Olla misjonär – mida see tähendab?

Vastus: Paulus või Joona

Misjonäre saadeti. Nüüd paistab, et mõni neist ei lähe kuskile – nad on passita misjonärid. Kõik misjonärid olid välismaalased. Nüüd on seal, kus sina elad, mõni misjonär elanud terve oma elu – nad ei olegi pidanud passi muretsema. Misjonärid elasid paljudes riikides. Nüüd ei ole mõni neist oma kodumaalt lahkunud – nad on täpselt samasugused nagu teised inimesed nende naabruskonnas. Kõik misjonärid tulid ühest maailma paigast – koos passiga. Nüüd on nende reklaamlause „Igalt poolt igale poole“. Kõik misjonärid olid valged. Nüüd on neid igast rassist. Kõik misjonärid olid kristlased. Nüüd on neid igast religioonist, või ei esinda nad ühtki religiooni. Ja kuigi käesolevas artiklis keskendutakse kristlikele misjonäridele, võtab see erinevuste nimekiri kokku selle, mis misjonärid kunagi olid. Oluline küsimus on: kui põhjapanevad on need muutused? Või teisisõnu: kui palju neist sõltub?

Keeleline määratlus

Sõna misjon ja selle tuletis misjonär tuleb ladina sõnast mitto: mina saadan. Selles sõnas ei ole vihjet passile, vee- või õhusõidule, kultuurilise või rahvusliku tausta keerukusele. Mitte miski neist ei määratle misjoni sisu. Mitte kedagi ei saa misjonitöölt diskvalifitseerida finantsilise seisu, eetilise elegantsi ega ka keerulise ajaloo pärast. Sõnas mitto on keskel kohal motivatsioon ja eesmärk: misjonärid lähevad sellepärast, et neid on saadetud. 

Kirjutades sellest, kuidas kadunud leiavad pääste, esitab Paulus küsimuse: „Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud?“ (Rm 10:15) Ja ta teab ka vastust: “Ei saagi!“ Misjonärid on minevikus läinud ja lähevad tänapäevalgi, sest keegi on neid saatnud tegema midagi, mis on vaja ära teha. Mis tahes erinevused on eilse ja tänase vahel, algupärase misjonäri ID on ikka äratuntav.

Ka tänapäeva misjonärid on heade sõnumite kandjad. Nad on ikka veel olemas ja nad töötavad möödaniku misjonäride kategooriates, soojendades maailma oma armastusega, inspireerides maailma oma alandliku vaimuga Kristuse ristis, motiveerides paljusid oma teenimisega, kui nad on jätnud kõik, et töötada Jumala ja kaasinimeste heaks.

Kolm võrdluspunkti

Meie pealkiri küsib, mis on misjonär. Püüdes hästi vastata, peame silmas pidama misjonitöö kaht aegadetagust inimest: Paulust ja Joonat. Meie võrdlus ei ole rangelt võttes võrdlus: Pauluse kogu karjäär ületab Joona üht tööülesannet, nimelt Niineved. Loodetavasti saame vaatamata tasakaalu puudumisele võrrelda nende suhtumist Jumala kutsesse, nende tööd ja nende meeleolu nende töö kõrghetkeil. Vaatame neid kolme alapealkirja all: (1) kutsumine ja lähetamine, (2) teekond ja (3) haripunkt.

Kutsumine ja lähetamine¹

Kui sa tead Pauluse ja Joona kutsumise lugu, on sul juba asjakohane kriitika olemas: ei Joona ega Paulus esinda tüüpilist lugu. Valgus kiirgas maale, jättes maha pimeda ja kobava mehe, kes oli justkui rekvisiit jumalikule kutsumisele. Neelatud erilise kala – või normaalse kala – kõhtu, tavaline initsiatsioonirituaal. Tõsi. Ent kui kogu draama kõrvale jätta, näitavad need lood misjonikutsele omast joont: misjonär läheb, kuna Jumal on kutsunud ja kuna selles kutses sisaldub alati lähetamine.

Ta ütles Joonale, Amittai pojale: „Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta sellele…“ (Jn 1:2) Ja Paulusele: „Tõuse püsti, mine Damaskusesse, seal öeldakse sulle kõik, mis sul on määratud teha.“ (Ap 22:10)

Hiljem täiendatakse Pauluse lähetamist: „Tõtta ja mine kiiresti Jeruusalemmast ära, sest nad ei võta vastu sinu tunnistust minu kohta.“ (s 18) ja täielik selgus on salmis 21: „Mine, sest ma läkitan su kaugele paganate sekka!“

Misjonärid lähevad, sest Jumal saadab neid. Nad teavad, kuhu minna, sest Jumal on selles osas, kuhu Ta nad saadab, selgesõnaline: „Sama kindlalt nagu meile on valmistatud taevased hooned, on määratud koht, kus me peame Jumala heaks töötama.“² Jumala juhised Paulusele sisaldavad konkreetsust: mitte Aasia (Ap 16:6), mitte Bitüünia (s 7), vaid Makedoonia: „…püüdsime kohe minna Makedooniasse, olles veendunud, et Issand on meid kutsunud neile evangeeliumi kuulutama“ (s 10) ja pooleteiseks aastaks Korintos: “… mul on palju rahvast siin linnas“ (Ap 18:10).

Jumalik juhatus ei ole alati nii konkreetne. Viisi põhjal, kuidas Paulus Efesosest räägib, võime teha järelduse, et see oli üks tema hinnatumaid misjonipaiku. Pole raske arvata, miks. See oli üks pikemaid misjonireise – kolm aastat (Ap 20:31) ja ehk ka kõige sündmusterohkem (Ap 18:23–40). Ent ta annab vihje, et Vaim nimetas selle linna juba enne. See oli Aasia provints, millesse Vaim oli varem keelanud minna. Misjonär võib liikuda aimduse põhjal, kuid enamasti ta vaatab ja kuulab, kogub teavet ja analüüsib seda, teeb läbikaalutud ja vastutustundlikke järeldusi ja see­järel langetab mõistliku otsuse Vaimu valgel.

Kõike seda misjonäri kutsumise ja lähetamise kohta kokku võttes võime öelda, et misjonärid teavad, kuhu lähevad, kuna nad on tähelepanelikud Jumala juhiste suhtes ja nad austavad neid.

Teekond

Tähelepanelik ja austust ostutav? Mitte alati – nagu näitas Joona. Pauluse kutsumise draama seisnes selles, et ta oli inimeste siiras tagakiusaja.³ Joona kutsumise puhul kasvab esimene faas välja tema pühendumisest prohvetlikule tööle ja sellest saab teises faasis Piibli üks kütkestavamaid lugusid Jumala kannatlikkuse ja järjekindluse kohta. Nagu Paulus, teadis ka Joona, et teda on kutsutud, ta teadis, kuhu peab minema ja mida tegema – ta pidi minema „Niinevesse, sinna suurde linna”, ja jutlustama sellele (Jn 1:2).

Joona lihtsalt keeldus. Tema sõnakuulmatus tõi plaani vähe muutusi, kui üldse midagi peale teekonna pikkuse: niinevelaste kurjus, Joona vastutus, Jumala armastus ja igatsus päästa assüürlased olid kõik ikka alles. Miks me siis ikka valime sõnakuulmatuse? Sõnakuulmatusega ei kaasne mingit kvalitatiivset muutust. Joona loos muutis see teise faasi veelgi keerulisemaks juhtumiks: ta pidi ületama ookeani, ta pidi olema „haua sügavuses“ (Jn 2:2), temast sai kala seedeelundite objekt ja väljaoksendatu, enne kui jõudis oma lõplikku sihtpunkti, Niinevesse.

Need hädad, mille Joona pidi oma teekonna jooksul läbi tegema, peegelduvad teatud moel katsumustes, mis said osaks misjonär Paulusele: peksmised, kividega loopimised, laeva­hukk, unetus, nälg, janu ja kõiksugu ohud (2Kr 11:23–28). Kuid Jumal, kes oli teda kutsunud ja lähetanud, lohutas teda pidevalt, et taevane arm on käeulatuses, et kõigest sellest läbi tulla (2Kr 12:9).

Seal, kus pühendunud apostel elas hinge lohutuses, pidi salgaja prohvet pidevalt kannatama. Ent kuna Jumala arm on eriliselt mässajatele, jäävad nii Joona kui ka Niineve ellu: eriline kala algatab tema ülestõusmise elule ja tal on uus võimalus kuulutada evangeeliumi (Jn 2:10–3:3). Niineve kuuleb armust ja lootusest, mis ulatub kaugemale selle sõnumi pahatahtlikust versioonist, mille Joona oli loonud. Kogu linn, alates valitsejast kuni käsualuseni, kahetseb Jumala ees. Ja tema, kes igatseb seda, et me tuleksime meeleparandusele, „kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda“(Jn 3:10). Sõnum, mida Jumala lähetatud misjonärid peavad patusetele viima, on alati hea sõnum, olenemata sellest, kas me suudame seda edasi anda hästi või halvasti.

Haripunkt

Pauluse loo lõpp on tulvil enesekindlust, mis võib valgustamata patusele tunduda teesklusena. Kuidas saab selgelt mõtlev inimene minna surmale vastu selliste sõnadega huulil ja sellise inspiratsiooniga kirjasulest voolamas? „Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.“(2Tm 4:6, 7) Pauluse viimased märkmed Timoteosele, oma pojale teenimises, vannutavad teda tegema “evangeeliumikuulutaja tööd“(s 5). Paulusele, kes oli Jumalast lähetatud, tähendas see kõike. Ta oli misjonär.

Tegelikult oli ta apostel; mitte lihtsalt lähetatu, vaid lähetatud Jumalast (kreeka sõna apostolos). Uue Testamendi pealkirja seostatakse Jeesuse peamiste jüngritega, kuid siiski kõige enam Paulusega. Tal on sellele rohkem õigust kui kellelgi teisel Piiblis: „…apostliks olen ma pandud“(1Tm 2:7) ja jälle teises kirjas Timoteosele: „…kuulutajaks ja apostliks ning õpetajaks mind on seatud“(2Tm 1:11). Tuntuim volitus, mille järgi Paulust apostliks nimetada, tuleb Pauluse enda sulest, et ta oli esmane tunnistaja, et ta kohtus Jeesusega isiklikult: „Eks ma ole apostel? Eks ma ole näinud Jeesust, meie Issandat?“(1Kr 9:1) Ma võin olla Teda näinud kui äbarik (1Kr 15:8), kuid ma nägin Teda. Tuhandeid Jeesuse järgijaid ja pöördunuid, kes Teda nägid ja kes end Tema üritusele pühendasid, ei nimetata Piiblis apostleiks. Aga Paulus ei jäta siin kahtluski: ta teadis tõde, mis pidi saama kirjutatud mehe kohta, kes ristis Jeesuse: „Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes“(Jh 1:6). Paulus teadis, et tema on teine samasugune mees. Ja ehk just nimetuse apostel tõttu oli tema identiteet sellega nii lahutamatult seotud. Uues Testamendis on terminit apostolos kasutatud 79 korral – Peetrus on ainuke inimene Pauluse kõrval, kes seda enda kohta kasutab (kolm korda). Võttes arvesse Pauluse 76 enesemääratlust, on õige öelda, et Paulus oli apostel, ta oli Jumala läkitatu. Ta näitas apostliks olemise eesõigusi, kannatas selle vaevu ja koormat kolm aastakümmet, tunnistas kuningatele ja sulastele, toorale pühendunuile ja paganfilosoofidele. Ta kirjutas üle kümne kirja, mis on arvatud kristliku ajaloo ja Pühakirja hulka – ta kirjutas Jeesusest, keda ta oli näinud ja kuulnud (vt Ap 22:15). Oi missugune misjonär Paulus oli!

Aga Joona? Joona on jätnud meile teistsuguse haripunkti. See, kuidas Jumala toimimine linna päästmisel jätab temast rumala mulje, haavab Joonat. Ta on kibestunud selles, et Jumal, hoidnud teda lühikest aega puu varjus, jätab ta kõrvetava päikese kätte (vt Jn 4). Joona on väljaspool Eedeni aeda kogu Pühakirjas ainuke tegelane, kellele saab osaks nii otsene ja ainuomane hoidmine Jumalalt – erilise kala valmistamine ühest kohast teise transportimiseks ja hiljem erilise taime kasvatamine, et anda talle keskpäevapäikese eest varju. Kaotanud oma vihmavarju, on Joona üdini solvunud, nii et ta soovib surra (Jn 4:8, 9). Ta ei vasta Jumala jutule niinevelaste ja nende karja kohta (s 11). Oi, missugune misjonär oli Joona! 

Lael Caesar on ajakirja Adventist Review asetoimetaja, kes kahetseb Joona lugusid enda elus ja palvetab, et ta oleks rohkem Pauluse moodi. 

Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann

1 Tänapäeval võib eristada kutsumist ja lähetamist. Vaimulikult viitavad kutsumine ja lähetamine mõlemad algatusele, üleloomulikule kutsele alustada teenistust misjonitöös. 

2 Ellen G. White, Kristuse tähendamissõnad (Washington, D.C.: Review and Herald Pub. Assn., 1900, 1941), lk 327.

3 Paulus tunnistab korduvalt oma siirusest tagakiusajana. Esimese vahistamise ajal ütles ta rahvale, et ta oli olnud „innukas Jumala nõudja“ (Ap 22:3); aastaid hiljem Agrippa ees seistes ütles ta: „Mina ise olin ka kunagi arvamisel, et ma pean kõigiti vastu tegutsema Jeesuse Naatsaretlase nimele.” (Ap 26:9)