään koju. Sest ma hoolin ja mõtlen teistele rohkem kui iseendale. Ja vaatan teenistuse ülekannet, kuulan salvestust või palun sõbral mulle telefonitsi ümber jutustada.  Aga ma ei lähe kedagi teist ohtu seadma.

Need on minu mõtted seoses Hiina keisriks olemisega. Kui Jeesus ütles: “Siiski mitte, mida mina tahan, vaid mida Sina tahad!” (Mk 14:36)”, mõtles Ta Sinule, minule, meile, mitte iseendale ja oma tahtmisele. Ka meie peaksime suutma praeguses olukorras seda mõtet mõtelda ja sellest lähtuvalt toimida. Sest lõpptulemusena pole Hiina keisriks olemine ilmselt sugugi mõnus. Seda nii otseses kui ka jutuks olnud teema kohaselt ülekantud tähenduses.

Hoidke ennast ja teisi (COVID-19)negatiivsena!