Deborah Tannen, üks juhtivamaid kultuuri ja suhtlemise uurijaid, on öelnud, et lõppkokkuvõttes on igasugune suhtlemine kultuuridevaheline suhtlemine. Näib, et tal on täiesti õigus.
Kultuuri võib defineerida miljonit moodi ning selle mõiste tähendus on ajaloos peaaegu kannapöördeid teinud. Ehk kõige traditsioonilisemalt saadakse praegu kultuurist aru selle rassilises või etnilises tähenduses – räägime Lääne kultuurist ja Ida kultuurist, Euroopa kultuurist ja Ameerika kultuurist, Eesti kultuurist ja Rootsi kultuurist ja itaallaste kultuurist ja kreeklaste kultuurist ja…
Ometi võib kultuure jagada ka teistel alustel – soolisel, vanuselisel, religioossel alusel, klassi- või kastikuuluvuse põhjal, huviala või töö põhjal, elukohast sõltuvalt jne. Kui asi puudutab ühte konkreetset inimest, mängivad tema juures rolli mitmed erinevad kultuurid ja subkultuurid, mis loovad alati uudse ja omapärase, täiesti ainulaadse koosluse, andes nii meist igaühele oma näo ja oma teo.
Kommunikatsioon on lihtsamalt öeldes suhtlemine, mingi sõnumi edastamine teisele. Sõnumeid, nagu me teame, antakse edasi märkide kaudu – keele, liigutuste, miimika, häälitsuste, sümbolite kaudu. Need märgid on tinglikud ning näib, et iga kultuur omistab mingile märgile rohkem või vähem omamoodi tähenduse. See aga tekitab hulganisti segadust ja koguni vääritimõistmist.
On rahvusi, kes oma nõusoleku märgiks pead raputavad ning eituse rõhutamiseks noogutavad. Jaapanlased kipuvad piinlikkustunde väljendamiseks naeratama. Ameeriklased annavad vadrates endast parima, et vältida vestlusesse tekkivaid ebamugavaid vaikusehetki ning soomlased ei saa aru, miks neil rääkida ei lasta (nende arusaam vestluspartneri jutu lõppu tähistava pausi pikkusest on hoopis teistsugune). Eestlane pelgab ligitikkuvat hispaanlast ja hispaanlane üritab saada normaalset kontakti arusaamatult külma ja tõrjuva eestlasega ning nii nad „tantsivadki” mööda koridori edasi, eestlane, selg ees, taganedes – kuni sein vastu tuleb. Venelane tõlgib enda keeles üliviisakana kõlava palve otse inglise keelde: „Open the door, please.” Ning palju pikemate viisakusvormidega harjunud inglasele kõlab see hoopis kurja ja solvava nõudena: „Tee see uks juba ometi kord lahti!”
Erinevat moodi saadakse aru puudutustest, lähedusest, liigutustest, miimikast, ajakasutusest, hääletoonist ja häälitsustest, vaikusest ja vestluskordade jagamisest, pere- ja töörollidest, sõnadest, mõistetest, viisakusnormidest ja suhtlemisvormelitest… Kuna me kõik teeme järeldusi omaenda kultuurikontekstist lähtuvalt, võime erinevast taustast tulenevalt teisi hoopis valedesse kastidesse lahterdada (noh, teate küll – ameeriklane ebaviisakalt kõnekas, soomlane ebasõbralikult vaikiv, britt võltsilt ebaotsekohene, jaapanlane teatud olukordades… lihtsalt täiesti totakas). Nii näib, et kõrvalseisjast aru saamine või enda talle mõistetavaks tegemine on Eedeni aias toimunud tragöödiast alates sootuks lootusetu üritus.
Ega ta kerge pole, aga ometi on meid suhtlejateks loodud ning ka teatud sõnumiga maailma laiali saadetud. Siis tulebki Jumalalt tarkust paluda… ning ka ise veidi uurida, end kurssi viia nende asjadega, mis võivad untsu minna, ning nende asjadega, millele peaks tähelepanu pöörama, et arusaamatusi ennetada või lahendada. Raamatuid on ju küllaga ning igast saab midagi kõrva taha panna, mis teinekord mõnes olukorras kellegi reaktsiooni mõista aitab!
Siinkohal siiski väike manitsus ettevaatusele! Äärmustesse on alati kerge langeda – suures kartuses vigu teha hoopis suhtlemata jätta või siis lugeda ja uurida ja arvata, et teame nüüd kellestki kõike või valdame veatult seda kõrget tõlgendamiskunsti. Eks selle kultuuridevahelise suhtlemisega ole nagu paljude teiste asjadegagi – tuleb olla teadlik, tähelepanelik, avatud ja… rakendada aktiivselt oma analüüsivõimet. Nii võib juhtuda, et nii mõnigi arusaamatus jääb olemata või saab selgeks räägitud…
Aga õnn kaasa!
In English