Perelaagris näisid tooni andvat noored pered, seepärast polnud ämmade-äiade töötoas oodata kuigi suurt ülerahvastust. Ometi oli teemast huvitatuid ja nii kogunesime ühte hämarasse majakesse, et traditsiooniliselt vastakatest suhetest rääkida.
Esiteks tegime selgeks, kes meist on juba ämma-äia staatuses ja kes veel pole. Sellest lähtuvalt tegime kaks gruppi, kus püüdsime leida vastused küsimustele, mida ootasid ämmalt-äialt abielludes? / mida ootad minialt/väimehelt või soovid noortele pakkuda?
Vastused olid minia-väimehe positsioonilt küllalt napid: oodati mõningast juhendamist ja abi ning sooviti, et abikaasa vanematega oleks hea läbisaamine. Elu edaspidisel perioodil sooviti selgemat piiri oma pere ja vanemate vahele ja privaatsust. Ämma-äia positsioonilt vaadates oodati usaldust ja avatust, abivalmidust ja hoolivust, samuti respekti. Pakuti ka võimalikku omapoolset panust: toetust, usaldust, nõu, hoolimist, respekti ja teenuseid suurima heameelega.
Otsisime mälust piiblitekste, mis võiks olla juhiseks ämmale ja äiale. Ämmadele leidsime teksti Pauluse kirjast Tiitusele 2:3–5: „Niisamuti käitugu vanad naised pühalikult: ärgu olgu keelepeksjad, ärgu orjaku liigselt veini, vaid õpetagu head, et nad suudaksid mõistlikult juhatada noori naisi armastama mehi ja lapsi. Nad peavad olema mõõdukad, puhta meelega, virgad majatalituses, head, alistunud oma meestele, et Jumala sõna ei teotataks.“ Nagu näha, ei panda meile vastutust korraldada noorte elu ja kasvatada nende lapsi, vaid meie ülesandeks on õpetada armastama… meie oma last, tema väljavalitut ja meie lapselapsi. Me ise peame käituma pühalikult, olema mõõdukad ja head, puhta meelega, virgad majatalituses, alistunud oma mehele.
Äiadele leidsime teksti Pauluse kirjast koloslastele 4:6: „Teie kõne olgu alati armu sees, soolaga maitsestatud…“ Ehk julgustab see sõnum äiasid ja kinnitab nende vastutust luua noortega hea läbisaamine ja taastada pingsatel hetkedel rahu. Kui suhetes valitseb selline meelsus, võime oodata jätkuvalt sõbralikke suhteid.
Kuidas käituda olukorras, kui noor pere hakkab omavahel maid jagama? Kui oleme tahtmatult nende siseasja tunnistajateks, peaksime jätma oma arvamuse ilmselt endale. Kui leiame, et on siiski vaja noomida, järgigem Jeesuse juhist patustanud venna korralekutsumisel (vt Mt 18:15-17). Samas on meil õigus ja ka kohustus (arukalt aega valides) reageerida tõsiselt igasuguse vägivalla ja sõltuvuse (kui võimaliku vägivallani viiva tegevuse) puhul ning kindlasti toetada ka osapoolt, kes on ohvri või ahistatava rollis. Kristlik abi pole sellises olukorras mitte leppimise taotlemine, vaid vägivalla(võimaluse) lõpetamine. Keegi pole ära teeninud lugupidamatut ja alandavat käitumist ega mingisugust ahistamist! Ka siis, kui osapooled on abielus, kas või kristlikus abielus.
Lõpuks märksõna tasandil paar soovitust ämmadele-äiadele.
Imetle noore pere tegemisi ja julgusta neid!
Jaga noortega oma edulugusid ja allajäämisi/võitlusi. Kui räägid probleemidest, mille lahenduseni sa pole veel jõudnud, pane tähele, et selline rääkimine ei muutuks õigustuseks soovimatule käitumisele.
Hoolitse oma paarisuhte eest! Tee silmad lahti ja imetle oma abikaasat, ütle talle midagi head ja julgustavat.
In English