Kirjutamise hetkel rusub maailma mõte veel ühest tärganud sõjakoldest. Sedakorda on tegemist Gruusia ning Venemaa vahelise konfliktiga, mille tagajärjel on paljud süütud inimesed juba kannatanud. Kodusid on lõhutud, inimesed haavatud või elu pidanud andma, lapsed vanemateta... See kõik on meile inimestena tuttav ammustest aegadest. Ikka on sõditud. Kas tõesti siis meie ajajärgulgi ei ole õpitud muudmoodi asju ajama kui laskemoona ja tugevama jõuga?
Teadlased on kirjutanud lugematul hulgal raamatuid sellest, kuidas inimestena paremini läbi saada ning teineteist mõista. On läbi viidud uuringuid, katseid ja projekte, et taas uute tulemuste, info ning teadmisteni jõuda. Milleni see kõik viinud on? Kindlasti on nood uuringutulemuste tutvustused leevendanud mitmeid olukordi ning olnud teadmiste allikaks neile, keda inimestevahelised suhted huvitavad, olgu siis professionaalsel või asjaarmastaja tasemel. Siiski on tunne, nagu oleksime suuremas mastaabis ikkagi olukorras, kus ei ole abi olnud neist uurimustest ega nõuandvatest raamatutest. Maailm on täis sõda. Jumal tänatud, et hetkel mitte meie õuel, kuid kas olukord ikka on nii roosiline kui pealtnäha paistab? Mida me teame kinniste uste taga toimuvatest sõdadest? Kui palju aimame kaunite fassaadide taga pakitsevast vihast, raevust, agressioonist, kadedusest ja pahatahtlikkusest, kitsarinnalisusest ning ahnusest? Kas näeme naabri südamesse? Kas tunneme iseendagi südant ja mõtteid?
Sõda seal kaugel. Sõda ka meie sees. Inimesed sõdivad mõtete pärast, eesmärkide, põhimõtete, hirmude, ootuste, lootuste, õiguste ja muu taolise aatelise ja kuidagi suurejoonelise nimel. Sõditakse, sest arvatakse, et just minul on õigus. Ja ongi! Vähemalt minu arvates on mul õigus. Õigus teise varale, õigus teise ajale, tema tähelepanule, õigus õpetada, kasvatada, juhatada ja koolitada, õigus kritiseerida, suunata ja keelata, õigus oma pahameelt näidata. Ja ongi, osaliselt kohe kindlasti. Teatud piirideni. Iga asja ikka mõõdukalt! Aga siis, kui see kõik läheb üle piiri – kas siis on samuti õigus? Õigus vallutada ja laastada, õigus eirata seda, mis on inimlik ja armastusväärne? Õigus külmalt suhtuda teise inimese valusse ja tema kannatustesse, sest ma tean, et mul on õigus mõelda ja öelda ning teha seda, mida hetkel õigeks ja isegi ainuõigeks pean ja tean?
Me oleme inimestena niivõrd erinevad. Erinevusi ette lugeda oleks mõttetu, neid on mõõtmatult. Olen kohanud mitmeid eri kultuure, rahvuseid, etnilisi gruppe ning enda jaoks selgeks saanud, et see, mis kõiki inimesi ühendab, on vajadus armastuse ja aktsepteerimise järele. Vajadus olla armastatud ja vajadus armastada. Ei eksisteeri kultuuri või rahvusgruppi, mille liikmed tunneksid seda vajadust vähemal määral kui maailma teises nurgas elavad täiesti teise kultuuri või rahvusgrupi liikmed. Inimsüda on ikka seesama. Ja kuidas saakski olla teisiti! On too ju loodud Jumala enda käega, ühtse plaani kohaselt, hea plaani järgi! Sellest Jumala loodud südamest peakski lähtuma armastus, et siis südamesse naasta veel suurema armastusena. Jumala kätetöö on puhas ja rikkumata, soovides kaaslasele head. Nii suurele kui väiksele. Kas Ta töö on luhta läinud? Õpetussõnades 4:23 on kirjas järgnev: "Hoia oma südant rohkem kui midagi muud, sest sellest lähtub elu". Inimese südamest ei lähtu mitte ainult tema enda, vaid ka tema kaaslaste, lähedaste, pere, kuid ka väga kaugete ja võõraste inimeste elu. Süda, mis otsustab kurja plaanida, langeb ise ja tõmbab teisigi endaga surma, tänapäeval relvade ja hävitustehnika läbi. Süda, mis on valmis andma enda elu vägivallategudes, on valmis võtma ligimese elu nende tegude käigus. Süda, mis igatseb rahu ja armastust, hoolivust ja elu, annab elu endale ja seeläbi ka kõigile neile, keda ta teel kohtab. Südamest lähtub elu. Milline on minu süda?
Sain äsja kingiks itaalia käsitöömeistrite poolt valmistatud klaasist südame. Selle üks pool on kaunilt punane, teine pruuni-hallikirjude ebakorrapäraste sigri-migri joontega. Kui püüdsin enda jaoks tollele südamekujulisele kaelaehtele sümboolset tähendust leida, avastasin, et too punane pool väljendab selgelt Jumala armastust ja teed, mille Ta iga inimese jaoks on loonud. Seda teed palistab lõpmatu armastus, too punane... Kirju rägastikumustriga pool peegeldas mulle aga aimdust sellest elust, mille inimene ise endale loob, kui ta Jumalast eemaldub. Siis jääb südame äärtesse alles vaid kauge igatsus armastusest, mõni punane triibuke siin-seal. Valdavalt valitseb südant pruunikashall segadus, virr-varr. Enda ümber saab inimene külvata vaid seda, mida süda endas peidab. Kui see sisaldab viha ja vaenu, olgu see siis enda poolt avastatud või teiste ärgitatud, saab ka tegu vaid neid tundeid peegeldada. Kui südames on peidus armastus, saab ta külvata enda ümber rohkelt armastust. Ka rahu saab alguse südamesopist. Kui südames on rahu iseenda, kaasinimese ja Jumalaga, on võimatu, et inimene sõdib enda, teiste või Looja vastu. Jumal soovib rahu kõigile. Jeesus ise jättis meile maa pealt lahkudes oma rahu. Mitte sellise rahu, mida maailm meile pakub, vaid jumaliku rahu.
Et hoida rahu maailmas, tuleb alustada oma südame hoidmisest. Vahel ei anna endagi süda rahu, vaid teeb hoopis rahutuks. Kuidas saaks siis oodata, et maailmas rahu valitseb, kui iga üksikisik eraldi ei suuda sellesse rahu panustada? Maailm ongi kui üks suur ühine katel. Mida enam inimesi sinna rahupisara panustab, seda enam rahu ja armastust sealt ka välja voolab. Kui viha ja vaenupisara lisajaid on enam, saab ka too karikas ükskord täis ning voolab üle. Olgu siis tegemist Gruusia, Somaalia või miks ka mitte meie oma armsa kodumaaga.
Hoidkem oma südant. Hoidkem iseendid. Teineteist. Perekondi. Kogudust. Usku, lootust, armastust. Kinni Jumala käest ja tema lubadustest. Hoidkem südant enim kui midagi muud! Sealt tuleks välja juurida iga väiksemgi paha, kuri, vaenulik mõte ning istutada asemele armastuse taim, olgu taoline ümberpaigutus kui vastumeelne või vaevaline tahes. Iga tegu saab alguse südamest. Iga sõna samuti. Hoia oma südant!
In English