Traditsioonid

Traditsioonid on tavad, mida oma peres oluliseks peame. See on see, mis liidab ja mille kohta pereliikmed ütlevad: „Meil tehakse nii…” Nii mõnedki korduvad tegevused kanduvad edasi põlvest põlve ja seovad sel moel lausa sugupõlvi. Kui uus pere oma traditsioone looma hakkab, tasub alati üle vaadata mõlema kodunt kaasa tulnud pagas. Mis on selles järgimistväärivat? Mille võib kõrvale jätta? Mis aitab meil kokku kasvada? Mis toob meile ja meie lastele rõõmu?

Nii mitmedki igapäevased või iganädalased korduvad tegevused ületavad tavamõistes traditsiooni tähenduse – hommiku- ja õhtupalve, piiblijutu lugemise tund, rahupäeva alustamine ja lõpetamine, koos kirikusseminek – me teame, et nende tähendus on sügavalt vaimulik. Me teeme neid mitte seepärast, et oleme harjunud, vaid seepärast, et see on meie igapäevane hingamine koos Jumalaga. Ometi on väikeste laste jaoks needki tegevused algselt tavad ja loovad rütmi ka nende vaimulikku ellu. Mitte, et me tahaksime, et nad harjumusest palvetaksid ja kogudusega koos teenistusel viibiksid, vaid et see kinnistuks nende mõttemaailma kui enesestmõistetav osa nende igapäevaelust ka siis, kui nad peaksid vahepeal omi radu käima või on mingi eluolukorra tõttu teistest eraldatud. See annab siis turvatunde ja kokkukuulumise – vaatamata lahutavale vahemaale või aastatele.

Lisaks sellele on meil terve rida koostegemisi, mis omased vaid sellele perele. Nii mõnegi hea idee võib ka teistelt üle võtta või siis nutikalt ise leiutada.

Ka abikaasa head-aega-musi või ühised jalutuskäigud, rahupäevapärastlõunane väljasõit loodusesse või palvetamise järjekord peres, traditsiooniliselt jõulude aegu koos kokku pandud pusle või koos musitseerimine, sünnipäevahommikul üleslaulmine, ema tehtud kook või ühine koosolemine iga pereliikme sünnipäeval – see kõik on oluline ja ühteliitev.

Pere arenedes muutuvad ka traditsioonid – õhtujutu asemele tuleb ühine teeõhtu või kindlal kellaajal üksteisele mõtlemine ja üksteise eest palvetamine See on normaalne ja see on tore. Kõik, mis aitab perel end hästi tunda ja suurendab ühtekuuluvustunnet, on hea ja oluline ning selle nimel tasub vaeva näha.